Ilveste arvukus oli meil tipus aastatel 2008–2010, kui kütiti vastavalt 150, 183 ja 181 ilvest. 2008. ja 2009. aastal ei vähendanud küttimine arvukust kuigivõrd, kuna metskitsi oli veel palju ning ilvestel õnnestus hästi sigida. 2010. aasta kevadtalvel kahanes aga metskitsede arvukus järsult: seetõttu oli ilveste juurdekasv aastal 2010 tavapärasest väiksem ning tõenäoliselt suurenes suremus ka kevadtalvel iseseisvuvate poegade hulgas. Asurkonna tõsisele vähenemisele aitas kaasa suur küttimismäär. Kuna populatsioonis oli noori vähem, survestas jahipidamine enam täiskasvanud, sigivaid isendeid, nn. põhikarja.

On täiesti arusaadav, et jahimehed ei ole märganud ilvese arvukuse langust või on kohati täheldanud isegi tõusu. Nimelt on ilvesed toidu järsu vähenemise tõttu hakanud tavapärasest erinevalt käituma: nad peavad nüüd saagi otsinguil märksa rohkem ringi liikuma kui varem. Samuti ilmuvad nad sagedamini ebatüüpilistesse elupaikadesse, näiteks avamaastikule, sest talviti on paljudes metsades jäänud kitsi iseäranis väheks puhmarinde viletsa kättesaadavuse tõttu. Tihti satuvad inimese silma alla just nooremad ilvesed, kes pole veel täisväärtuslikud kütid ning on seetõttu enim hädas.
Kui ulukite arvukus ei muutu väga järsult, tajuvadki jahimehed seda tüüpiliselt paari- või kolmeaastase hilinemisega. Seetõttu on nii jahimeeste kui ka riigi reaktsioon küttimismahte muuta sageli hilinenud, nii et mõnegi liigi arvukus on jõudnud kas ebasoovitavalt madalale või kõrgele tasemele. Praegu üritame sellist viga vältida.

Tänavu ei ole ilvese toidulaud tõenäoliselt paranenud, seega võiks ennustada, et ei tule mitte mullusest parem, vaid pigem kehvem juurdekasvuaasta. Isegi kui juurdekasv tuleb samaväärne eelmise aastaga, vähendab 100 ilvese küttimine arvukust kevadeks 500 isendi piirimaile, mis on suurkiskjate kaitse- ja ohjamiskavaga soovitatud miinimum. Mullusega samas suurusjärgus küttimismaht oleks kindlasti liig mis liig.
Praegu koostatakse uut suurkiskjate ohjamis- ja kaitsekorralduskava, kus uudse sättena jäetakse võimalus vähendada ilvese arvukust ajutiselt alla soovitud miinimumi: toidubaasi äärmusolukordade puhuks, nagu näiteks praegune metskitse arvukuse madalseis. Kuna Eesti ilves sõltub suurel määral metskitsest, on metskitse populatsiooni kiirem taastumine oluline ilvesele endale.