Rae valla serval, muististerikkas Pikavere Seli külas kõrgub suur puu, mis on tuntud Jõepere jalakana. Üllataval kombel teda kaitstavate loodusobjektide nimekirjast ei leia. Vahest veelgi hämmastavam on asjaolu, et värsketel andmetel on tegemist hoopis jalaka venna künnapuuga.

Tänavu suvel kogusime kolleegidega kohapärimust ajaloolisest Jüri kihelkonnast ja praegusest Rae vallast. Valla territoorium ulatub praegusajal ka Harju-Jaani kihelkonna alale, endise Pikavere mõisa maadele, hõlmates Salu, Urvaste ja Suursoo küla. Suursoo piiridesse mahub ka vana Seli küla, mis jäi ametlikust nimest ilma seetõttu, et Rae vallas leidub teinegi samanimeline küla. Aga just iidsest Pikavere Selist on siinses loos põhjust rääkida.

Pärimust poleks inimesteta: tänu põliselanikele on meieni jõudnud uskumused ja lood vanadest puudest, kividest, kalme- ja hiiekohtadest. Ainult kohalikud elanikud võivad juhatada võõrale teed maastikku peidetud tähtsate paikade juurde.
Kõnealusel kandil on vedanud: siin elab Vaino Napp, Salu küla juurtega mees, kellele on piirkonna ajaloo tutvustamine südameasi. 1939. aastal sündinud Vaino koduloolised teadmised on hämmastavalt sügavad ning hea jutustajana oskab ta neid meeldejäävalt edasi anda.
Jõepere jalaka kohta olin varem lugenud 1937. aastal kirja pandud muistendit ning näinud ka paari fotot, kuid kohapeal asetus puu põnevale taustale, lisandusid isiklikud emotsioonid ja maastikutunnetus. Kujunes nii, et selle puu ning tema lugudega tutvumine oli minu välitöösuve üks eredamaid elamusi.

Imelik puu. Pikaveres Jõepere talu koplis kasvab üks väga vana puu. Keegi pole suutnud ta vanust üles arvata. Räägitakse, et vanapagan ise ta sinna istutanud. Keegi pole tohtinud seda puud rikkuda. Kes seda siiski teinud, seda tabanud õnnetus. Kord murdnud ometi keegi õitseline omale puust oksa. Järgmisel hommikul olnud tema hobune kadunud. Pärast seda lõiganud sama talu peremees sellest puust kaljaastjale pulga. Järgmisel aastal surnud temal kõige parem härg ära. Peale selle pole julgenud keegi sellesse puusse puutuda. Puu praegunegi peremees ei julge temasse puutuda, kartes, et õnnetus tedagi võib tabada.

ERA II 165, 355 (1) < Harju-Jaani khk., Peningi v., Urvaste k., Nurga t. – Helga Teder, 13 a. < Siim Kala, 64 a. (1937).
Kirjandusmuuseumi arhiivitekst puu liiki ei nimeta. Tänapäeval tuntakse teda Jõepere jalakana, tegelikult on see aga jalaka äravahetamiseni sarnane lähisugulane – künnapuu. Jõepere on vana talunimi, kuid talust pole enam järel müürijuppigi. Lähim talu on Veski, mida kadunud naabri eeskujul ka Veskipereks kutsutakse. Jõepere oli Vaino abikaasa Laine isakodu. Jõepere maale ehitatud Karisoo talu, kus praegu elatakse, pole sellest kaugel.
Seli külanimi lähtub loodusmaastikust – külatee jookseb otsekui kaameli küüru mööda, ühest mäest üles, teisest alla, kahel pool madal soo. Mitmel pool näha olevad süvendid on karjääripõhjad. Siinseid tagasihoidlikke mägesid, millel tihti on ka pärimuslik väärtus, saab tänapäeval lihtsalt ära vedada. Nii on juhtunud näiteks Surnumäega, mis asus üle tee Karisoo talu lähedal.
Jõepere „jalakas” on alles. Kirjutasin oma kogumispäevikusse üles muljeid esmakohtumisest selle erilise puuga:
Jätame auto taluteele ja ronime üle karjaaia. Taamal on metsaserv ja selle taga soo. Sealsamas, teiste puude foonil kõrgubki jäme mitmeharuline puuhiid, mille oksad ulatuvad üsna maapinna ligi. Tema kõrval on teine, noorem ja peenem jalakas, aga samuti väga kõrge, ning tagapool veel üks noor haru. Tihe lehestik ei lase head pilti teha. Puude all on ka mõni kivi (kokku märkan kolme), lohke peal ei paista. Veski talu hooneteni on jalaka juurest vast kuskil 100 meetrit.
Puu on tõesti võimas. All on varjuline, sääsed tahavad nahka pista. Eemalt metsa vahelt paistab soo, kus leidub ka laukaid.
Vanu jutte puu kahjustajaid tabanud loomaõnnetustest olevat Vaino kuulnud Lagle Miina käest, kuid legende teadsid kõik vanemad kohalikud inimesed. Mul on natuke kahju, et see ei ole enam Jüri kihelkond. Sest Jüris pole teada ühtki nii võimsa ja elava pärimusega põlispuud (v.a. Lehmja tammik).

Pühaks puuks ega hiiepuuks pole teda kutsutud, küll aga öeldi, et seda ei tohi puutuda, see on vannutatud puu. Nagu vanne oli peal, et sealt ei tohi võtta. Kõik teadsid, et sealt ei tohi oksa murda. Puu kahjustamisega seostati eelkõige loomaõnnetusi. Laine jutustab, et mitu põlve tagasi oli Veski talu peremees võtnud sealt endale ahjuroobipuu ja peatselt oli paar härgi surnud.
Praegugi räägitakse lugu naabrinaisest, kes oli kinnitanud puu külge karjaaia traadid. Kui tal seejärel kaks lehma ära surnud, rääkisid kohalikud talle hoiatavaid legende. Seepeale võtnud ta kohe traadid ära ning enam ei julgevatki ta oma loomi puu ligi lasta.
Hiljem tuleb Vainol meelde veel üks künnapuuga seotud tõestisündinud seik. 1914. aastal, kui algas Esimene maailmasõda, polevat puu kevadel lehte läinud. Selles nähti endelist märki ning kardeti, et ta kuivab ära. Laine ema, isa, vanaisa ja vanaema ja naabrid – kõik olid seda rääkinud. Laine isa oli siis 15-aastane poiss. Sõda algas juulis. Järgmisel aastal läinud puu jälle lehte. See sisendas veelgi aukartust puu vastu.
Jõepere „jalaka” puhul paelub tema tänapäevani säilinud eristaatus külarahva seas – austus puu vastu on ehtne. Puuga haakub ka üldtuntud muistend Rootsi Kaarlist (Karl XII), kes olevat siin peatunud ja lõunatanud. Mõni rääkivat ka Peeter I-st, aga Laine peres olnud ikka üksnes Kaarlist juttu.
Kohalikud on häiritud sellest, et kuningajutte seostatakse uuemal ajal hoopis vana kadakaga, mis kasvab mõni kilomeeter eemal Suursoo küla pool tee ääres. Rahvajutud on ajast aega niiviisi rännanud ja sobilike objektidega muganenud. Pealegi on kergesti leitaval Karla kadakal, nagu puud nüüd kutsutavat, meeldejääv kõla. Vaino teab seda Reima kadakana ning kohta, kus puu kasvab, Reima mäena: kadakaalune maa kuulus Suursoo küla esimesele talule, kus elasid Reima-nimelised inimesed. Ühel objektil võib ka mitu nime olla ja sageli ongi.
Mõlemast erilisest puust on kirjutanud Vaino Napp oma hiljuti ilmunud Suursoo küla ajalugu käsitlevas raamatus [2]. Kui kadakas on nüüdseks kohaliku kaitse alla võetud, siis Jõepere künnapuu mitte. Ehkki puu ei ole otseselt ohus, võiks ta vääristada meie pühapuude nimistut. Pärandkultuuri kaardile on puu siiski kantud.

1. Böckler, Peeter. 2005. Rae valla muistsed mälestised. Mixi Kirjastus, Tallinn: 127.
2. Napp, Vaino 2011. Pikavere Suursoo sooasundus. Mixi Kirjastus, Pikavere: 61–62.
3. Napp, Vaino 2010. Salu küla lugu: meie ajaarvamise eelsest ajast 21. sajandisse. Mixi Kirjastus, Pikavere.
4. Neljandik, Triin (koost.) 2008. Harjumaa pärandkultuurist. Eesti Loodusfoto, Tartu: 168.
5. Remmel, Mari-Ann 2011. Päritud paigad. Kohajutte ja legende Rae vallast. Jüri/Tartu: 46–55.

Mari-Ann Remmel (1966) on folklorist, kohapärimuse uurija, töötab teadurina Eesti kirjandusmuuseumis Eesti rahvaluule arhiivis.