Rännakud ööpoolsetesse maadesse
Indrek Jääts. Toimetanud August Välja, kujundanud Jan Garshnek. Tallinn, Pegasus. 254 lk.
See on tuntud etnoloogi omalaadne reisiraamat, mis viib meid geograafiliselt praeguse Venemaa eri piirkondadesse ja ajas tagasi kuni 1990. aastate alguseni. Sisuliselt on raamatusse koondatud üheksa päevikuvormis reisikirjeldust aastaist 1992–2009. Päevikud võimaldavad meil jälgida nende aastate jooksul toimunud muutusi Venemaal, aga ka autoris endas.
Tänapäevase kirjanduse seas on see raamat päris eriline: kirjutatud on pealtnäha üsna igavalt, lakooniliselt, tõelises päevikustiilis. Ei mingit erilist emotsiooni ega põnevaid juhtumisi. Pelgalt nendingud ja ülestähendused. Aga kummatigi on see raamat omamoodi haarav. Mingil vaiksel, arusaamatul moel hakkab lugeja konksu otsa ja enam lahti ei saa. Võimalik, et oma osa on meie minevikul: see raamat viib meid justkui tagasi meie oma minevikku, nõukogude aega, mille me paljuski juba unustanud oleme.
Raamatu teevad elavamaks need inimesed, kellega autor oma paljudel reisidel on kohtunud. Nende mängulava on Venemaa kõigi oma võimalike ja võimatute aspektidega. Lavale astuvad sürjakomid ja permikomid, koolasaamid ja vepslased, vagunisaatjad ja kupeekaaslased, direktorid ja tudengid. Nagu raamatu tagakaanel öeldud, on „tänapäeva Vene elu oma paigutises absurdsuses kõigi kirjeldatud rännakute paratamatu raamistik ja alaline kõrvalteema”.

Setomaa tsässonad
Koostanud Ahto Raudoja ja Tapio Mäkeläinen, toimetanud Helen Alumäe, kujundanud Endla Toots. SA Setu Kultuuri Fond, 2011. 578 lk.
See raamat on fundamentaalne teos nii oma kogult kui ka sisult, võttes kokku viimase kümmekonna aasta Setomaa tsässonate uurimistulemused. Raamat koosneb kahest osast: uurimuslikud originaalartiklid ja nn. kataloogiosa, milles on põhjalikult kirjeldatud 78 allesolevat ja 80 hävinud tsässonat mahus, mis oli koostajatele raamatu väljaandmise ajaks teada.
Artiklitest tasub eelkõige esile tuua etnoloog Mare Piho väga põhjalikku ülevaadet tsässonate rajamisest, tüüpidest, kasutusest jms.: autor esitab kirjutises hulga uusi seisukohti ja arvamusi. Uudne on ka Sakarias Leppiku ülevaade tsässonatega seotud pühakutest ja nende elulugudest.
Nn. kataloogiosa hõlmab mahult raamatus kaks kolmandikku ja kirjeldab nii praeguse Eesti Vabariigi kui ka Vene Föderatsiooni territooriumil asuvaid tsässonaid. Iga tsässona puhul on välja toodud paiknemine kaardil, nimetus, pühak(ud) ja püha(d), vanus, ehitusandmed, ülevaade sisustusest, seos pärimusega ja ajalooliste teadetega. Raamatus on väga palju pilte: nii üldvaateid kui ka kõnekaid detaile, mis asjatundmatule vaatlejale ei pruugi nähtavad olla.
Teos on mitmeti tähtis, ent eelkõige seetõttu, et Setomaa tsässonaid – ajalooliselt, arhitektuuriliselt ja kultuuriliselt olulisi tähiseid – pole Eestis ega ka Petserimaal varem süstemaatiliselt kirjeldatud.

Metsa kõrvalkasutus Eestis
Koostanud Jürgen Kusmin, toimetanud Triin Kusmin ja Toivo Meikar. Akadeemilise metsaseltsi toimetised XXV. Tartu, 2011. 174 lk.
Niivõrd tagasihoidliku ja põhjendamatult märkamatu kaanekujundusega raamat jääb küllap paljudel inimestel täiesti kahe silma vahele. Sellest oleks kahju, sest raamatu sisu on väga huvitav. Muidugi võib potentsiaalse lugeja peletada ka senini veidi harjumatuna tunduv mõiste „metsa kõrvalkasutus”, mis hõlmab metsa mittepuidulise kasutamise viise: näiteks loomade karjatamine, puukoore kogumine parkimiseks, metsmesindus, marjade, seente jms. korjamine. Aga ilmselt pole paremat väljendit selle jaoks Eestis välja mõeldud.
Kuna tegu on akadeemilise metsaseltsi toimetiste sarjas ilmuva raamatuga, on see nii sisult kui ka vormilt akadeemiline: tekst on küljendatud nii kaugele servani ja ääreni kui vähegi võimalik, pildid on väikesed, kasutatud kiri on imeväike ja tekst hästi tihe. Raamatu üheksa artiklit on sisult samuti tihedad, väga palju on kasutatud viiteid. Üldjuhul on tekstid siiski võrdlemisi hästi loetavad.
Kogumiku mahukaim osa on metsateadlase ja kartograafi Lev Vassiljevi 1943. aastal kaitstud ja seni käsikirjalise diplomitöö publitseering. Töös vaatleb autor karjatamise arengut Eesti metsamaadel, asjakohaseid õigusakte, karjatamise mõju metsale jms.

Sooradadel
Juhan Lepasaar. Teine, täiendatud ja parandatud trükk. Toimetanud Ann Marvet. Pärandkoosluste kaitse ühing, Tartu, 2011. 176 lk.
Rahvasuus Alutaguse Juhaniks ristitud loodusesõbrast kirjamehe 1996. aastal ilmunud raamat „Sooradadel” osutus nii menukaks, et juba 15 aastat hiljem on tekkinud suur nõudlus kordustrüki järele. Oma raamatus on Juhan Lepasaar püüdnud järgnevatele põlvedele jäädvustada meie esivanemate pandud kohanimesid ja looduskogemust. Oma muljed ja elamused hankis ta ise soodes, peamiselt kodukandi Ida-Virumaa soodes matkates.
Nüüdsele kordustrükile on lisatud autorit tutvustav eessõna ning hulk värvipilte Muraka ja Sirtsi raba loodusest. Raamatu lõppu on lisatud isiku- ja kohanimede ning kirjeldatud liikide register. Tegemist on rahulikult kulgeva juturaamatuga, mis võiks huvi pakkuda nii loodusesõbrale kui ka koduloo- ja pärimushuvilisele.

Keskkonnakaitse. Jäätmekäitlus.
Vello Keppart. Kujundanud ja küljendanud Epp Marguste. Argo, 2011. 64 lk.
Eelkõige kutsekoolidele mõeldud õpik annab juhiseid, kuidas loodushoidlikult jäätmeid käidelda nii kodus kui ka töökohal. Õpiku kolm peatükki käsitlevad jäätmekäitluse põhimõtteid, jäätmete sortimist ja taaskasutust ning jäätmetega seotud õigusakte. Põhjalikumalt on juttu ohtlikest jäätmetest ja plastidest, nende märgistamisest ja ohtudest põletamisel.
Teos on õpikule kohaselt hästi liigendatud, arvukalt leidub värvilisi jooniseid ja skeeme ning kontrollküsimusi ja ülesandeid. Tekst on pigem hõre kui tihe ning üsna napisõnaline ja konkreetne.