Oma kodusaare loodusolusid on saarlased kirjeldanud üsna tabavalt laulusalmis: “Seal Saaremaal ei kasva muud, kui kadakad ja männipuud ..”. Saaremaa õhukesed paepealsed mullad ei võimalda künda ja külvata igas ettejuhtuvas paigas: varakevadiste külmakohrutuste ja suvise põua tõttu ei anna kerge muld head saaki. Sellepärast ehk ongi saarlased ajaloos tuntud pigem tublide karjakasvatajate ja visade kalameestena.

Eestis leidub ehk veel lapike maad, kuhu inimese jalg pole kunagi astunud. Tõeliselt puutumatut, ka kaudse inimmõjuta loodust, meil siiski pole. Loodust on inimene oma käe järgi seadnud niisama kaua, kui ta siin on elanud. Suur osa meie kõige tavapärasematest maastikest on saanud oma näo inimese kaasabil ning sealne elustik välja kujunenud ja püsib ainult pideva ühetaolise inimmõju toel.

Pärandkooslused. Peaaegu kõik Saaremaa ja kogu muu Eesti kenad kadakased karjamaad on inimtekkelised, seega poollooduslikud ehk pärandkooslused. Kunagi ammu-ammu kasvas nende asemel loomets. Ainult hiljuti merest kerkinud laiud ja rannamaad on karjamaana kasutusele võetud veel enne, kui mets sinna kasvada jõudis.

Kunagised lootammikud ja tamme-männi segametsad olid madalat kasvu, hõredad ja valgusküllased. Tammede ja mändide all kasvas palju põõsaid: sarapuu, viirpuud, kontpuu, kibuvitsad jt. Ka kadakale jagus sellises loometsas piisavalt valgust ja soojust.

Karjakasvatuse alguspäevadel liikusid loomad neis hõredates metsades vabalt, järk-järgult võeti maha puid. Kariloomad sõid ja tallasid ära puude järelkasvu, nii et pikapeale taandus mets rohumaa ees.

Osal kadakastest karjamaadest on siiski teine saamislugu: need on kujunenud hüljatud paepealsetele alepõldudele.

Kadaka perekond koondab umbes 70 liiki, peale selle varieteedid ja vormid. Meie kadakas – harilik kadakas, ladinakeelse nimetusega Juniperus communis, on terves maailmas üks laiema loodusliku levilaga puuliike üldse. Ta kasvab nii Euraasias kui ka Põhja-Ameerikas. Kadakad võivad sirguda kuni 12 meetri kõrgusteks puudeks, enamasti on nad siiski kolme-neljameetrised põõsad.

Kadakas on kahekojaline – isas- ja emaskäbid arenevad tavaliselt eri taimedel –, ent on leitud ka ühekojalisi põõsaid. Kadakas käbib (nagu kuusk ja mändki, on kadakas paljasseemnetaim, tal pole õisi) mai- ja juunikuus, mil isaskäbide soomustel valmivad kollased tolmuterad. Emaskäbid on helerohelised, väikese punga taolised. Pärast tolmlemist kasvavad emaskäbi soomused kokku ja sellest areneb üht kuni kolme seemet sisaldav käbi, tavakeeles kadakamari, mis Eesti oludes valmib alles järgmise aasta sügiseks. Emaskadaka võras näeb korraga kahte värvi käbisid: rohelised ja kõvad on sama-aastased, sinakasmustad ja pehmed läinud-aastased. Kadakas jõuab käbimisikka viie- kuni kümneaastaselt, toekamat marjasaaki annavad põõsad sobivates oludes iga kolme kuni viie aasta tagant. Heal kadaka-aastal võib üks hektar kadastikku kasvatada ühtedel andmetel umbes 50 kg [2], teistel andmetel lausa 100–200 kg [5] kadakamarju.

Miks kadakale Saaremaal meeldib? Ebatäpne oleks väita, et ta eelistab kasvada kuivades ja kehvades tingimustes. Kõige paremini edeneb kadakas hoopis parasniiskel liivamaal, ent ei põlga ka märgi soomuldi. Küll aga ei talu ta kuivi ja kontinentaalseid tuuli, kadakale meeldib niiske ja mereline kliima. Mulla suhtes vähenõudlikuna tuleb ta toime oludes, kus teised puuliigid elada ei suuda. Loopealsetel ei kasva kadakas üksi: peaaegu alati on tema kõrval türnpuu, paakspuu, lodjapuu, pihlakas, kibuvitsad, vahel ka kukerpuu ja teatud juhtudel magesõstar.

Loometsast kadakaseks karjamaaks. Rohkem kui sada aastat tagasi arvasid mõned loodusteadlased, et pealtnäha steppidega sarnastel loodudel ei kasva puud eeskätt ebasoodsate keskkonnatingimuste tõttu. Aastaid hiljem, kui Eesti loodusid oli põhjalikumalt uuritud, jõuti tänapäevalgi üldlevinud seisukohale, et loo metsatuse on põhjustanud kariloomad [3, 7]: pidev karjatamine ei lase mullakihil tüseneda, suure karjatamiskoormuse korral võib rohukamar paiguti täielikult kaduda, nii et paljandub aluskorra paas.

Vanasti, kui peeti rohkesti loomi, oldi arvamusel, et just karjatamise tõttu kasvab loopealsel vähe taimeliike. Iseäranis kahjulikuks peeti taimestiku arenemisele lambaid, kes oma “aplusega hävitavad viimse kui rohukõrre ja -laju”. Teine ülekarjatamise pahe – maapinna kõvakstallamine – pandi süüks hobustele, “kelle jalajälgede raskuse läbi trambitakse maapind plingiks” [7]. Tegelikult on puude kasv tõeliselt takistatud (ehk väga-väga aeganõudev) vaid plaatjal, vähemurenenud pael.

Kadastik ja loopealne pole sünonüümid. Ent nende mõistete ühisosa on praegusajal, mil enamik loodusid on kadakasse kasvanud, sedavõrd laienenud, et nimetades üht, mõeldakse tihti teist, ja vastupidi. Esialgu nimetati looks või loopealseks ainult õhukese mullaga, puudeta alasid pigem plaatjal kui murenenud pael. Hiljem on mõiste laienenud ka tüsedamal ja rähksemal mullal areneva sarnase taimkattega aladele [6]. Tavakõnepruugis nimetatakse loopealseteks lausa igasuguseid kadakaga niite.

Eesti lookadastikud on teadusilmas kuulsad oma taimkatte väikeseskaalalise liigirikkuse poolest: on teada mitmeid loopealseid, kus ruutmeetril kasvab üle 40 soontaimeliigi. Looniitude liigirikkale taimkattele tähendab kadaka piiramatu vohamine karjatamata aladel hukatust. Olukorras, kus lambaid pidada ei tasu ja nende loomade arv on Eestis kõigi aegade madalseisus, kipubki kadakas looaladel võimust võtma. Ja mitte ainult kadakas: tema järel ja kõrval sirgub ka mänd, kes samuti kujuneb liigirikkale looniidule tõeliseks nuhtluseks.

Looniidust taas metsaks. Saaremaa tihedate 40–50-aastaste kadastike tekkelugu on üsna proosaline. Veel pärast viimast sõda olid need maad kasutusel karjamaana, või, kus mullakihi tüsedus seda võimaldas, ka põllumaana. Kadakas levib seemnetega, mis idanevad mulda sattunult alles teisel aastal. Kõige kiiremini võtab ta pikkust nooruses, 5–20 aasta vanuselt. Just selle ajaga jõuab kadakas hävitada liigirikka lootaimkatte. Õhemal mullal on häving aeglasem, tüsedamal kiirem. Valgust armastavad looliigid peavad halvenenud valgusoludes mõnda aega vastu. Ka umbes 40 aastat tagasi hüljatud niitudel, nüüdsetes kadastikes, võivad mõnes imekombel püsinud hõredamas kohas kasvada veel eriti visad lootaimed. Kuid looniitudele omane liigirikkus on ka sel juhul ammu minevik. Kaheksakümneaastastest kadakatihnikutest niidutaimi enam ei leia. Kadakaokaste varis on muutnud mulla happelisemaks, selleks ajaks on esimesed männid juba kadakatest läbi kasvanud ja teised ootavad järge.

Laialdased lookarjamaad kaotati läinud sajandi keskel ette võetud loodude taasmetsastamise kampaaniaga: tüsedamal mullal, puude kasvuks soodsama veereþiimiga lool läksid tookord ridadena istutatud männid rahuldavalt kasvama. Suur üritus ebaõnnestus vaid seal, kus plaatjat paasi katab üliõhuke mullakiht ja kuhu ajuti koguneb ka pinnavett. Kokku metsastati Saaremaal pool sajandit tagasi üle 6000 hektari loopealseid kadastikke [2]. Teine osa samast ajast pärit loometsi kasvab kolhoosikorra ajal maha jäetud põldudel ja karjamaadel. Vanu, looduslikke loometsi leidub tänapäeva Saaremaal vaid üksikute tukkadena.

Kadakas ja äri. Viimastel aastatel on korduvalt juttu olnud stiihilisest kadakaärist. Räägitakse isegi kadakavargustest. Häda tõuseb sellest, et kaubandusliku väärtusega kadakatüvesid pole kadastikus just rohkesti ja neid varudes kipub järele jääma ebaharilikult palju “laaste”. Kaubaks lähevad tüved, mille ladvapoolne läbimõõt on neli-viis sentimeetrit. Mahajäetud okste ja latvade tõttu on kadakaraiesmik aastaid tuleohtlik, sest tihke ja sitke kadakapuu oksad mädanevad-kõdunevad aeglaselt [1].

Kadakapuidust huvitatud ärimehed ning liigirikkusest lummatud pärandkoosluste kaitsjad võiksid püüelda mõlemat rahuldava koostöö poole. Ihaldatud kadakatüvesid leidub ka sellises kadastikus, kus liigirikka taimkattega looniidulagendikud täiesti hävinud pole: seal oleks ehk harvendusraiest kasu ka niidule. Tiheda ja eaka kadakatihniku hõrendamine ei anna erilist lootust, et ihaldatud liigirikas taimkate kiiresti taastub: enamiku lootaimede seemned mullas üle paari aasta eluvõimelisena ei säili. Karjatatava kadastiku vanad ja silmatorkavad puud on aga karjamaa ehe ja neid mõne seekli saamiseks langetada ei tee kellelegi au.

Kadakat on Eestis alati kasutatud nii tarbepuuna kui ka marjaandjana [2, 4]. Tänapäevalgi on kadakamarjad tunnustatud rahva- ja teaduslikus meditsiinis. Kadakamarjad tekitavad närbadel söögiisu ja on head köha vastu. Hollandlaste leiutatud kadakamarjaviina ehk dþinni, mille inglased on täiuslikkuseni arendanud, tuntakse nüüd terves maailmas.

Saartel on kadakas muude puude nappuses olnud alati pliidipuu. Kadaka jämedamatest tüvedest on valmistatud tarbeesemeid: kadakased puunõud olid hinnatud, sest ei andnud toidule kõrvalmaitset; sitkest kadakapuust sai ja saab häid poste ja teibaid karjatarasse. Veinimaadel toetasid vanasti just kadakast postid viinamarjavääte ja valmivat marjasaaki. Meeldiva välimuse ja lõhnaga kadakapuu on tänini väga hinnatud meenematerjal. Kadakased kuumaalused on olemas vist küll igas eesti kodus.

Kadastikud kui loodusväärtused. Vahel mõistavad mingi nähtuse, ka lookadastike väärtust paremini need, kel neid priipäralt võtta pole. Nii ongi meie kadastike säilitamise ja kaitse korraldamisel abi loota Euroopa Liidu looduskaitseprogrammist Natura 2000, kus peale haruldaste ja ohustatud liikide elupaikade või kasvukohtade väärtustakse ka elupaigatüüpe kui selliseid. Et põhjendada kadakase karjamaa kaitset, ei pea enam toetuma mõnele haruldasele taime- või loomaliigile. Väärtuslik on kogu kadastik tervikuna, koos oma elustikuga.

Tagasilööke mõnede kadakaste elupaigatüüpide hoidmisel on karta maaomanikelt, keda kammitsevad liig kasinad teadmised oma varanduse tõelise väärtuse kohta. Enamik hästi säilinud ja tõeliselt väärtuslikke kadastikke jääb eramaadele, see ei peaks poollooduslike koosluste päritolu teadjat üllatama. Mittemetsamaal, kus kadastikud laiuvad, üritavad maaomanikud talitada oma äranägemist mööda. On põhjust karta, et mõnel juhul võivad üldrahvalikud looduskaitsehuvid taas erahuvidele alla jääda. Ütleme välja: meie kadastikke ohustab päev-päevalt hoogustuv kinnisvaraarendus ning planeerijate ebakindlus ja peataolek loodusväärtuste käsitlemisel.

Natura 2000 aluseks oleva Euroopa Liidu loodusdirektiivi esimeses lisas on loetletud elupaigatüüpe, millest vähemasti kolme vahel jaguneb suurem osa Eesti loodudest ja kadastikest.

Elupaigatüüp 5130 hõlmab kadastikke, kus kadaka katvus ületab 30%. Siia alla mahuvad nii kadakast ummistunud kunagised looniidud kui ka liivasemal mullal kasvavad kadastikud, mis pole oma arenguteel jõudnud veel metsastuda.

Elupaigatüüp 6280 – lood (alvarid) – on just see, kuhu paigutuvad kõik veel säilinud erakordselt liigirikkad looniidud, mida rahvusvahelises kõnepruugis kutsutakse rootsikeelse sõnaga alvar. Kadakate katvus selles elupaigatüübis olgu alla 30%.

Elupaigatüüp 8240 – plaatlood – on Eestis väga piiratud levikuga. Plaatjat loodu on Eestis teada väga vähestes kohtades, näiteks Saaremaal kuulsal Lõu lool ja Atlas. Paeplaadil ei suuda kasvada ükski taim, küll aga paelõhedes.

Kadastikke Saaremaalt minema pühkida ei suuda keegi. Ent ometi on tekkinud vajadus läbimõeldud kadakamajanduse järele: tuleks välja valida näidiskadastikud ja neid tänapäevaseid vajadusi ja loodusväärtusi silmas pidades eeskujulikult majandada. Ainus tee säilitada kenad liigirikkad looniidud, on ohjata kadakat, mändi ja muid lootaimi ahistavaid liike. Enamasti soovitatakse karjatamiskoormust 1,5 utte hektari kohta, parema rohukasvuga lool võib lambaid olla ka kuni poole rohkem. Peale selle tuleks kadakaid aeg-ajalt harvendada, nii et nad ei kataks üle kolmandiku. Mahavõetud puud-põõsad on kindlasti vaja kadastikust minema viia. Väärikas oleks kasutada neid kütteks. Kadastikus eneses tohib tuld teha vaid niiskemal aastaajal ning tuulevaiksel päeval: suvisel kuival ajal on kadastik ülituleohtlik.

Kui kariloomi on vähe või neid polegi, ja mullaolud puude kasvuks soodsad, siis tuleks liigirikka looniidu kaitseks piirata mändide ülemvõimu. Samas pole vaja iga hinna eest taunida loo iseeneslikku metsastumist seal, kus puud hästi kasvavad.

1. Filippov, Leo 1996. Kas õnnestub päästa kadastikke? – Eesti Loodus 39 (5/6): 136–138.

2. Kaar, Elmar 1965. Kadakas – loopealsete ja paekaljude küpress. – Eesti Loodus 16 (2): 69–75.

3. Laasimer, Liivia 1979. Loometsade ja loodude taimkate. – XII Eesti looduseuurijate päev. Lühiettekanded. Tallinn: 13–19.

3. Moora, Aliise 1984. Kuidas vanasti kadakamarju kasutati. – Eesti Loodus 35 (6): 378–380.

4. Reier, Ülle 1995. Hiiumaa kadakad. – XVIII Eesti looduseuurijate päev. Hiiumaa loodus. TA Kirjastus, Tartu–Tallinn: 32–37.

5. Zobel, Martin 1984. Loopealsed, kadastikud, lookadastikud. – Eesti Loodus 35 (6): 372–378.

6. Vilberg, Gustav 1927. Loost ja lootaimkonnast Ida-Harjumaal. – LUS-i aruanded 34 (1): 1–139.

Rein Kalamees (1967) on botaanikahuviline taimeökoloog, kes on kirjutanud doktoritöö Eesti liigirikaste niitude taimkatte püsimisest ja uuenemisest; Tartu ülikooli botaanika ja ökoloogia instituudi teadur.