Kultuurihuvilisi rõõmustavad Saare maakonnas nii vanad tuttavad kohad kui ka avastatud uued vaatenurgad. Sedapuhku juhatame rändaja seni vähem tuntud paikadesse merekultuuri- ja militaarmaastike vallas.
Need kõik jäävad kirdest edelasse kulgeva vana postitee lähedusse. Et Kuivastu ja Kuressaare vahel on teada vanu taliteid, mis kulgesid läbi looduskaunite kohtade, siis jagub uudistamist ka jalgsimatkajaile.
1. Kuivastu. Astudes laevast Kuivastu sadamasillale, me vaevalt mõtleme sellele, et alles sada aastat tagasi ehitas kohalik, Koguva külast pärit ettevõtja, Vanatoa peremees Jaan Schmuul siia aurulaevade sildumiseks kõlbliku sadamasilla. Algas korrapärane liiklus Kuivastu ja Virtsu vahel: enam polnud vaja oodata tuult.
Vana postimaja hävis siin 1941. aastal, kadunud on ka paremat kätt paiknenud merepäästejaama hoone ning sadamakapteni maja. Seal seisab uue katuse all viiskümmend aastat tagasi paekividest laotud kunagise Orissaare rajooni kaubaladu. Sadamahooned vasakul said valmis 1993. aastal, tookord reisijate ootesaaliks mõeldud ruum on aga enamasti tühi, sest tänapäeva inimene varjab end kail külmade meretuulte eest autos. Pealegi pole laevade mahutavuse suurenedes ja liikluse tihenedes ooteaeg enam pikk. Kui mandri ja Muhu saare vahele ehitatakse sild või tunnel, siis muutub reisija meretunne hoopis teiseks või kaob maa all täiesti. Ja seni iseenesega hakkama saanud maakond hakkab rippuma lootena mandri nabanööri küljes. Mõõdunud aegade militaarlood räägivad hoopis veteväljade ja rannikute vallutamisest.
Kuuskümmend aastat tagasi hüppas kuulirahe all esimesena Kuivastu vanale sadamasillale noor Eestis sõjakooli lõpetanud leitnant. Kuid temale ei antud kangelase tähte vahvuse eest, aumärgi said hoopis järgmisena kohale jõudnud Venemaa eestlane Repson ja Matjasin.
Aeg on kiire muudatusi tegema. Vana Kuivastu kõrtsi kohal autole gaasi lisades mõtlevad vähesed noored inimesed sellele, et 19. sajandil ootasid kevaditi sajad Saaremaalt mandrile siirduvad ulgtöölised siin uisuks nimetatud purjelaeva valmisseadmist toobi õlle või kortli viina juures. Muhu Suuremõisale kuuluva kõrtsi rentnik müüs vilu aprillikuu tuule käest tulnuile 42-kraadist viina. Kui aastal 1900 keelati kõrtsides mõisa viina müük, siis muudeti kõrts ainult kõhule suunatud teemajaks. Kõrtsi vastas üle tee seisab endise teemaja rentniku elamu. Selle läänepoolses otsas on säilinud tapiviisi konvoeeritud arestantide trellitatud kamber: konvoi istus kõrtsis, vangid pandi seniks trellide taha.
2. Võiküla ehk Järve patareide ase. Tühjana ja lagunevana seisvast kõrtsist pisut edasi, teest kaugemal seisis tsaariaegne piirivalvekordon. Selle eest viis munakivitee Võiküla kaudu viie 254 mm kaliibriga suurtüki juurde: need pidid Muhu patarei nime all Esimese maailmasõja ajal kaitsma Kuivastu reidil seisvaid sõjalaevu ja sulgema sissepääsu Väinamerre. Kiiruga ehitatud betoonalused vajusid raskete suurtükkide all, nii et laskevõimeliseks jäid ainult kaks kümnetollise kaliibriga suurtükki. Praegusajal on tühjade aluste peal hea seista ja vaadata samas laiuvale kaunile alvarile, millele pole mets jõudnud peale kasvada. Üle alvari paistab Viire kurgu taga Liivi laht. Hetkeks võiks meenutada veel seda, et just siin saagis seitsekümmend aastat tagasi Muhu meistrimees Andrus Müüripeal tavalise käsirauasaega kolme ööpäeva jooksul paksust terasplaadist välja väntvõllikujulise tüki rehepeksumasina mootori jaoks. Patareialuseid tasub kindlasti lähiajal vaatama minna, sest peagi on sinna kavas rajada tuulegeneraatorite park.
3. Ahenda. Patareide juurest lääne poole liikudes möödume Obuka üksiktaludest, läbi Rässa ning Simisti küla sammudes jõuame vanale taliteele, mis viis Kuivastust läbi Pädaste mõisa ja jõudis Ahenda poolsaare otsast Väikese väina jääle. Otse Saaremaa poole.
Pädaste mõisas on säilinud Muhu ainus härrastemaja (ehitatud 19. sajandi teisel poolel) ja suur osa mõisahoonetest. Mõisas, mis nüüd on muudetud mõnusaks puhkekeskuseks, saab ööbida ja süüa. Ahenda poolsaarele pääseb mereäärset teed mööda, Pehmest Silma (Suurlaiu kivisilla) kohalt paremale pöörates.
Ahendas laiusid kunagi liigirikka taimestikuga puisniidud. Teadagi, et tookord peeti neid Muhu talude parimateks heinamaadeks. Kuuskümmend aastat tagasi, 1944. aasta sügisel tegid Punaarmee Eesti Korpuse väeosad Ahendast dessandi Saaremaale. Veel hiljemgi leiti metsast tsinkplekiga kaetud padrunikaste. Nüüd on puisniidud umbe kasvanud. Kinni on kasvamas ka Suuremõisa järv, mis kunagi hiilgas oma kala- ja linnurikkusega. Edasi pääseb külast lõuna pool olevat nn. Nahksilda mööda teisele poolsaarele.
Ahenda ja Aljava poolsaar on nähtavasti algupäraselt olnud laiud, kus elasid kütid-kalastajad. Aljava eluasemete tõenäolist asupaika tähistab suur ohvrikivi, mis on märgistatud ja loodetavasti on suveks ka viit kohal. Aljavast pääseb põlise Linnuse küla kaudu Nautse bussipeatusse. Lõunapoolne, mitmekesise loodusega, siiani ainult jahimeestele ja metsaraiujatele tuntud Muhu aga ootab jalgsimatkajaid.
4. Leinav ema. Väinatammi Muhu-poolses otsas seisab langenud sõjameeste haual Saaremaa väljendusrikkaim skulptuur, mille autor on Kalju Reitel. Selle saamislugu on omapärane: Muhu Ühenduse kolhoosi esimees Arnold Kolk oli sõjas olnud koos tookordse kunstnike liidu esimehe Ilmar Torniga. Ühel veteranide kokkutulekul juhtusid nad juttu ajama ja Torn pakkunud Saaremaale kunstnikke, kes teeksid heameelega monumente. Kolhoosidel oli juba pangas piisavalt raha ja nii otsustatigi tellida monument Väinatammi otsas olevale ühishauale, kuhu on maetud venelasi, eestlasi ja sakslasi. Ausammas telliti skulptor Kalju Reitelilt, kes ise võttis Teisest maailmasõjast osa lendurina saksa poolel. Mõlemat rindejoont ülalt näinud mees kavandas hauale jumalikku leina kandva ema figuuri. Kolhoos maksis 40 000 rubla ja pani kuju kohale. Nüüd ta seal sirelite taustal seisab, panemata oma mures tähele tuhandeid mööda kihutavaid autosid.
5. Tornimäe. Pöide valla keskuses püüab pilku 1873. aastal ehitatud apostliku õigeusu kirik. Sakraalehitise väljendusrikkust toetab asukoht astangu serval. Seda astangut kutsuti Tornimäeks juba enne kiriku ehitamist. Arheoloog Aita Kustin tegi siin kunagi proovikaevamisi ja leidis astangu serval põlenud kindluse jäänuseid ning nooleotsi. Asustusajaloolane Leo Tiik on uurinud 1227. aasta talvel Saaremaad vallutama tulnud ristisõdijate teekonda: ta leidis, et nende vägi tuli mandrilt üle Pühadekare Tornimäe alla, kus oli saarlaste üks muinassadamaid ja selle lähedal kindlustatud asula. Henriku Liivimaa kroonika aga jutustab esimesest taplusest Mone linnuse juures. Võib-olla polnud talvel lumise jää alt Väikest väina märgata. Kõik on siin nii lähestikku: isegi muistne sadamasild on samas, suure pajupõõsa taga karjamaal – maakerke tõttu juba ligi kilomeeter merest eemal. Palju ajaloolisi küsimusi sisaldab Tornimäe kindlasti. Näiteks: miks asutasid pöidlased siia Saaremaa esimese ühiskaupluse või kuidas kunagine Kingissepa rajooni täitevkomitee esimees Ants Tammleht palus ehitada siit oma sünnikohta asfaldiga kaetud tee? Nüüd pääseb seda teed pidi hõlpsamini Kübassaare poolsaarele. See on üks haruldasemaid Saaremaa looduspärandi paiku.
6. Pöide kirik. Kõik asjatundjad kinnitavad nagu ühest suust, et see on kindluskirik. Tõepoolest, pärast seda, kui saarlased olid 1343. aastal siinse ordulinnuse maha lõhkunud, tehti kirik kaitstavaks nagu ka uus ordulinnus Maasis.
Pöide kirik on Teise maailmasõja ajal ja järel rüüstatud, olnud kasutusel isegi heinalaona. Kooriosa korrastamise järel on põrandas taas nähtaval peata rüütli kujuga hauaplaat kantsli läheduses. Tumala mõisaomanikul Heinrich von Schulmannil raiuti 1613. aastal Kopenhaagenis pea maha selle eest, et ta poliitiliselt kaldus Rootsi võimu poole. Seda juhtus hiljemgi inimestega, kes vaenlase kasuks töötasid. Ent suurem osa neist pole maetud kiriku põranda alla, kirikuaeda või kalmistule. Ajalooliselt vaimse keskusena rahvast teeninud kirik saab tänapäeval olla vaid teadmatute haudade sümbol.
Siin kirikus leidus ka epitaaf Heinrich Stegelingile – Saaremaa tuletornide inspektorile Rootsi ajal. Pikka aega töötas ta Sõrves. Vanaduspäevil aga elas kiriku lähedal Oti mõisas, oma abikaasa (sündinud Üxküll) vanemate kodus. See sugu tuli Saare- ja Läänemaale pärast liivlaste Üksküla vallutamist Düüna jõel.
Pöide kiriku lähedal langes 1917. aastal saksa luuletaja Walter Flex ja lasti 1919. aastal maha mässaja Alla Mari ehk Marie Ellam. Kiriku lähedal kena pargi serval asub Oti mõis, mida on tublisti korrastatud. Härrastemaja ja park kaotasid palju omal ajal siia kolhooside abistamiseks rajatud masina-traktorijaama tõttu: selle poliitülem ei sallinud saksa kultuuri, pidades seda faðistlikuks.
7. Võhksa ohvrikivi asub ajalooliselt tuntud Ukri-Kärmi mägede (kunagised väikesed meresaared) piirkonnas. Kõrgustiku nimi tuleneb tõenäoliselt sõnadest “uhri” (ohver) ja “käärme” (uss). Siin, Masa–Laimjala tee 13. kilomeetri kohal lebab metsas kõrguval künkal veel hiljuti riituseks kasutatud suur lame ohvrikivi, mis on oma nime saanud lähedase Võhksa mõisa järgi.
Kivi juures uhatleti ehk tõrjuti haigusi, needmist ja muid hädasid. Ohverduseks valmistuti mitu päeva: pandi pudelisse puhas vesi; otsiti inimestega või loomadega kokkupuutes olnud raudesemete fragmente või isegi hõbemünte; pesti ennast korralikult puhtaks ja mindi siis aupaklikult, ilma võõra silma nägemata kivi juurde. Seal loeti juba kaugetelt esiemadelt põlvest põlve edasi antud võlusõnad ja kallati vesi kivi õnarasse, piirati raudesemete või müntidega ja jäädi kuulatama hiie hääli. Mõne aja pärast võeti sõrmedega õnarast vett ja määriti haige koha peale või heideti tilku needust peale pannud nõia poole, ise vastavaid soove sõnudes. Pärast peamist riitustoimingut “soojendati” kivi kohal käsi ja pöörduti minekule, võtmata tagasi ühtegi kivile antud eset.
Eelmisel aastal läinud üks Tallinna naine ettevalmistamatult kivi juurde, kummardunud selle kohale ja mõne hetke pärast minestanud.
Ümber kivi kasvavad puud on kõverad, kasvavad kivist väljapoole.
8. Uue-Lõve ehk Sakla postijaam. Vana Kuivastu–Kuressaare postiteel sai posthobuseid vahetada ja puhata postijaamades, mis asusid Kuivastus, Orissaares, Uue-Lõvel ja lõppjaamas Kuressaares. Uue-Lõve sai oma nime jaama pidanud rüütelkonna mõisa järgi. Et jaam paiknes 19. sajandi alguses mõisa Sakla kõrtsis, mis asus suure maantee ääres, siis sobib talle ka teine nimi. Postijaama 1873. aastal ehitatud hoone on säilinud, kuid kaetud silikaatkividega, millest valmis ka juurdeehitus omaaegse kolhoosi kontori tarvis. Praegu asub majas Sakla raamatukogu ning külaseltsi keskus. Viimase ettevõttel tehakse ettevalmistusi postijaama ja Eesti esimest kolhoosi kajastava mälestustoa avamiseks. Hoones on ka mõned võõrastetoad ja õuel telkimisplats.
Valjala valla asjaomased inimesed kannavad hoolt, et Laidevahe looduskaitseala väravas oleks kena koht, kus puhata, uudistada ja ka seminare pidada. Püütakse esitleda merelähedast looduskeskkonda ja sellega seotud lähiajalugu, kus kolhoosilgi oli oma osa looduse ümberkujundamisel nii heas kui ka halvas mõttes. Hõrenevas inimasustuses täidab nüüd loodus jälle tühjad kohad. Meil jääb üle vaid kõike toimuvat jälgida.
Jäämegi seekord siia pidama. Ent tee viib edasi Kuressaarde ja paljud igatsevad jätkata Sõrve poole. Eriti huvitab Sõrve-reis välismaalasi, kes, vaadanud üle looduse kuuekümneaastased militaarmaastikud, mida loodus järk-järgult katab, loodavad selge ilma puhul heita pilgu Euroopasse sealt, kus saarlaste sõnul tee püsti ajab. Ja rõõmustavad väga, kui Sääre otsast üle Irbe väina paistab 33 kilomeetri kaugusel Kuramaa ranniku sinine viirg. Turismi ärgitamise mõttes võiks siinkohal öelda, et Islandil näiteks sellist võimalust pole.
Jätkame teekonda Sõrve poole juba järgmises Eesti Looduse numbris.
Bruno Pao (1931) on mereajaloolane, kes on väsitavalt askeldavast Tallinnast siirdunud Muhu kaudu oma noorusradadele Saaremaal. Juhib kümneaastast Saaremaa merekultuuri seltsi ja kirjutab mõnikord midagi teistele lugemiseks.
|