2004/06



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
saaremaa EL 2004/06
Alma Toom, looduskirjanik Vilsandilt

Alma Toomi raamat “Vilsandi linnuriik” on esimesi algupäraseid ilukirjanduslike taotlustega loodusraamatuid Eestis.


Eesti looduskirjanduse varasemat ajalugu võime mõõta ligi pooleteise sajandiga. Loodust kirjeldavaid lugusid ja lugemispalu ilmus kooliõpikutes ja kalendrikirjanduses juba 19. sajandil, loodushoiualased ja loodusmälestisi kirjeldavad lood hakkasid laiemalt levima 20. sajandi algul. Kui aga looduskirjanduse all mõista autori enda looduskogemuse edasiandmist teaduslikult täpses ja kirjanduslikult viimistletud vormis, siis selliseid lugusid hakkas järjekindlamalt ilmuma alles Eesti Vabariigi päevil: 1920. aastail enamasti matkakirjeldustena kodumaa looduskaunitesse ja huvitavatesse paikadesse.

Üks esimesi selliseid oli Anton Hansen Tammsaare reisikiri Vilsandist ajalehes Vaba Maa 1920. aasta oktoobris. Arvatavasti kõige laiemalt tuntud looduskirjanduse teos sellest ajast on Tartu ülikooli kauaaegse professori Johannes Piiperi “Pilte ja hääli kodumaa loodusest. Loodusesõbra muljeid maalt ja merelt”, mille esmatrükk ilmus 1935. aastal Noor-Eesti kirjastuselt Tartus. Kolmekümnendad aastad olidki eesti looduskirjanduse esimene kõrgaeg, mil kujunes välja kindel autorkond ning ilukirjanduslik loodusproosa omandas selged tunnusjooned.

Esimeseks otseselt ilukirjandusliku taotlusega loodusraamatuks võib pidada 1932. aastal Tartus kirjastusühisuse Loodus välja antud raamatut “Vilsandi linnuriik”, mille autor on Alma Toom, Vilsandi “linnukuninga” Artur Toomi abikaasa. See ei ole enam rännuraamat, vaid autori vaatlustel ning igapäevase elu kogemustel põhinevate muljete esitus.

Alma Toomi nime ei leia me paraku ei “Eesti kirjarahva leksikonist” ega “Eesti entsüklopeedia” isikuteköitest. Bruno Pao koostatud raamatust “Artur Toom – Vilsandi linnukuningas” [3: 56–57] saame Alma Toomi (neiuna Õispuu) kohta teada, et ta vanemad olid tulnud Hiiumaalt Saaremaale paremat elujärge otsima ning püüdsid anda oma lastele siin võimalikult head haridust. Alma vend Paul töötas Eesti Vabariigi ajal diplomaadina Saksamaal, vend Magnusest sai Saare maavalitsuse sekretär. Alma ise valiti 1922. aastal Vilsandi kooliõpetajaks, sest eelmine õpetajanna Emilie Teär oli Kuusnõmme bioloogiajaama juhataja Johannes Piiperi õhutusel asunud õppima Tartu ülikooli. Üsna suure tõenäosusega võis Piiper suunata ka Vilsandi uue koolipreili tulevasi looduskirjanduslikke ettevõtmisi.

Preiliks ei jäänud aga haritud ja heast perekonnast pärit neiu Vilsandi saarel kuigi kauaks: pisut pärast oma 39. sünnipäeva teatab Artur Toom kirjas õele: “Mina ameseerisin [---] nüüd vähe tõsisemalt Filsandi kooliõpetaja neiu Õispuuga,” ja lisab, et kui nii edasi läheb, siis võtab tema viimaks äragi [3: 56]. Nii ka läks. Bruno Pao märgib selle sündmuse kommentaariks: “Sellest teistkordse abiellumise hetkest, mis toimus Püha kiriku altari ees 16. septembril 1923. aastal, hakkas Artur Toomil hästi minema. On ju üldtuntud tõde, et mõistlik ja armastav naine annab mehele tiivad ning teeb kodust õdusa ning kosutava paiga.” [3: 57] Samas tuleb korrektsuse huvides nentida, et Alma Toomi roll Vilsandi linnukuninga abikaasana ei piirdunud sugugi ainult tema koduhaldjaks olemise, sokkide nõelumise ja rohkete külaliste järelt nõude pesemisega.

Põgusa ülevaate Alma Toomi tegevustest annab seesama raamat Artur Toomist: tuletornivahi noorperenaine aitas koolitöö kõrvalt oma abikaasal ilmavaatlusi teha ning aruandeid kirjutada, samuti osales ühiskondlikus tegevuses nii Vilsandil (haridusseltsis Murdlaine) kui ka Kihelkonnal, juhendades mitut huviringi. Peale selle kirjutas Alma Toom raamatu “Vilsandi linnuriik”, mis tutvustas Vilsandit ja Vaikasid ning sealset linnuriiki, ärgitades kindlasti ka turistlikku huvi [3: 58]. Haritud naisterahva eneseteostuspüüded võisid küll ehk üllatada toonast külarahvast, tänapäeval võiksid aga tekitada küsimusi ühelt poolt raamatu kirjutamise ajendite ja tingimuste, teiselt poolt selle laiemate seoste ja mõjude kohta.

Esimene taust: Kuusnõmme bioloogiajaam. Kuusnõmme bioloogiajaam alustas tööd 1922. aastal ja sellest kujunes Tartu ülikooli loodusteadlastele ning üliõpilastele oluline välitöö- ja praktikumikoht peaaegu kaheks aastakümneks.

Nimemärgi all Rändaja antakse Kuusnõmmest “Meie Maas” 20. augustil 1932 kaunis idülliline pilt: “Kui Kihelkonna alevist välja sõita Atla–Karala tee sihis 6–7 kilomeetrit, paistab läänepool teeservas kõrge tihe kuusik. Samas valge teenäitaja, kus lugeda T. Ü. Bioloogiajaam. Päevaajal hämara, metsatihe puiealust teed ligi kilomeeter jõuame Kuusnõmme mõisa. Mõisa hooned uppumas puiestikku, enam-vähem korras ehitused, millede hulgas härrastemaja endiste aegade mälestusena veel uhkelt püsib. Suurepärane ümbrus pakub vaatajaile ilu ja rahutunnet. Lääne piiris virvendab loojeneva päikese kullas meri rohkete saartega, vähe kaugemal mustendab piirjoon valge torniga – seal ongi meil tuntud lindude riik – Vilsandi.”

Kuusnõmmes töötas suviti hulk Tartu ülikooli tudengeid ja õppejõude, kõige sagedamini Johannes Piiper, Andres Mathiesen, Heinrich Koppel, Johannes Lepiksaar ning Mihkel Härms ja Mihkel Leppik zooloogiamuuseumist. Sellest, et Vilsandi valge tuletorn mitte lihtsalt ilu pärast bioloogiajaama rahvale üle mere silma ei paistnud, vaid jaama ja saare vahel tõepoolest tihedasti liiguti, räägib ka Kuusnõmme bioloogiajaama päevik, mida pidasid jaamas viibinud üliõpilased aastail 1927–1938.

Väljavõte 1937. aastast [2: lisa nr. 3]: “6. juuni 37.a. Tõusime kell 7.50, ilm oli selge ja vagane. Hommikueine oli täiendatud kakaoga. Kell 8.40 algasime sõitu Vilsandi. Selleks oli meile mootorpaat vastu tellitud. Peegelsiledal veepinnal mängles üksikuid tuuleiile, torkus silma kajakaid, meriskeid jne. /---/ Kell 14.27 algas Vilsandi turistide kodu õnnistamine. /---/ Tüki aja pärast algas meil proua ja härra Toomi poolt korraldatud pidulik ja korralik lõunasöömine, mis kestis kella ¾ 18-ni. /---/ Pääle õhtusööki pandi meid uude turistidekodusse ööbima. Härra Toom jutustas daamidele tondilugusid.”

Kuusnõmmes korraldati ka looduslooõpetajate täienduskursusi, kus tutvustati nii taimi, vee-elustikku kui ka loomulikult Vaikade rikkalikku merelinnustikku. Bruno Pao teate kohaselt ongi “Vilsandi linnuriigi” kirjutamise ajendiks olnud asjaolu, et peale paeluvatele ekskursioonide, mida Vaikadel juhatas Artur Toom, soovisid kursuslased saada Vilsandi kohta ka kirjalikku materjali, mille alusel end ette valmistada, kuuldut kinnistada ja hiljem õpilastele edasi anda. Arvatavasti Tartu loodusteadlaste ärgitusel ja oma abikaasa heakskiidul kirjutaski Vilsandis lindudega lähemalt tutvunud õpetajanna lüheldase, kuid mõjuva ning haarava ülevaate Vilsandit ja Vaikasid asustavatest kogukondadest – nii inimeste kui ka lindude omast.

Esimene taust: Kuusnõmme bioloogiajaam. Kuusnõmme bioloogiajaam alustas tööd 1922. aastal ja sellest kujunes Tartu ülikooli loodusteadlastele ning üliõpilastele oluline välitöö- ja praktikumikoht peaaegu kaheks aastakümneks.

Nimemärgi all Rändaja antakse Kuusnõmmest “Meie Maas” 20. augustil 1932 kaunis idülliline pilt: “Kui Kihelkonna alevist välja sõita Atla–Karala tee sihis 6–7 kilomeetrit, paistab läänepool teeservas kõrge tihe kuusik. Samas valge teenäitaja, kus lugeda T. Ü. Bioloogiajaam. Päevaajal hämara, metsatihe puiealust teed ligi kilomeeter jõuame Kuusnõmme mõisa. Mõisa hooned uppumas puiestikku, enam-vähem korras ehitused, millede hulgas härrastemaja endiste aegade mälestusena veel uhkelt püsib. Suurepärane ümbrus pakub vaatajaile ilu ja rahutunnet. Lääne piiris virvendab loojeneva päikese kullas meri rohkete saartega, vähe kaugemal mustendab piirjoon valge torniga – seal ongi meil tuntud lindude riik – Vilsandi.”

Kuusnõmmes töötas suviti hulk Tartu ülikooli tudengeid ja õppejõude, kõige sagedamini Johannes Piiper, Andres Mathiesen, Heinrich Koppel, Johannes Lepiksaar ning Mihkel Härms ja Mihkel Leppik zooloogiamuuseumist. Sellest, et Vilsandi valge tuletorn mitte lihtsalt ilu pärast bioloogiajaama rahvale üle mere silma ei paistnud, vaid jaama ja saare vahel tõepoolest tihedasti liiguti, räägib ka Kuusnõmme bioloogiajaama päevik, mida pidasid jaamas viibinud üliõpilased aastail 1927–1938.

Väljavõte 1937. aastast [2: lisa nr. 3]: “6. juuni 37.a. Tõusime kell 7.50, ilm oli selge ja vagane. Hommikueine oli täiendatud kakaoga. Kell 8.40 algasime sõitu Vilsandi. Selleks oli meile mootorpaat vastu tellitud. Peegelsiledal veepinnal mängles üksikuid tuuleiile, torkus silma kajakaid, meriskeid jne. /---/ Kell 14.27 algas Vilsandi turistide kodu õnnistamine. /---/ Tüki aja pärast algas meil proua ja härra Toomi poolt korraldatud pidulik ja korralik lõunasöömine, mis kestis kella ¾ 18-ni. /---/ Pääle õhtusööki pandi meid uude turistidekodusse ööbima. Härra Toom jutustas daamidele tondilugusid.”

Kuusnõmmes korraldati ka looduslooõpetajate täienduskursusi, kus tutvustati nii taimi, vee-elustikku kui ka loomulikult Vaikade rikkalikku merelinnustikku. Bruno Pao teate kohaselt ongi “Vilsandi linnuriigi” kirjutamise ajendiks olnud asjaolu, et peale paeluvatele ekskursioonide, mida Vaikadel juhatas Artur Toom, soovisid kursuslased saada Vilsandi kohta ka kirjalikku materjali, mille alusel end ette valmistada, kuuldut kinnistada ja hiljem õpilastele edasi anda. Arvatavasti Tartu loodusteadlaste ärgitusel ja oma abikaasa heakskiidul kirjutaski Vilsandis lindudega lähemalt tutvunud õpetajanna lüheldase, kuid mõjuva ning haarava ülevaate Vilsandit ja Vaikasid asustavatest kogukondadest – nii inimeste kui ka lindude omast.

Raamat “Vilsandi linnuriik” koosneb kahest suuremast alajaotusest: esimene käsitleb Vilsandit ning sealset inimkogukonda, põimides vahele rahvapärimust ja selgitades mere osa saare elustiili määrajana; teine osa tutvustab Vaikasid ja nende sulelisi elanikke. Kumbki osa jaguneb omakorda tinglikult kaheks: esmalt antakse ülevaade paiga kujunemis- ja asustusloost, seejärel kirjeldatakse sealsete asukate elulaadi ja tegevust.

Raamatu keskne kujund ning mõtteline sõlmpunkt on tuletorn – maamärk nii inimestele kui ka lindudele: “Kõrge ja kaugelekumav torn ühendab neid üheks tervikuks. Ta asetseb piiril, kus lõpeb inimeste ja algab lindude riik. Ta on oma valeva koguga päeval ja kaugeletungivate valguskiirtega ööl juhiks ja hoiatuseks mitte üksnes ulgumerel sõitvaile laevadele, vaid ka Vilsandi kalureile ja saare elanikkude kirikupaatidele, kui nad ruttavad üle lahe kodu poole. Samuti on torn meelitavaks ja rahustavaks kutsujaks väsinud lindudele, kes rühivad kaugelt üle merede ja maade oma sünnimaa, oma saarekeste poole.” [4: 5–6]

Juba esimestest lehekülgedest peale antakse lugejale mõista, et selles maanurgas on linnud ja inimesed võrdsed “kodanikud”, kelle elutingimused, ohud ja võimalused paneb paika ümbritsev meri. Tähelepanu pälvib isegi jänes-Robinson, kes jääsilda kergemeelselt usaldades on sattunud Vilsandilt Alumisele Vaikale, kuid pärast poolteist aastat kestnud üksildast elu siiski “suurele maale” tagasi pääseb. On selge, et jänes Vaikal oli saareinimestele jälgimist väärt sündmus, millel ei puudu uudislik ega pärimuslikki mõõde.

Linde on raamatus kujutatud inimeste heade naabritena, kelle käitumisharjumusi ning iseloomulikke tunnuseid kirjeldab autor küll kohati lüüriliselt, kuid samas täiesti objektiivselt, öeldes vaid seda, mis silmaga näha ja kõrvaga kuulda. Ta ei isikusta linde ega püüa omistada neile inimkäitumisest tuttavaid motiive või ajendeid. Pikemalt kirjeldab Alma Toom eri kajakaliike ning partlasi (meri-, kala-, tõmmu- ja naerukajakas, hahk, tõmmuvaeras, tuttvart, rohukoskel, ristlind ehk ristpart), juttu tehakse veel tiirudest, meriskist, kivirullijast, tildrist, rüüdist ja tutkast.

Vaid üks stiilinäide, milles kirjeldatakse tiire: “Need väikesed, õrnad, vahtvalged meripääsukesed toovad enesega uskumatult palju ilu, veetlevust ja elustavat rannameeleolu, nende peen vibreeruv hääl mere lõputusse laulu nii palju varjundeid ja meeldivat vaheldust. Valge on nende sulestik, peake must, peen nokk aga korallpunane, samuti ka väikesed madalad jalad, mis näivad peaaegu iluasjakestena.” [4: 47]

Alma Toomi tähelepanekud linnuriigist reedavad nii pikaajalist vaatluskogemust kui ka isiklikku kokkupuudet saartel pesitsejatega. Näiteks kirjeldab ta, kuidas üleujutatavatel aladel pesitsema harjunud naerukajakad hakkasid Vaikadel ehitama järjest madalamaid pesi, sest uues elukohas üleujutused neid enam ei ohustanud. Samas kirjeldab ta, kui keeruline on liikuda vastkoorunud poegadega kajakakoloonias, et mitte väikesi linde ära tallata. Hahasulgede kasutusviisidest kirjutades mainib ta, et nende puhastamine on aeganõudev ja tülikas töö, sest haudeajal on sulgedesse mitmesugust prügi kinni viltinud. Küllap oli ta isegi seda tööd teinud.

Raamat näitab, et Alma Toom tundis hästi nii Vilsandi inimeste kui ka lindude tavasid ja oskas neid kirjasõnas edasi anda vähemalt niisama nauditavalt, nagu tema abikaasa tegi seda suulises vormis. Eessõna on raamatule kirjutanud Johannes Käis, omaaegne haridustegelane ja loodusõpetuse metoodik, kel on suuri teeneid eesti looduskaitseliikumise ühe käivitajana.

Erinevalt paljudest teistest looduskirjanduslikest teostest pälvis Alma Toomi raamat mitut puhku ka kirjalikku tähelepanu. Lühikese, kuid igati heatahtliku arvustuse avaldas 1933. aastal oma ajakirjas Loodusevaatleja taimeteadlane ning looduskaitseaktivist Gustav Vilberg-Vilbaste. Ta on kirjutanud: “A. Toomi raamatuke on omapärane teretulnud külaline meie kirjeldavas kirjanduses, kirjutatud sooja südame ja tulise hingega, püüdes olla seejuures lihtne ja ilus, hoidudes eemale sellest külmusest ja üliasjalikksuest, mis teeb ebamaitstavaks külm-tõsised kirjeldused ja targutsemised.” [6: 56] Ka raamatus “Eesti populaarteaduslik kirjandus” on selle trükise kohta tunnustav lõik: “Autor – Vilsandi “linnuriigi kuninga” abikaasa – on seal elutsevate lindude hea tundja. Ta kirjeldab suure innu ja armastusega, mis paiguti tundub juba vähe liialdatuna, oma lemmikuid – kajakate peret, hahku, kosklaid, tiire, vaeraid. Kirjeldust saadavad head ülesvõtted neist lindudest.” [1: 135].

Raamatus kasutatud fotode autoritena tulevad kõne alla “härrad Ecke ja Brand”, kes on kahel suvel käinud Vilsandil lindude elu vaatlemas ning teinud neist rohkesti ülesvõtteid, nagu mainib Alma Toom oma raamatus [4: 32]. Nende tehtud fotosid on eksponeeritud Vilsandi muuseumis ning arvatavasti müüdud ka suveniirpostkaartidena turistidele.

Alma Toomi raamatu teksti on kärbetega kasutatud veel kahes 1930. aastail ilmunud otseselt turistidele mõeldud reklaamtrükises: 1936. aastal avaldatud broðüüris “Matk Vilsandi linnuriiki” ning 1937. aastast pärinevas üllitises “Matk Saaremaale ja Vilsandi linnuriiki”.

Raamat tõi Vilsandi linnuriiki asjatundlikke huvilisi ka välismaalt. Selle mõju ulatusest räägivad isegi sedavõrd troostitud materjalid, nagu Artur Toomi ülekuulamisprotokollid: tõrjudes spionaaþisüüdistusi (mida tal oli tulnud teha juba kord varemgi, seoses Vilsandi vaatefilmiga 1935. aastal), on Artur Toom tunnistanud: “Doktor Zedtwitziga tutvusin ma järgmistel asjaoludel. Nimelt oli minu naine Alma kirjutanud lindudest ühe raamatu, millega doktor Zedtwitz tutvus Berliinis Eesti saatkonda külastades. Nüüd sõitis ta minu juurde Vilsandi saarele, et sealsete lindudega tutvuda ja neist oma raamat kirjutada.” [3: 112] Berliini sattus raamat tõenäoliselt Alma diplomaadist venna kaudu. Peale selle, et teos köitis välismaalasest teadlase tähelepanu, võib seigast välja lugeda sedagi, kuivõrd tõhus reklaam oli see raamat Vilsandi turistliku avastamise mõttes.

1953. aasta jõululaupäeval ilmus ajalehes Stockholms-Tidningen “Lehekülg eestlastele”, esiküljel pikem lugu “Teateid Vilsandist” allkirjaga [Fakt.]. Selles refereeritakse pikalt üht raadiosaadet (arvatavasti pagulastele mõeldud nõukogude jaamast), kus Eerik Kumari on kõnelenud looduskaitsetegevusest sõjajärgses Eestis. Vilsandi linnuriigi kohta pole kirjutajal teada aga muud, kui et sealne muuseum on hävitatud; Toom ära viidud; tema abikaasa, kes on muu hulgas Vilsandi linnuriigist kõneleva raamatu autor, ja nende väike laps on küüditatud.

Teine taust: Artur Toom. Kerkib siiski küsimus, missugust või kuivõrd suurt mõju avaldas Alma Toomi abikaasa Artur “Vilsandi linnuriigi” kirjutajale. On selge, et Artur Toom oli “suulise loomingu suur meister”, nagu on kaunilt märkinud Bruno Pao. Sellest annavad Meie Maa leheveergudel tunnistust ka mitmed teated Vilsandil käinud matkajailt. Artur Toomi ekskursioonijuhina meenutades rõhutatakse tema humoorikust ja lahedat jutustamismaneeri. Sama võib järeldada, tutvudes paari samas lehes avaldatud referaadiga Toomi esinemistest. 13. augustil 1929 vahendab anonüümne kirjutaja Toomi ettekannet Saaremaa Merispordi Seltsi kõneõhtul pealkirjaga “Huvitavat Wilsandi minevikust”. Toom on seal rääkinud nii müütilisest Tont-Jaagust, kes vanakuradi Vilsandilt merre ajanud, saare esimesest asukast hollandi laevakapten Tollist, kes oma õigust saarele suisa kellegi keisrinna Elisabeti enese kaudu on nõutanud, Vilsandisse majaka ehitamisest ja selle traagilisest kokkuvarisemisest kui ka Vilsandi kõrtsipidamise ja vandiraiumise ajaloost.

“Vilsandi linnuriigis” on samad lood märksa vaoshoituma tooniga. Raamatust ei leia me lugu kapten Tolli võitlusest mõisnikega, kirjaliku lepingu ärapõlemisest ja keisrinna õigusemõistmisest. Erinevusi on ka varisenud tuletorni loos: Arturi jutu järgi ehitatud seda “umbes 185 aasta eest”, Alma kirjutab aga: “Ligi aastasada tagasi taheti kord Vilsandi kui ülitähtsat ning kardetavat paika laevasõiduteel märkida veel teise tuletorniga” [4: 6]. Kui Arturil jääb tuletorni rusude alla 17 meest, siis Alma teada olnud neid 12, kellest 7 saadi kätte ja maeti surnuaiale, ülejäänud 5 jäänudki sinnasamasse kivihunniku alla [4: 6–7]. Sel kõigel pole küll palju pistmist linnuriigi või looduskirjandusega, kuid väikest stiilivahet näitab see kõrvutus ometi.

Artur Toomi linnuelu käsitlevatest juttudest on ka mõningaid kirjalikke jälgi. Meie Maas 15. detsembril 1932 teatab anonüümne kaastööline Artur Toomi ettekandest Saaremaa ühisgümnaasiumis: “A. Thom esines huvitava ja huumoriga soolatud referaadiga nelja linnu, nimelt käbilinnu ehk ristnoka, punaselg-pajuharaka, müüripääsukese ja tiiru elust.”

Lindude elul ja kaitsel peatub Toom põhjalikult ka ühes oma vähestest pikematest artiklitest [5]. Artikli esimeses pooles antakse ülevaade Vilsandi linnuriigi rajamisest ning selle saatusest Esimese maailmasõja ajal, samuti nimetatakse uurijaid, kes on Vilsandil töötanud Eesti Vabariigi ajal. Vaikade ühendamise kohta Tartu ülikooli Kuusnõmme bioloogiajaamaga märgib Toom napilt: “1922. a. läksid Kihelkonna kiriku maade planeerimisel Vaika saared Tartu Ülikooli Bioloogiajaama valdusse ja on Zooloogiainstituudi käsutuses. Bioloogiajaama juhataja prof. dr. J. Piiperi heatahtlikkusel on minule endiselt vaba töötamine saartel lubatud” [5: 67]. Muu hulgas selgitab autor isikliku kogemuse varal, kuivõrd toetab lindude pesitsemisedukust munade ärakorjamine pesadest. Ehkki see osa hõlmab kolmandiku artiklist, on ingliskeelses kokkuvõttes neid mõtteid valgustatud kahe üpris napi lausega: küllap tundsid kogumiku koostanud loodusteadlased toonagi piinlikkust Vilsandil linnukaitse sildi all toimuva “majandustegevuse” pärast.

Selles artiklis korratakse väga lähedases sõnastuses ja mina-vormi muudetuna mitmeid Alma Toomi raamatus toodud omamüüdilisi seiku Artur Toomi tegutsemise kohta linnuriigi loomisel: kuidas soov linde kaitsta tekkinud Toomil nähes, et julm karjapoisike purustas hauduvate lindude pesi; kuidas Esimese maailmasõja ajal koolitas Toom tsaariarmee rannakaitsesalga linnukaitsjateks; et saksa sõjaväelased omakorda lõhkusid lindudele ehitatud koopad ja “samaks otstarbeks seatud tünnid ja kastid” [5: 64–66].

Neist vähestest kirjalikest jälgedest ei piisa muidugi tegemaks ammendavaid järeldusi vastastikuste mõjutuste kohta Arturi ja Alma kirjatöödes. Jääb vaid tõdeda, et nii Alma Toomi kultuurilooline pärand kui ka tema panus Vilsandi linnuriigi arengusse vajavad ja väärivad kindlasti veel uurimist – nagu ka kõik teised Vilsandi ja Kuusnõmme omaaegset teaduselu puudutavad seigad.



1. Annist, August jt. (koost.) 1940. Eesti populaarteaduslik kirjandus. Kuidas see on arenenud ja mida pakub see praegu. Eesti Kirjanduse Selts, Tartu.

2. Laht, Enno 1982. Kuusnõmme poolsaare metsade majandamise ajalugu, tänapäev ja tulevik. Diplomitöö metsamajanduse erialal. EPA kaugõppeosakond. Käsikiri Saare arhiivraamatukogus.

3. Pao, Bruno (koost.) 2001. Artur Toom – Vilsandi linnukuningas. Saaremaa Merekultuuri Selts, Kuressaare.

4. Thom, Alma 1932. Vilsandi linnuriik. K./Ü. Loodus, Tartu.

5. Toom, Artur 1937. Kolmkümmend aastat linnukaitset Eestis. – Lippmaa, Teodor jt. (toim.) Looduskaitse I. Riigiparkide Valitsuse Kirjastus, Tallinn: 63–70.

6. Vilberg, Gustav 1933. Toom, Alma, Vilsandi linnuriik. – Loodusevaatleja 1: 55–56.


Kadri Tüür (1975) on Eesti kirjandusmuuseumi teadur ja Tartu ülikooli semiootika osakonna doktorant, uurimisteemaks eesti looduskirjandus.



Kadri Tüür
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012