2004/06



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
saaremaa EL 2004/06
Saaremaa looduses on, mida vaadata ja hoida

Kui räägitakse Saaremaa loodusest, siis mõeldakse eeskätt ilusatele rannamaastikele, poolsaartest liigestatud linnurikastele lahtedele, väikestele laidudele, kadastikele. Järgmisena tulevad meelde paesed pangad, liivaluited ja Kaali meteoriidikraater, sügavama loodushuviga inimestele loomulikult ka liigirikas ja sageli värvikirev taimestik.

Saaremaaga esimest tutvust sobitades püütakse ikka valida teekond piki mereranda, sest ega Saaremaa südames tuntagi end saarel olevana: ta on parasjagu suur. Teda ümbritsevatele väiksematele saartele minek jätab meeldejäävaid elamusi paadireisist või jalgsi läbi mere kõndimisest, kui sihiks on mõni rannalähedane laid.

Pehme merelise kliima ja lubjarikka pinnase tõttu on Saaremaa taimestik liigirohke. Seda kinnitab tõsiasi, et siin leidub 80% kõigist Eestimaal leitud taimeliikidest. Nad kasvavad liigirikastel loopealsetel, ranna- ja puisniitudel ning laialehistes metsades.

Kuigi meri tõkestab paljude loomaliikide levikut saartele, on Saaremaale siiski jõudnud suur osa Eesti faunast. Mõnegi liigi on siia aidanud inimene. Et meie läänesaared jäävad veelindude suurele rännuteele Aafrikast üle Euroopa Arktikasse, rändab siit igal sügisel ja kevadel läbi sadu tuhandeid linde.

Ehkki Saare maakonna loodust peetakse kogu Eestiga võrreldes eriti väärtuslikuks, haruldusterohkeks ja samas õrnaks, ei küündinud kaitsealuse territooriumi osakaal (v.a. meri) siin veel selle aasta algul viie protsendini. Seega oli neid suhteliselt vähem kui kõikides teistes maakondades: Eestis tervikuna läheneb see näitaja 12 protsendile. Nüüdseks on kaitstav pindala tunduvalt suurenenud, eeskätt Natura 2000 võrgustiku ajutise piiranguga alade (13% maakonna territooriumist) ja vääriselupaikade tõttu, loodud on ka mõned uued kaitsealad.

Saare maakonnas on 1. juuni 2004 seisuga:

1 rahvuspark

5 looduskaitseala

7 maastikukaitseala

22 uuendamata kaitsekorraga kaitstavat ala

16 kaitsealust parki ja muud puistut

83 kaitstavat looduse üksikobjekti

73 Natura 2000 ajutise piiranguga ala

473 vääriselupaika


Saaremaa kaitsealasid iseloomustavad sellised märksõnad nagu merelinnud, haruldased taimeliigid, pangad, kurisud, looalad, allikasood, puisniidud.

Esimesed kaitsealad loodi praeguse Saare maakonna piires möödunud sajandi alguses lindudele. Kui Vaika linnuriigist (praeguse Vilsandi rahvuspargi osa) on räägitud palju, siis näiteks Linnulahe kaitseala kohta (kaardil 15), mis asutati samuti juba 1927. aastal hoidmaks Väikese lahe lindude kodu, leiame hoopis vähem teavet. Ometi asus ja asub praegugi Linnulahes Eesti suurim naerukajakakoloonia, see veekogu on tähtis pesitsus- ja rändeala ka teistele veelindudele. Linnulaht on merest eraldunud madalaveeline jäänukjärv, mis on pikka aega olnud ornitoloogide uurimisala.

Loodenina kaitseala (17) on eeskätt luikede rändepeatuskoht, kuid siin kasvab ka mitut liiki kaitsealuseid taimi.

Laidu saare looduskaitseala (12), mis sai alles hiljuti uue kaitse-eeskirja, on tähtis haha ja teiste merelindude pesitsuspaigana. Kas ja kui suures ulatuses võib kavandatav Tamme sadam siinseid asukaid mõjutada, selle üle alles vaieldakse.

Oosla maa laid (21) on liigirikas veelindude rändepeatus- ja pesitsuspaik. Pealegi pakub laid huvi meresetete dünaamika ja rannaprotsesside uurijaile.

Tähtsad veelindude pesitsus- ja rändepeatuspaigad on veel Laidevahe looduskaitsealal (11) Saaremaa lõunarannikul, Suuremõisa laht (25) Muhumaal ning Vesitükimaa laiud (30). Viimased on olulised ka hallhüljeste lesilana ning geoloogiliselt pakuvad need laiud suurt huvi erandliku rannadünaamika poolest: laidude suurus ja kuju muutuvad peaaegu iga suurema tormiga, olenedes sellest, millisest suunast lained saari kulutavad ja teisal jälle juurde kuhjavad.

Sellesse nimistusse tuleb kindlasti lisada Vilsandi rahvuspark (33), mille praegustesse piiridesse jääb peale Vaika saarte veel ligi 160 linnurikast saarekest, madalaid lahtesid ja rannikulõukaid. Siinset loodust iseloomustab mereline kliima, aasta ringi rikkalik merelinnustik, suurimad hallhülge lesilad Eestis, mitmekesine merepõhjaelustik. Kuigi Vilsandi rahvusparki tuntakse eelkõige linnuriigina, on selle Saaremaa ranniku osa erakordselt rikas ka haruldaste taimede poolest. Ega asjata ei rakendatud Harilaiul taimestiku kaitse meetmeid juba 1924. aastal.

Haruldased taimeliigid ja -kooslused. Abruka salumetsa (1) on kaitstud möödunud sajandi kahekümnendatest aastatest. Samanimeline kaitseala Eestis vähelevinud metsakoosluse kaitseks loodi 1937. aastal. Siinses laialehises salumetsas valitsevad pärn, saar, tamm, vaher ja jalakas. Oma uurimistöödega tegi Abruka metsa kogu teadusmaailmas kuulsaks Theodor Lippmaa. Teda meenutab siin omapärase võrakujuga Lippmaa pärn.

Abruka salumetsaga sarnaseid metsi kaitstakse veel Kübassaare kaitsealal (10) Saaremaa idaosas ja Puhtus. Kübassaare metsas valitsevad tamm, saar, pärn, ja vaher, puude all laiub ühtlane karulauguvaip, mis levitab sibula lõhna.

1957. aastal loodud Viidumäe looduskaitsealal (31) hoitakse nii haruldasi taimeliike ja -kooslusi kui ka erisuguseid elupaiku. Mitmekesine pinnamood on siin kujunenud pärast jääaega; kaitseala ja kogu Saaremaa kõrgeim punkt küünib 59 meetrit üle merepinna. See on ühtlasi Saaremaa vanim piirkond. Kaitseala jaotab kaheks eriilmeliseks osaks Antsülusjärve rannaastang: selle peale jääb kõrgem ja kuivem metsa- ja puisniiduala, alla aga madal, kohati allikaline soostunud maastik. Viidumäe allikasood on kuulsad seal kasvavate taimharulduste poolest (peale endeemse saaremaa robirohu veel alpi võipätakas, lõhnav käoraamat, tömbiõiene luga jt.).

Viidumäe omale sarnase lubjarikka allikasoo leiame ka Viieristi looduskaitsealalt (32), seal juba Litoriinamere rannaastangu alt. Astangu kõrgus küünib Viieristil 24–27 meetrini, üsna väikeselt kaitsealalt (378 ha) on leitud 22 kaitsealust taimeliiki (näiteks püramiidjas akakapsas, jugapuu, luuderohi, tuhkpihlakas, tömbiõiene luga, püstine hiirehernes, ainulehine sookäpp).

Tuhkpihlaka ja jugapuu kasvukohta (27) kaitstakse ka Tagamõisa poolsaare idaosas Veere ja Kesknõmme vahel.

Hiljuti loodud Koorunõmme looduskaitsealal (9) hoitakse märgalasid, järvi, loo- ja laialehiseid metsi, panku ja rannavalle, mis kõik on kaitsealuste liikide elupaigad.

Pärandkooslused annavad tunnistust inimese pikka aega kestnud tegutsemisest, viimasel poolsajandil kipuvad needki kaduma.

Lepna tammiku kaitsealal (14) asub endine tamme-puisniit, millest on praeguseks saanud mets. Loode tammik (16) on kohati puisniiduilmeline vana looduslik puistu. Loode tammiku puude vanim põlvkond on vähemalt 450-aastane.

Tagamõisa puisniit (26) on praegu Saaremaa suurim ning liigirikkuselt Eestis kolmandal kohal: ühel ruutmeetril on loendatud 67 liiki.

Kasti maastikukaitseala (6) on loodud Lõuna-Saaremaa pärandkultuurmaastiku, rannaniitude ja haruldaste taimede kaitseks. Siin võib näha mitmeid kaitsealuseid taimeliike, nagu harilik muguljuur, liht-randpung, randtarn, rand-soodahein, lääne-mõõkrohi.


Karstialade kaitseks on Saaremaal loodud järgmised kaitsealad: Aula karstiala (2), Jõempa kurisud (4), Lepakõrve ja Küdema kurisud (13). Lepakõrvel on kolm eri suurusega kurisut, kuhu suubuvad sälkorgudes voolavad ojad. Kurisute pikkus küünib 40–100 meetrini, sügavus seitsme meetrini. Küdema kurisu on ligi viis meetrit sügav ja üle 30 meetri lai hästi nähtavate paelõhedega kanjonitaoline org.

Tuiu–Paka kurisud (28) paiknevad nelja lahustükina ligikaudu kuue kilomeetri pikkusel alal luitestunud rannavalli taga.


Kivid. Võhma kivikülvi kaitsealal (34) näeb ulatuslikku kivikülvi, mis on tekkinud moreense lähteaine läbiuhtumisel Läänemere varasemate staadiumide aegu. Väiksemate kivide seas leidub hajusalt ka suuremaid, kuni kahemeetrise läbimõõduga rahnusid.


Loopealsed ja pangad ahvatlevad kõige saaremaalikumate vaadetega: kadakasi karjamaid peetakse lausa Saaremaa sümboliks, võimsaima mulje jätavad aga kahtlemata Siluri-aegsed paejärsakud.

Kaugatoma-Lõo maastikukaitseala (7) olulisemad vaatamisväärsused ongi Kaugatoma pank ning Eesti kõige esinduslikumaks looalaks peetav Lõo (ka Lõu) loopealne (alvar). Kaugatoma pank on küll üsna madal, vaid 1,9 m kõrgune ja 360 m pikk, ent siin pakuvad huvi Kaugatoma lademe stratotüüpsed paljandid. Panga alalt võib leida lausa lademena mitmesuguseid kivistisi, eriti meriliiliate varrelülisid, millest pärinevate rõngjate moodustiste tõttu kutsutakse sealset lubjakivi ka sõrmuspaeks. Lõo alvar on Saaremaa suurim looala, kus vahelduvad erisugused, sealhulgas haruldased alvaritüübid ning kasvab mitmeid haruldasi taimi (teiste seas näiteks pilkupüüdev püramiid-koerakäpp).

Ohessaare maastikukaitseala (20) eesmärk on kaitsta samanimelist panka ja tüüpilist kliburanda. Panga pikkus on 400 m ja kõrgus 3,5 m, seal näeb ka Ohessaare lademe stratotüüpi ja noorimate Siluri kihtide paljandit. Ohessaarest on leitud peaaegu kõigi Eesti Siluri fossiilide fragmente.

Panga maastikukaitseala (23) on loodud Panga panga ning sealsete taimekoosluste kaitseks. 2,7 km pikkune ja kuni 21,3 m kõrgune pank on Lääne-Eesti paekalda kõrgeim osa. Siin paljanduvad Jaagarahu ja Jaani lademed. Panga nukk ning merepõhjas, rannast umbes 200 m kaugusel asuv astang on muistne ohverdamiskoht.

Rannaniidi pangastiku kaitseala (24) väärtustavad silekaljuste vormidega rannikulähedased pangad, kus paljandub Jaagarahu lade (Jaagarahu lademe Kesselaiu kihistiku biohermikehad). Viis panka asuvad umbes poolteise kilomeetri pikkusel maa-alal; nende suurim kõrgus on 3,5 meetrit. Rannaniidi pangastikus avaldub kohati väga selgesti mandrijää kulutav toime: üksikute biohermide pealispind on ümardatud, osalt on jää voolinud need silekaljudeks, mida mujal Eestis näeb harva.

Üügu maastikukaitseala (35) on loodud Muhu saare kõrgeima panga, selle all asuva allikasoo ja haruldaste taimeliikide (soohiilakas, müür-raunjalg) kaitseks. Pank kujutab endast Limneamere murrutusjärsakut, kus paljanduvad Jaagarahu lademe Kesselaiu kihistiku dolomiidid. Panga

kõrgus on kuni 5,5 m, selle jalamilt voolab välja kaks langeallikat.

Tupenurme pank (29) on Antsülusjärve rannaastang – ligi kahe kilomeetri pikkune sisemaine pangajärsak Muhumaal (kõrgus umbes kaks meetrit). Paeseinal paljandub Jaagarahu lademe hall dolomiit, kus leidub lubivetikate ja sammalloomade jäänuseid.

Kesselaiu maastikukaitsealal (8) asuv Kesselaiu pank koos ligi 60 hektari suuruse maa-alaga võeti kaitse alla juba 1938. aastal. Nõukogude-aegsetes kaitsealuste objektide nimestikest Kesselaidu ei leia, ent nüüd on kogu saar kuulutatud maastikukaitsealaks.


Luitestikud kuuluvad Saaremaa rannamaastikku.

Järve luitestiku (3) rannavöönd on suhteliselt noor: luited hakkasid siin kujunema ja meri neid murrutama umbes 3500–3000 aastat tagasi. Luidetevahelistel niisketel aladel kasvab käpalisi ning nõrgalt taimestunud luidetel kaitsealust Gmelini kilbirohtu (ainus leiukoht Eestis). Kaitsealale jääb ka supelrand.

Odalätsi luitestik (18) on kujunenud Litoriinamere rannikul ning selle suhteline kõrgus on kümme meetrit. Kaitsealal võib näha Eestis haruldasi paraboolluiteid. Lõunapoolse luiteaheliku idaossa jääb muinsuskaitse all olev Kihelkonna maalinn ning viimasest umbes kilomeeter kirdesse veerikkad ja võrdlemisi püsiva vooluhulgaga Odalätsi allikad (18). Ühinedes moodustavad allikad umbes 20 meetri laiuse madala voolusängi, millest saab alguse Pidula oja. Summaarne vooluhulk on siin kuni 200 l/s.

Pamma maalinna kaitseala (ehk Kooljamäed, 22) on rajatud huvitavate luitevormide kaitseks. II aastatuhande alguses maalinna rajades on luiteid osalt ümber kujundatud. Oma nime on Kooljamäed tõenäoliselt saanud oletatava matmiskoha tõttu selles piirkonnas.


Kaali meteoriidikraatrid (5) on üks kuulsamaid ja ka laiemalt tuntud loodusobjekte Saaremaal. Meteoriidikraatrid võeti üksikobjektidena kaitse alla juba 1938. aastal, praeguseks on siia loodud kogu kraatrivälja hõlmav Kaali maastikukaitseala. Kraatrid tekkisid vähemalt 3000 aastat tagasi langenud hiigelmeteoriidi tükkide löögiplahvatustest. Peakraatri läbimõõt küünib 110 meetrini ja sügavus16 meetrini, kõrvalkraatreid on kokku kaheksa. Kaali kraatrivälja peetakse Euroopa kõige esinduslikumaks.


Kaitsealuseid parke on maakonnas 11, neist liigirikkaimad on Kuressaare lossipark (36) ja Mõntu park (37). Peale parkide on kaitse alla võetud Kudjape tammik (38), Pädaste musta männi puistu (39) ning kolm liigirikast dendraariumi.


Natura 2000 alade võrgustiku tarvis loodi sel kevadel Saare maakonnas 73 ajutise piiranguga ala, kogupindalaga 317 700 ha, millest suurem osa on rannikumeri. Need alad hõlmavad ligikaudu 13% maakonna maismaast. Võrgustikku haarati näiteks Mullutu ja Suurlaht ning selle ümbrus (umbes 6300 ha) linnustiku ja märgala koosluste kaitseks, Koigi raba (2300 ha) hoidmaks Saaremaa suurimat raba, Karujärv (400 ha), Tagamõisa poolsaare põhjaosa koos merealaga (8300 ha) liigirikaste koosluste kaitseks, suurem osa Ruhnu saarest (800 ha) hoidmaks sealseid niitusid ning luite- ja metsakooslusi jne.


Vääriselupaiku on Saare maakonnas arvele võetud 473 kogupindalaga 4404 hektarit. Umbes pooled neist asuvad kaitsealadel või ajutise piiranguga aladel. Enamik vääriselupaiku on metsades või puisniitudel: paistab ju Saaremaa silma nii väärtuslike laialehiste metsade kui ka puisniitude rohkuse poolest. Seni kaitsmata aladel on vääriselupaigad loodud näiteks laialehistes metsades Laimjala ja Tornimäe vahelisel alal ja Ratla ümbruses, okasmetsades Tagalahe idakaldal (mis nüüd jäävad vastloodud Koorunõmme looduskaitsealale), aga ka Jõempa kurisute lähedal.


Looduse üksikobjektidest on Saare maakonnas kaitse all 59 põlispuud, 21 rändrahnu, 2 pinnavormi (Laugu astang – 40 ja Maapera raun) ning 1 allikas – Pühatu allikas (41).

Puudest on kõige rohkem tammesid, jämedaim neist 6,7-meetrise ümbermõõduga Kägi-Jaani tamm (42). Kõrgeimad puud on Laugu jalakas (43) ja Tuiu haab (44), mis küünivad 30 meetrini. Maakonna suurimad kivid (ümbermõõduga ligi 30 meetrit) asuvad Vahase saarel (45, 46). Hästi teatakse kaht legendidega seotud kivi: Kuressaare–Kihelkonna tee ääres olevat Oo kivi (47, saare murdes tähendab see hobuse kivi) ja Kõiguste maantee ääres seisvat Suure Tõllu kaasa Pireti kivi (48).



1. Anderson, Leif jt. 2003. Vääriselupaikade inventuur Eestis 1999–2002. Regio AS, Tartu.

2. Eesti looduse infosüsteem (EELIS) – www.eelis.ee

3. Kään, Heino jt. (toim.) 2002. Saaremaa. Loodus, aeg, inimene. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Tallinn.

4. Leito, Tiit (koost.) 2000. Saaremaa loodus. Eesti Loodusfoto. Tartu.

5. Looduskaitse register 1936–1941. Käsikiri keskkonnaministeeriumis.

6. Raukas, Anto (koost.) 1995. Eesti. Loodus. Valgus. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Tallinn.

7. Sander, Heldur 1996. Kaitsealuste parkide inventuuri aruanne. Saaremaa. Käsikiri keskkonnaministeeriumis.

8. Sander, Heldur 1997. Saaremaa nelja liigirikkama arboreetumi puittaimed. – Eesti dendrofloora uuringud II. Tallinn.



Piret Kiristaja, Uudo Timm
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012