2004/06



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
saaremaa EL 2004/06
Saaremaad ja Gotlandi hendav klindivnd

Eestimaa smbol on paekivi. Siinne paene maapu avaneb kige selgemalt mererandu palistavates uhketes kaldajrsakutes rahvasuus pankrannikul vi paekaldal. Tuntumaid, krgemaid ning suurepraste vaadetega rannaastangute like kutsutakse lihtsalt pankadeks. Teaduskirjutistes nimetatakse niisugust pinnavormi taani-rootsipraselt klindiks. Eestiga on seotud Balti ja Siluri klint, millest esimene ristab Eesti phjarannikut, teine aga ilmestab Saaremaa rannikulike.

Suuremaid vi viksemaid alusphjalisi astanguid leidub mererandades siin-seal le Eesti. ksnes kahel juhul moodustub neist selgelt vlja kujunenud rannikulike palistav pankade vnd. Need vee ja maismaa piirilt tasasest reljeefist kki pstloodsena kerkivad astangute vndid on kahtlemata hed Eestimaa, vaieldamatult aga Phja- ja Lne-Eesti mjuvaimad reljeefivormid.

Kivimiliselt mitmekesisem ja kirevam on Narvast Osmussaareni jlgitav Phja-Eesti pankrannik: justkui suurem, tuntum ja mehestunum vanem vend, kelle viksem veli on jaksanud end korralikult vlja sirutada kigest vga piiratul alal Saaremaa phja- ning looderannikul. Suure venna varju jnuna on viimasel htne rahvaprane nimigi vlja kujunemata. Nimetust Lne-Eesti paekallas on nii mneski kirjutises siiski kasutatud, kuid sellest hoolimata tekitab see snahend paljudes nutust. Pigem teatakse vaid ksikuid Lne-Eesti paekalda like, millest enim tuntud on ilmselt Panga ehk Mustjala pank.

Siluri ja Balti klint. Paraku kitsendavad Lnemere vood meie ettekujutust Saaremaa phjarannikul pikkamisi vimsust koguva pankade vndi tegelikust ulatusest. Jtkudes Lnemere all suuremal vi vhemal mral pideva astanguna, tuleb selle hiilgus ties ulatuses esile alles Gotlandi saarel. Sealsed klindiastangud ning neilt avanevad vaated ei j oma suursugususelt karvavrdki alla Phja-Eestis nhtule. Klindivndi alguse ja lpu jrgi nimetatakse seda Saaremaa-Gotlandi vi ka Siluri klindiks. Ehkki viimane nimetus vib tekitada vrarusaama klindi kujunemisajast, tuleneb Siluri nime kasutamine ennekike Saaremaal ja Gotlandil paljanduvate kivimite vanusest. Laadoga kallastelt alguse saav Balti klint, mis ulatub landi lunatipuni ja mille ks osa on ka Phja-Eesti pankrannik, on kujunenud aga Kambriumi-Ordoviitsiumi savikate-liivakate ning karbonaatsete kivimite piirikihtidesse.

Oluline geoloogilis-gemorfoloogiline rajajoon. Otsides Saaremaa rannikut palistavate pankade vndi algust ja mistmaks selle olemust, tuleb alustada kaugemalt idast ja seda sugugi mitte mnelt kaunilt mererannalt, vaid hoopis sgavalt Mandri-Eesti edelaosast. Ligikaudu Kergu-Prnu-Jaagupi-Lihula joonelt kulgeb le Kesselaiu, Muhu ja Saaremaa phjaranniku Siluri ladestu Jaani ja Jaagarahu lademe avamuste piir.

Vanem, phja pool paljanduv ja allpool lasuv Jaani lade koosneb peamiselt sinakashallist vga savikast lubjakivist ehk merglist, mida rahvas tunneb ka vesipaasina. Suur savisisaldus tingib mergli pudeduse, see omakorda vhendab kivimi vastupidavust kulutustele. Noorem, peal lasuv Jaagarahu lade koosneb valdavalt kvast plaatjast dolomiidist, mis justkui kilbina kaitseb all-lamavaid pehmemaid kivimikihte erosiooni eest. Peale selle leidub Jaagarahu lademes rikkalikult soojas ja madalas Siluri ekvatoriaalmeres tekkinud massiivseid ja kvasid rifimoodustisi, mis on kulutusele veelgi vastupidavamad.

Samasugune litoloogilis-vanuseline kihtide jrgnevus, ulatuslik rifikehade levik ning kulutusastangu kujunemine terava litoloogilise kontakti piiril on ldjoontes jlgitav ka lemere Gotlandil. htpidi annab see tunnistust kunagisest Eesti ala ja Gotlandi saart katnud htsest Siluri merest. Teiselt poolt on just selles meres ladestunud litoloogiliselt vaheldusrikas settekompleks olnud thtis tegur ulatusliku klindivndi kujunemisel hilisema geoloogilise ajaloo vltel.

Eesti mandriosas avanevad Jaani lademe kivimid ligikaudu idast lnde kulgeval 1020 kilomeetri laiusel ribal, mis katkeb Lne-Eesti rannikul Matsalu-Kukeranna joonel. Jlgides reljeefi ja ldist erosioonipilti, vib piki avamusala theldada kulutustegevusega ra kantud Jaani lademe kivimite hulga suurenemist idast lnde. Samuti vljendub see siin-seal esile kerkivate Jaagarahu lademe erosioonijnukitest avamussaartel ning rifikehade alusel kujunenud astangute, seljandike ja paekhmude (nt. Linnamaa, Avaste, Mihkli, Kirbla, Salavere) suhtelise krguse suurenemises lne suunas.

Matsalu-Kukeranna joonel madaldub reljeef sedavrd, et Jaani ja Adavere lademe avamuste piiril likub Eesti mandriossa sgava slguna Matsalu laht. Muhu ja Saaremaa phjarannikul paljandub Jaani lade aga ksnes kitsa ribana vahetult Jaagarahu lademe avamuse ees. Siin tulevad nhtavale ka esimesed selged klindiastangud. Kuid suurem osa Jaani lademe avamusalast on kulutatud sedavrd sgavale, et selle kohale on tekkinud Muhu saart, Saaremaad ja Hiiumaad lahutav Soela vin.


Isoleeritud klindiastangud. Ehkki Eesti mandriosas asuvad isoleeritud astangud on taanduva Lnemere eri arenguetappidel palistanud merest kerkinud saarte rannikuid, pole need kunagi moodustanud htset laiaulatuslikku kaldajrsakut, rkimata pikemast klindivndist vi selle ssteemist. Tnapeval viks tinglikult esimeseks teliseks klindiastanguks pidada Kesselaiul meremurrutusele avanevat 78 meetri krgust pangajrsakut, mis on aga oma ehituselt ja olemuselt sarnane paljude Eesti mandriosas asuvate kaljuvoorte taoliste jnukkrgendikega (Kirbla, Lihula). Viimased on Eestimaa reljeefi vormunud kunagi loode-kagu suunas liikunud mandriliustike ning neile vastupanu avaldanud massiivsete Siluri mere riffmoodustiste koosts [1].

Selliste eraldatud reljeefivormidena vib ldjoontes ksitleda ka Muhu ja Saaremaa kirdeosa madalaid riffmoodustistega seotud pankasid, mis paiknevad vahetult Jaagarahu ja Jaani lademe avamuspiiri lhedal. Nendest on ulatuslikum ja tuntum efektsete Limneamere-aegsete murrutuskulbastega ligi kolmesaja meetri pikkune ja 45 meetri krgune gu pank Muhu kirderannikul. Jaagarahu-ealised massiivsed Siluri rifistruktuurid, mis kauges minevikus on vajunud all lasuvatesse veel kivistumata pehmetesse Jaani lademe setetesse, tulevad hsti ilmekalt esile Saaremaa phjarannikul Orissaare-Leisi maantee rde jval Oiu ehk Pulli pangal.

Siluri klindi alguseks Eestis viks tinglikult pidada Saaremaa phjarannikul sirguvat ligi kahekmne meetri krgust Panga panka. Alles siin, ligi 2,5 kilomeetri pikkusel ligul Jaani ja Jaagarahu lademete avamuspiiril avaneb ulatuslik ida-lnesuunaline reljeefiastang, millele on iseloomulik vahelduvate astangute ja terrasside ssteem nagu Siluri klindilegi. Mereranda palistavale peaastangule lisandub veidi kaugemal sisemaal teine mne meetri krgune astang. Paarisaja meetri kaugusel meres vib tuulise ilmaga mrgata vahutavat murdlainetuse vndit, mis thistab kolmandat alla kmmekonna meetri krgust veealust astangut.

Kuigi kaugemale lne poole liikudes kerkivad pangaastangud ikka ja jlle lahtedest sopistunud Saaremaa loodenurga neemikute otstes, ei ilmuta Siluri klint ennast Saaremaal kusagil enam sellises hiilguses. Ometigi ei ole vhem vaatamist vrt kergesti ligipsetavad kuue meetri krgune Ninase pank samanimelise neeme ja kaheksa meetri krgune Suuriku pank Tagamisa poolsaare tipus. Asudes aktiivse tormimurrutuse vndis, pakuvad siinsed rajuveega puhtana hoitavad klindiseinad ning panga laelt ja seinadest varisenud paeplaadid avastamisrmu paleontoloogiahuvilistele. Aeg-ajalt vib paljastuda isegi suurekristallilisi kaltsiidipesi.

Saaremaa loodepoolseim rannikuastang, paari meetri krgune Undva pank Tagamisa poolsaare tipus, viitaks aga justkui astangutevndi lplikule hbumisele. Ent Lnemere-alused uuringud, nii nagu ka vimas klint Gotlandi lnerannikul tendavad, et pehmete Siluri kivimite kulutusaste suureneb lne suunas veelgi ning koos sellega ka Siluri klindiastangu ulatus ja vimsus.


Saaremaa-Gotlandi klint Lnemere voogudes. Eelmise sajandi viimasel aastakmnel kogutud seismilise pidevsondeerimise andmestik tiendas tunduvalt meie teadmisi ka Lnemere-aluse alusphjareljeefi kohta Saaremaa-Hiiumaa ja Gotska Sandni-Gotlandi vahelisel akvatooriumil. Saaremaal veel katkendlikult kerkiv Siluri klindi astang on Lnemere phjaosas juba selgelt domineeriv reljeefielement. Veelgi enam, kui siiani avaldus erodeeritud kivimite hulga kasv ilmekalt ksnes lne suunas piki Saaremaa ja Hiiumaa vahele likunud Soela vina orundit, siis Lnemere all selline isoleeritud org kaob. Lne-Eesti saarte rannikult algab ldine alusphjareljeefi madaldumine lne suunas, mistttu kogu Lnemere-alune ala Siluri klindi ja phja poole jva Balti klindi vahel sulandub tinglikult htseks, nrgalt edela poole kallutatud platooks. Alusphjareljeefi iseloomustab siin kuestalaadne phistruktuur, kus luna-loode suunas kallutatud platoolaadsed tasandikud vahelduvad astangutega.

Phjast lunasse kulgevad seismilised profiilid vimaldavad detailselt vaadelda ka merealuse Siluri klindi morfoloogiat. Samamoodi kui Loode-Saaremaal lhestavad ka siin merealust klindiastangut ligikaudu phja-lunasuunalised orundid, mis ldpildis muudavad klindivndi vaheldumisi paiknevate klindineemikute ja -lahtede reaks.

Siluri klindiastanguga seonduv merealuse alusphjareljeefi tus, erinevalt merephjareljeefist, on selgelt jlgitav kikidel Saaremaa ja Gotlandi vahelisel alal uuritud seismilistel profiilidel. Eelkige hilisema mandriliustiku kulutava tegevuse tttu vib klindi morfoloogia suuresti varieeruda. Liustikest vhem rsitud alal Saaremaa lheduses ja eriti Lnemere keskosas on reljeefi tusu thistav ala kitsam, klindikompleksi astmelisus ja peaastang selgemalt vlja kujunenud, astangud jrsunlvalisemad ja nende vahelised terrassid ahtamad. Alusphjareljeefi kogutus peaastangu piires knib 7080 meetrini. Selgelt esile tulevaid astanguid on enamasti ks-kaks, erandjuhtudel knib nende arv neljani.

Lneosas likuvad Saaremaa-Gotlandi klinti kaks mandriliustikega mbervormitud sgavat orundit. Siin tuseb alusphjareljeef le Siluri klindi vga laugelt ilma selge astmelisuseta, samas kui tnapeva merephjareljeefis on mis tahes astang peaaegu olematu. Eriti ilmekalt tuleb see vlja lnepoolsema ning sgavama Fr sviku piires. Vahetult Gotlandi lheduses Fr svikust lnes hakkab Siluri klindi astang nii alusphja kui ka merephja reljeefis jlle vimsust koguma.


Siluri klint Gotlandil. Jrgides tnapeva merephja reljeefi, kulgeb suur osa Fr ja Gotlandi saare loode- ja lnerannikust rbiti merealuse vimsa astanguga, mille ees ulatuvad meresgavused 110120 meetrini. Gotlandi lneranniku keskosas, alates Nyrevsudde neemest, eemaldub jrsak saarest. Veealuse astangu ja saare vahele on kujunenud madalaveelisem nn. Karls elfiala. Astang ise aga hbub pikkamisi Karls saartest lnes. Samas on jlgitav ka vimas Siluri klindi maismaa-astang, mis kulgeb pikalt mda Gotlandi loode- ja lnerannikut. See savikate Alam- ja lem-Visby ning monoliitsete ja puhtamate Hgklinti lubjakivide avamuskontaktil kerkiv astang ulatub enamasti 4050 meetrit le merepinna. Siin-seal lhestavad astangut Gotlandi saaresse likunud lahesopid (Lickershamn, Irevik, Kappelshamn), kust on juurdeps ka ilusamatele ning vimsamatele Gotlandi klintranniku likudele. Peale klindiastangu suursugususe teevad astangu huvivrseks klindi laservas peituvad suured riffmoodustised.

Gotlandi krgeim ja imposantseim on Visbyst 7 kilomeetrit edelasse jv ligi 50 meetri krgune klindiastang, millel nimeks Hgklint (rootsi k. krge klint). Sama kohanime jrgi on antud nimi ka klindiastangu laserva markeerivale lubjakivitasemele. Hgklinti servalt avanevad suursuguseimad ja kauneimad vaated nii Gotlandi rannikule kui ka seda palistavale Siluri klindile. Arvestades merealusele astangule eelneva ala ning klindi laserva 160170 meetrilist krgustevahet ning lisades sellele merephja Kvaternaari-setete paksuse (Saaremaa ja Gotlandi vahel keskmiselt 20 m), vime arvestada ligi paarisaja meetri krguse klindikompleksiga. Seega on Gotlandi loode- ja lneranniku klindiastang tunduvalt krgem kui astang klindi idapoolsetel likudel Lnemere keskosas ja Saaremaal, mis viitab selgelt erosiooni ulatuse suurenemisele lnest itta.

Ent Gotlandi puhul on Siluri klindi nimetus veidi eksitav. Mere all, Saaremaa ja Gotlandi vahel, haakub Siluri klindist veidi luna pool sellesse ritta veel teinegi ulatuslik astang Klintebergi klint. Klintebergi astang on samuti kulutatud Siluri kivimikihtidesse, Slite savikate ning Halla-Klintebergi puhaste lubjakivide avamuste kontakti piirile. Selgemalt tuleb klindiastang esile Gotlandil, kuid juba saare lnerannikul kaob see taas Lnemere voogudesse. Kauneimana kui kusagil mujal ilmub markantne astang uuesti samavanuselistesse kivimitesse Gotlandist lnde jvatel Karls saartel. Kaugemal lunas lisandub klintide nimistusse veel ks Siluri ja Devoni piirikihtidesse kulutatud nn. Devoni klint.


Klindiastangute tekketeooriaid on mitu. Paekalda kujunemine on huvi pakkunud paljudele teadlastele ja seetttu on vlja pakutud ka mitmesuguseid seletusi [2]. Siinjuures ei saa aga le ega mber htsest geoloogilis-struktuursest taustast. Kik need ligikaudu kirde-edelasuunalise orienteeritusega astangud on kujunenud nrgalt lunasse kallutatud Balti kilbi lunanlvale terava litoloogilise piiriga kivimikihtide avamuste joonele. Ilmselt pidi hesuguse tausta, morfoloogia ja orienteeritusega vimsatel erosioonilistel reljeefivormidel olema ka htne tekkeviis, mille kivitajaks antud juhul oli arvatavasti voolav vesi ja hine madalam erosioonibaas kusagil lnes. Viimasel ajal on palju rgitud Botnia merest Lnemerre ulatuvast nn. Botnia-Balti mobiilsest struktuursest vndist, milles on alates Eel-Kambriumist theldatud ulatuslikke maakoore tektoonilisi liikumisi [3, 4]. Just sellel struktuuril vis olla mrav roll praegu Lnemere alla jvate Rootsi ranniku lhedaste alade laskumisel ja madalama erosioonibaasi tekkel Kainosoikumis, mille tttu kujunesid Balti kilbi lunanlval ilmselt arvukad ida-lnesuunalised voolusngid.

Nii klindiastangud kui ka kogu Balti kilbi lunanlva kuestalaadne reljeef on seega justkui geoloogilises lhiminevikus toimunud tektoonilis-erosiooniliste protsesside armid. Ent nendest suurejoonelistest reljeefivormidest kunagi risti le liikunud vimsad mandriliustikud pole siiski suutnud kike hvitada. ksnes ahhetades vib oletada, millist suursugust ja meelilendavat vaatepilti visid vimsad astangud ja neilt langevad kosed kunagi pakkuda.



1. Aaloe, Ago & Miidel, Avo 1967. Eesti pangad ja joad. Eesti Raamat, Tallinn.

2. Miidel, Avo 1992. Balti klindi pritolu. Eesti Loodus 43 (2): 7781.

3. Puura, Vino. & Flodn, Tom, 1997: The Baltic sea drainage basin a model of Cenozoic morphostructure reflecting the early Precambrian crustal pattern. In: I. Cato & F. Clingberg (eds.): Proceedings of the Fourth Marine Geological Conference the Baltic, Uppsala 1995. Sveriges Geologiska Underskning Ca 86: 131137.

4. Tuuling, Igor & Flodn, Tom, 2001: Structure and relief of the bedrock sequence of the northern Baltic Proper. GFF 123: 3549.



Igor Tuuling (1957) on Tartu likooli geoloogia instituudi teadur ja dotsent.

Kaidi Tilk (1980) on Tartu likooli geoloogiamagistrant.



Igor Tuuling, Kaidi Tilk
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet