Eestimaa sümbol on paekivi. Siinne paene maapõu avaneb kõige selgemalt mererandu palistavates uhketes kaldajärsakutes – rahvasuus pankrannikul või paekaldal. Tuntumaid, kõrgemaid ning suurepäraste vaadetega rannaastangute lõike kutsutakse lihtsalt pankadeks. Teaduskirjutistes nimetatakse niisugust pinnavormi taani-rootsipäraselt klindiks. Eestiga on seotud Balti ja Siluri klint, millest esimene ääristab Eesti põhjarannikut, teine aga ilmestab Saaremaa rannikulõike.

Suuremaid või väiksemaid aluspõhjalisi astanguid leidub mererandades siin-seal üle Eesti. Üksnes kahel juhul moodustub neist selgelt välja kujunenud rannikulõike palistav pankade vöönd. Need vee ja maismaa piirilt tasasest reljeefist äkki püstloodsena kerkivad astangute vööndid on kahtlemata ühed Eestimaa, vaieldamatult aga Põhja- ja Lääne-Eesti mõjuvaimad reljeefivormid.

Kivimiliselt mitmekesisem ja kirevam on Narvast Osmussaareni jälgitav Põhja-Eesti pankrannik: justkui suurem, tuntum ja mehestunum vanem vend, kelle väiksem veli on jaksanud end korralikult välja sirutada kõigest väga piiratul alal Saaremaa põhja- ning looderannikul. Suure venna varju jäänuna on viimasel ühtne rahvapärane nimigi välja kujunemata. Nimetust Lääne-Eesti paekallas on nii mõneski kirjutises siiski kasutatud, kuid sellest hoolimata tekitab see sõnaühend paljudes nõutust. Pigem teatakse vaid üksikuid Lääne-Eesti paekalda lõike, millest enim tuntud on ilmselt Panga ehk Mustjala pank.

Siluri ja Balti klint. Paraku kitsendavad Läänemere vood meie ettekujutust Saaremaa põhjarannikul pikkamisi võimsust koguva pankade vööndi tegelikust ulatusest. Jätkudes Läänemere all suuremal või vähemal määral pideva astanguna, tuleb selle hiilgus täies ulatuses esile alles Gotlandi saarel. Sealsed klindiastangud ning neilt avanevad vaated ei jää oma suursugususelt karvavõrdki alla Põhja-Eestis nähtule. Klindivööndi alguse ja lõpu järgi nimetatakse seda Saaremaa-Gotlandi või ka Siluri klindiks. Ehkki viimane nimetus võib tekitada väärarusaama klindi kujunemisajast, tuleneb Siluri nime kasutamine ennekõike Saaremaal ja Gotlandil paljanduvate kivimite vanusest. Laadoga kallastelt alguse saav Balti klint, mis ulatub Ölandi lõunatipuni ja mille üks osa on ka Põhja-Eesti pankrannik, on kujunenud aga Kambriumi-Ordoviitsiumi savikate-liivakate ning karbonaatsete kivimite piirikihtidesse.

Oluline geoloogilis-gemorfoloogiline rajajoon. Otsides Saaremaa rannikut palistavate pankade vööndi algust ja mõistmaks selle olemust, tuleb alustada kaugemalt idast ja seda sugugi mitte mõnelt kaunilt mererannalt, vaid hoopis sügavalt Mandri-Eesti edelaosast. Ligikaudu Kergu-Pärnu-Jaagupi-Lihula joonelt kulgeb üle Kesselaiu, Muhu ja Saaremaa põhjaranniku Siluri ladestu Jaani ja Jaagarahu lademe avamuste piir.

Vanem, põhja pool paljanduv ja allpool lasuv Jaani lade koosneb peamiselt sinakashallist väga savikast lubjakivist ehk merglist, mida rahvas tunneb ka vesipaasina. Suur savisisaldus tingib mergli pudeduse, see omakorda vähendab kivimi vastupidavust kulutustele. Noorem, peal lasuv Jaagarahu lade koosneb valdavalt kõvast plaatjast dolomiidist, mis justkui kilbina kaitseb all-lamavaid pehmemaid kivimikihte erosiooni eest. Peale selle leidub Jaagarahu lademes rikkalikult soojas ja madalas Siluri ekvatoriaalmeres tekkinud massiivseid ja kõvasid rifimoodustisi, mis on kulutusele veelgi vastupidavamad.

Samasugune litoloogilis-vanuseline kihtide järgnevus, ulatuslik rifikehade levik ning kulutusastangu kujunemine terava litoloogilise kontakti piiril on üldjoontes jälgitav ka ülemere Gotlandil. Ühtpidi annab see tunnistust kunagisest Eesti ala ja Gotlandi saart katnud ühtsest Siluri merest. Teiselt poolt on just selles meres ladestunud litoloogiliselt vaheldusrikas settekompleks olnud tähtis tegur ulatusliku klindivööndi kujunemisel hilisema geoloogilise ajaloo vältel.

Eesti mandriosas avanevad Jaani lademe kivimid ligikaudu idast läände kulgeval 10–20 kilomeetri laiusel ribal, mis katkeb Lääne-Eesti rannikul Matsalu-Kukeranna joonel. Jälgides reljeefi ja üldist erosioonipilti, võib piki avamusala täheldada kulutustegevusega ära kantud Jaani lademe kivimite hulga suurenemist idast läände. Samuti väljendub see siin-seal esile kerkivate Jaagarahu lademe erosioonijäänukitest avamussaartel ning rifikehade alusel kujunenud astangute, seljandike ja paekühmude (nt. Linnamaa, Avaste, Mihkli, Kirbla, Salavere) suhtelise kõrguse suurenemises lääne suunas.

Matsalu-Kukeranna joonel madaldub reljeef sedavõrd, et Jaani ja Adavere lademe avamuste piiril lõikub Eesti mandriossa sügava sälguna Matsalu laht. Muhu ja Saaremaa põhjarannikul paljandub Jaani lade aga üksnes kitsa ribana vahetult Jaagarahu lademe avamuse ees. Siin tulevad nähtavale ka esimesed selged klindiastangud. Kuid suurem osa Jaani lademe avamusalast on kulutatud sedavõrd sügavale, et selle kohale on tekkinud Muhu saart, Saaremaad ja Hiiumaad lahutav Soela väin.

Isoleeritud klindiastangud. Ehkki Eesti mandriosas asuvad isoleeritud astangud on taanduva Läänemere eri arenguetappidel palistanud merest kerkinud saarte rannikuid, pole need kunagi moodustanud ühtset laiaulatuslikku kaldajärsakut, rääkimata pikemast klindivööndist või selle süsteemist. Tänapäeval võiks tinglikult esimeseks “tõeliseks” klindiastanguks pidada Kesselaiul meremurrutusele avanevat 7–8 meetri kõrgust pangajärsakut, mis on aga oma ehituselt ja olemuselt sarnane paljude Eesti mandriosas asuvate kaljuvoorte taoliste jäänukkõrgendikega (Kirbla, Lihula). Viimased on Eestimaa reljeefi vormunud kunagi loode-kagu suunas liikunud mandriliustike ning neile vastupanu avaldanud massiivsete Siluri mere riffmoodustiste koostöös [1].

Selliste eraldatud reljeefivormidena võib üldjoontes käsitleda ka Muhu ja Saaremaa kirdeosa madalaid riffmoodustistega seotud pankasid, mis paiknevad vahetult Jaagarahu ja Jaani lademe avamuspiiri lähedal. Nendest on ulatuslikum ja tuntum efektsete Limneamere-aegsete murrutuskulbastega ligi kolmesaja meetri pikkune ja 4–5 meetri kõrgune Üügu pank Muhu kirderannikul. Jaagarahu-ealised massiivsed Siluri rifistruktuurid, mis kauges minevikus on vajunud all lasuvatesse veel kivistumata pehmetesse Jaani lademe setetesse, tulevad hästi ilmekalt esile Saaremaa põhjarannikul Orissaare-Leisi maantee äärde jääval Oiu ehk Pulli pangal.

Siluri klindi alguseks Eestis võiks tinglikult pidada Saaremaa põhjarannikul sirguvat ligi kahekümne meetri kõrgust Panga panka. Alles siin, ligi 2,5 kilomeetri pikkusel lõigul Jaani ja Jaagarahu lademete avamuspiiril avaneb ulatuslik ida-läänesuunaline reljeefiastang, millele on iseloomulik vahelduvate astangute ja terrasside süsteem nagu Siluri klindilegi. Mereranda palistavale peaastangule lisandub veidi kaugemal – sisemaal – teine mõne meetri kõrgune astang. Paarisaja meetri kaugusel meres võib tuulise ilmaga märgata vahutavat murdlainetuse vööndit, mis tähistab kolmandat alla kümmekonna meetri kõrgust veealust astangut.

Kuigi kaugemale lääne poole liikudes kerkivad pangaastangud ikka ja jälle lahtedest sopistunud Saaremaa loodenurga neemikute otstes, ei ilmuta Siluri klint ennast Saaremaal kusagil enam sellises hiilguses. Ometigi ei ole vähem vaatamist väärt kergesti ligipääsetavad kuue meetri kõrgune Ninase pank samanimelise neeme ja kaheksa meetri kõrgune Suuriku pank Tagamõisa poolsaare tipus. Asudes aktiivse tormimurrutuse vööndis, pakuvad siinsed rajuveega puhtana hoitavad klindiseinad ning panga laelt ja seinadest varisenud paeplaadid avastamisrõõmu paleontoloogiahuvilistele. Aeg-ajalt võib paljastuda isegi suurekristallilisi kaltsiidipesi.

Saaremaa loodepoolseim rannikuastang, paari meetri kõrgune Undva pank Tagamõisa poolsaare tipus, viitaks aga justkui astangutevööndi lõplikule hääbumisele. Ent Läänemere-alused uuringud, nii nagu ka võimas klint Gotlandi läänerannikul tõendavad, et pehmete Siluri kivimite kulutusaste suureneb lääne suunas veelgi ning koos sellega ka Siluri klindiastangu ulatus ja võimsus.

Saaremaa-Gotlandi klint Läänemere voogudes. Eelmise sajandi viimasel aastakümnel kogutud seismilise pidevsondeerimise andmestik täiendas tunduvalt meie teadmisi ka Läänemere-aluse aluspõhjareljeefi kohta Saaremaa-Hiiumaa ja Gotska Sandöni-Gotlandi vahelisel akvatooriumil. Saaremaal veel katkendlikult kerkiv Siluri klindi astang on Läänemere põhjaosas juba selgelt domineeriv reljeefielement. Veelgi enam, kui siiani avaldus erodeeritud kivimite hulga kasv ilmekalt üksnes lääne suunas piki Saaremaa ja Hiiumaa vahele lõikunud Soela väina orundit, siis Läänemere all selline isoleeritud org kaob. Lääne-Eesti saarte rannikult algab üldine aluspõhjareljeefi madaldumine lääne suunas, mistõttu kogu Läänemere-alune ala Siluri klindi ja põhja poole jääva Balti klindi vahel sulandub tinglikult ühtseks, nõrgalt edela poole kallutatud platooks. Aluspõhjareljeefi iseloomustab siin kuestalaadne põhistruktuur, kus lõuna-loode suunas kallutatud platoolaadsed tasandikud vahelduvad astangutega.

Põhjast lõunasse kulgevad seismilised profiilid võimaldavad detailselt vaadelda ka merealuse Siluri klindi morfoloogiat. Samamoodi kui Loode-Saaremaal lõhestavad ka siin merealust klindiastangut ligikaudu põhja-lõunasuunalised orundid, mis üldpildis muudavad klindivööndi vaheldumisi paiknevate klindineemikute ja -lahtede reaks.

Siluri klindiastanguga seonduv merealuse aluspõhjareljeefi tõus, erinevalt merepõhjareljeefist, on selgelt jälgitav kõikidel Saaremaa ja Gotlandi vahelisel alal uuritud seismilistel profiilidel. Eelkõige hilisema mandriliustiku kulutava tegevuse tõttu võib klindi morfoloogia suuresti varieeruda. Liustikest vähem räsitud alal Saaremaa läheduses ja eriti Läänemere keskosas on reljeefi tõusu tähistav ala kitsam, klindikompleksi astmelisus ja peaastang selgemalt välja kujunenud, astangud järsunõlvalisemad ja nende vahelised terrassid ahtamad. Aluspõhjareljeefi kogutõus peaastangu piires küünib 70–80 meetrini. Selgelt esile tulevaid astanguid on enamasti üks-kaks, erandjuhtudel küünib nende arv neljani.

Lääneosas lõikuvad Saaremaa-Gotlandi klinti kaks mandriliustikega ümbervormitud sügavat orundit. Siin tõuseb aluspõhjareljeef üle Siluri klindi väga laugelt ilma selge astmelisuseta, samas kui tänapäeva merepõhjareljeefis on mis tahes astang peaaegu olematu. Eriti ilmekalt tuleb see välja läänepoolsema ning sügavama Fårö süviku piires. Vahetult Gotlandi läheduses Fårö süvikust läänes hakkab Siluri klindi astang nii aluspõhja kui ka merepõhja reljeefis jälle võimsust koguma.

Siluri klint Gotlandil. Järgides tänapäeva merepõhja reljeefi, kulgeb suur osa Fårö ja Gotlandi saare loode- ja läänerannikust rööbiti merealuse võimsa astanguga, mille ees ulatuvad meresügavused 110–120 meetrini. Gotlandi lääneranniku keskosas, alates Nyrevsudde neemest, eemaldub järsak saarest. Veealuse astangu ja saare vahele on kujunenud madalaveelisem nn. Karlsö ðelfiala. Astang ise aga hääbub pikkamisi Karlsö saartest läänes. Samas on jälgitav ka võimas Siluri klindi maismaa-astang, mis kulgeb pikalt mööda Gotlandi loode- ja läänerannikut. See savikate Alam- ja Ülem-Visby ning monoliitsete ja puhtamate Högklint’i lubjakivide avamuskontaktil kerkiv astang ulatub enamasti 40–50 meetrit üle merepinna. Siin-seal lõhestavad astangut Gotlandi saaresse lõikunud lahesopid (Lickershamn, Irevik, Kappelshamn), kust on juurdepääs ka ilusamatele ning võimsamatele Gotlandi klintranniku lõikudele. Peale klindiastangu suursugususe teevad astangu huviväärseks klindi ülaservas peituvad suured riffmoodustised.

Gotlandi kõrgeim ja imposantseim on Visbyst 7 kilomeetrit edelasse jääv ligi 50 meetri kõrgune klindiastang, millel nimeks Högklint (rootsi k. ‘kõrge klint’). Sama kohanime järgi on antud nimi ka klindiastangu ülaserva markeerivale lubjakivitasemele. Högklint’i servalt avanevad suursuguseimad ja kauneimad vaated nii Gotlandi rannikule kui ka seda palistavale Siluri klindile. Arvestades merealusele astangule eelneva ala ning klindi ülaserva 160–170 meetrilist kõrgustevahet ning lisades sellele merepõhja Kvaternaari-setete paksuse (Saaremaa ja Gotlandi vahel keskmiselt 20 m), võime arvestada ligi paarisaja meetri kõrguse klindikompleksiga. Seega on Gotlandi loode- ja lääneranniku klindiastang tunduvalt kõrgem kui astang klindi idapoolsetel lõikudel Läänemere keskosas ja Saaremaal, mis viitab selgelt erosiooni ulatuse suurenemisele läänest itta.

Ent Gotlandi puhul on Siluri klindi nimetus veidi eksitav. Mere all, Saaremaa ja Gotlandi vahel, haakub Siluri klindist veidi lõuna pool sellesse ritta veel teinegi ulatuslik astang – Klintebergi klint. Klintebergi astang on samuti kulutatud Siluri kivimikihtidesse, Slite savikate ning Halla-Klintebergi puhaste lubjakivide avamuste kontakti piirile. Selgemalt tuleb klindiastang esile Gotlandil, kuid juba saare läänerannikul kaob see taas Läänemere voogudesse. Kauneimana kui kusagil mujal ilmub markantne astang uuesti samavanuselistesse kivimitesse Gotlandist läände jäävatel Karlsö saartel. Kaugemal lõunas lisandub klintide nimistusse veel üks – Siluri ja Devoni piirikihtidesse kulutatud nn. Devoni klint.

Klindiastangute tekketeooriaid on mitu. Paekalda kujunemine on huvi pakkunud paljudele teadlastele ja seetõttu on välja pakutud ka mitmesuguseid seletusi [2]. Siinjuures ei saa aga üle ega ümber ühtsest geoloogilis-struktuursest taustast. Kõik need ligikaudu kirde-edelasuunalise orienteeritusega astangud on kujunenud nõrgalt lõunasse kallutatud Balti kilbi lõunanõlvale terava litoloogilise piiriga kivimikihtide avamuste joonele. Ilmselt pidi ühesuguse tausta, morfoloogia ja orienteeritusega võimsatel erosioonilistel reljeefivormidel olema ka ühtne tekkeviis, mille käivitajaks antud juhul oli arvatavasti voolav vesi ja ühine madalam erosioonibaas kusagil läänes. Viimasel ajal on palju räägitud Botnia merest Läänemerre ulatuvast nn. Botnia-Balti mobiilsest struktuursest vööndist, milles on alates Eel-Kambriumist täheldatud ulatuslikke maakoore tektoonilisi liikumisi [3, 4]. Just sellel struktuuril võis olla määrav roll praegu Läänemere alla jäävate Rootsi ranniku lähedaste alade laskumisel ja madalama erosioonibaasi tekkel Kainosoikumis, mille tõttu kujunesid Balti kilbi lõunanõlval ilmselt arvukad ida-läänesuunalised voolusängid.

Nii klindiastangud kui ka kogu Balti kilbi lõunanõlva kuestalaadne reljeef on seega justkui geoloogilises lähiminevikus toimunud tektoonilis-erosiooniliste protsesside “armid”. Ent nendest suurejoonelistest reljeefivormidest kunagi risti üle liikunud võimsad mandriliustikud pole siiski suutnud kõike hävitada. Üksnes ahhetades võib oletada, millist suursugust ja meeliülendavat vaatepilti võisid võimsad astangud ja neilt langevad kosed kunagi pakkuda.

1. Aaloe, Ago & Miidel, Avo 1967. Eesti pangad ja joad. Eesti Raamat, Tallinn.

2. Miidel, Avo 1992. Balti klindi päritolu. – Eesti Loodus 43 (2): 77–81.

3. Puura, Väino. & Flodén, Tom, 1997: The Baltic sea drainage basin – a model of Cenozoic morphostructure reflecting the early Precambrian crustal pattern. In: I. Cato & F. Clingberg (eds.): Proceedings of the Fourth Marine Geological Conference – the Baltic, Uppsala 1995. Sveriges Geologiska Undersökning Ca 86: 131–137.

4. Tuuling, Igor & Flodén, Tom, 2001: Structure and relief of the bedrock sequence of the northern Baltic Proper. – GFF 123: 35–49.

Igor Tuuling (1957) on Tartu ülikooli geoloogia instituudi teadur ja dotsent.

Kaidi Tilk (1980) on Tartu ülikooli geoloogiamagistrant.