Minus kui läbi ja lõhki mandriinimeses on saared alati elevust tekitanud. Juba praamiga üle mere sõit pakub omajagu romantikat. Ligi kümme aastat tagasi, kui ma esimest korda Saaremaad avastama pääsesin, jäid sellest paigast väga toredad mälestused. Tol korral sai Saaremaa arvukatest sümbolitest tutvust tehtud vaid vähestega: Kaali kraatri, Kuressaare linnuse, kadakaste karjamaade ja saaremaa hobusega. Kuid Saaremaa on ka liiga suur, et kõik kaunid ja huvitavad paigad ühekorraga läbi käia.
Mandri-Eestist veeväljaga eraldatuna on Saaremaa areng olnud mõneti teistsugune. Peale loodusliku isoleerituse pääses mõned kümned aastad tagasi, nõukogude ajal, saarele vaid erilubadega. Sel ajal istus minu põlvkond aga alles koolipingis ja kuulas ammulisui õpetajat, kes rääkis Kuressaarest (tol ajal Kingissepast) kui Saaremaa pealinnast, samal ajal kui teiste rajoonide puhul oli tegemist kõigest rajoonikeskustega.
Miskipärast tekitavad sellised piiratud ligipääsuga kohad aga inimeses erilist uudishimu. Seetõttu on Saaremaa küllalt põhjalikult uuritud ja kirjeldatud paik.
Saaremaal on, mida matkalistele, puhkajatele ja loodushuvilistele pakkuda. Miks siis muidu oodatakse saarele pääsemiseks kannatlikult praamisabas või tullakse siia tagasi ikka uuesti ja uuesti? Erilist uhkust võivad saarlased tunda kodusaare liigirikka taimestiku üle. Botaanikahuvilistele on Saaremaa lausa Meka, siin kasvab 80% kõigist Eestis leitud taimeliikidest, sealhulgas ka arvukalt käpalisi. Paraku on need omapärase eluviisiga haprad taimed kergesti haavatavad. Aeg-ajalt lisandub käpaliste kasvukohtade nimistusse küll uusi leiukohti, kuid vastupidiseid näiteid on siiski liialt palju. Saaremaa tõmbenumber on ka saaremaa robirohi, mida leidub üksnes siin ja mitte kuskil mujal maailmas. See endeemne liik on kantud ka Euroopa Liidu loodusdirektiivi kaitset vajavate liikide nimistusse.
Uskumatult väärtuslik tundub see Saaremaa loodus. Seda kinnitavad ka mükoloogide uurimisretked ja ornitoloogide linnuvaatlused. Ka Anton Hansen Tammsaare on oma reisimärkmetes kirjutanud, et Saaremaal ei näinud ta midagi huvitavamat kui Vilsandi linnuriik: “Oleks mul võimalik, siis sõidaksin igal kevadel, kui lindude pesitsemine täies hoos, kord Vilsandi tuletorniülema merilindude riiki, [---] sõuaksin siis paadiga kesk lindude häälitsemist ja askeldamist ..”
Kaunite paikade ja rohkete vaatamisväärsustega saar, eelkõige selle mereäärsed alad, on jäänud silma välismaalastele, kelle suvekodud nüüd järgemööda siin kerkivad. Ilmselt tuleb saarlastel võõrastega harjuda, sest Saaremaa tulevikku seostatakse eelkõige turismindusega. Selle arendamiseks on välja mõeldud kõiksuguseid plaane. Kirgiköitvamaid on siiani olnud süvasadama rajamine ning silla- või tunneliühendus Mandri-Eestiga. Jääb vaid loota, et selliste suurejooneliste ettevõtetega ei haavata Saaremaa ilu ega väärtusi.
|