Planeeringud on üks keskkonnakasutuse korraldamise peamisi vahendeid, kuna nendega määratakse tingimused, mis otstarbel ja kuidas täpselt maid kasutada. Eesti planeeringusüsteem on idee poolest hierarhiline, s.t. madalama tasandi planeeringud peaksid lähtuma kõrgema tasandi omadest. Tegelikkuses on see süsteem kohati liigagi paindlikuks muudetud.

Maakonna- ja üldplaneeringutes paika pandud maakasutuspõhimõtteid muudetakse sageli, seda peamiselt erahuvidest lähtuvalt ja keskkonnaaspekte teisejärgulisteks taandades. Üks levinumaid viise, kuidas planeeringutega võimaldatakse loodust kahjustada, on maa-alade liiga intensiivne kasutus majandusliku tasuvuse huvides. Tänapäeval puudutab see näiteks otseselt eraomanduses olevaid rohelisi alasid, mis kinnisvaraprojektide käigus jaotatakse kruntideks ja hoonestatakse, samuti ranna-alasid, kus arenev elamu- ja puhkemajandus on lämmatamas traditsioonilise eluviisi viljelejaid ja sulgemas avalikku ruumi. Siin tuleb osata piiri pidada, sest inimese jaoks on tervislik see keskkond, kus tehislik ja looduslik ehk modernne ja väärtuslik vana on tasakaalus.

Loodust võimaldab kahjustada ka lünklik õigusruum. 2003. aasta jaanuarist alates nõuti, et planeeringutega kavandatavate tegevuste keskkonnamõju hinnataks planeerimise käigus, kuid puudusid orientiirid, mida ja kuidas hinnata ja kes on selleks pädev. Peagi on Riigikogus eelnõu, mis vea parandab, kuid kaks aastat on suvaliselt tegutsetud ja sellel on omad tagajärjed. Loobutakse planeeringuala keskkonnaseisundi hindamisest, kuna seda ei ole töö algetapis arvestatud ja eelarvesse kantud. Valdkonda mittetundev spetsialist teeb ebaadekvaatseid järeldusi, hindamine piirdub lausega ”negatiivsed mõjud puuduvad” jne.

Tähtis on ka planeeringuid menetlevate ja kooskõlastavate asutuste haldussuutlikkus, mis on omavalitsuseti äärmiselt ebaühtlane. Kui vaesemate omavalitsuste hallata on väärtuslikud looduslikud alad, tähendab see suuremat veaohtu planeerimises, aga ka vähemat võimet arendajate survele argumenteeritult vastu hakata ja avalikke huve kaitsta. Õnneks on inimesed hakanud keskkonnahuvide eest seisma ja neid probleeme lahendades koolitatakse ka omavalitsusi.