2004/10



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
reisikiri EL 2004/10
Seiklused naeratuste maal

Mitukümmend aastat tagasi küsisin Viktor Masingult, kui ta oli just Kagu-Aasiast tagasi tulnud, mis mulje talle vihmametsast jäi. Mu üllatuseks ütles auväärne õpetaja, et ärgu ma küll sinna tahtku. Vaadaku parem filmi või kaegu vihmametsapilte raamatuist. Pidi olema kole kuum, igasuguseid putukaid täis, liikuda üsna võimatu ja ega seal metsa all kuigi palju näe.

2002. aasta novembris otsustasime Viktori väiteid kontrollida. Seda enam, et troopika oli meil endil nägemata. Eestiski ülipopulaarse puhkusekoha Pattaya kohta on mitu reisiraamatut ja Interneti reisikirja väitnud, et sealses lahes olevat vesi hotellide rohkuse tõttu küllaltki reostunud. Ja veel: kui ei ole erilist huvi bordellide ja transvestiitide vastu, siis polevat seal midagi targemat ette võtta. Meenub ühe inglise backbacker’i soovitus: “Kui Sa Pattayasse satud, siis parim, mis sa teha võid, on nii kiiresti, kui saad, sealt ära sõita!” Seetõttu valisime puhkusekohaks Eestis vähe tuntud Hua Hin’i.

Kuigi kena hotell oli puhta lahe ääres mererannal ja teenindus hea, olime juba teisel puhkusepäeval logelemisest tüdinenud. Nii saigi käidud mitmes lähikonnas asuvas rahvuspargis – üks kaunim kui teine. Tai kuningriigi auks peab mainima, et on suudetud rajada üsna palju looduskaitsealasid. Kogu maast 13% on looduskaitse all. Tutvus siinsete mangroovimetsade ja troopiliste vihmametsadega andis vaid maitse suhu. Maa, kus on kaunis loodus ja hea transpordikorraldus ning lahked ja sõnapidajad inimesed, näis nii ahvatlev, et kui sõpradega tuli jutuks veeta ühiselt puhkus, soovitasime seekord minna omal käel Taid avastama.


Tark mees taskus – Lonely Planet. Eelmise aasta 16. novembril koguneski Tallinna lennujaama viieliikmeline seltskond: botaanikud Taimi ja Jaanus, geoloogid Mihkel ja Olavi ning keraamik Anne, et teha viienädalane reis Tai kuningriigis.

Enne reisi olime andnud endale lubaduse koguda selle maa kohta võimalikult palju andmeid. Nagu ikka, oli seegi kord kodutöö üpris kesiselt tehtud. Internetis on Tai kohta küll rohkesti infot, aga täpsema reisikava koostamine nende põhjal nõuab tublisti aega. Meie edaspidine heaolu pidi seetõttu üpriski suuresti olenema Anne ja Olavi seljakotti peidetud Lonely Planet’i Tailand’i köitest, mida me vabadel hetkedel üksteisele ette lugesime. Üldjoontes olime otsustanud Bangkokki jõudes kohe nii kaugele põhja minna, kui võimalik. Püüda seal veidi tutvuda Myanmariga (Birma) piirnevates mägedes elavate rahvastega, kurikuulsa Kuldse Kolmnurgaga ja siis tasapisi lõunasse liikuda.

Bangkokki jõudes kiirustasime raudteejaama, sest vahepeal olime Lonely Planet’ist leidnud hoiatuse, et rongipileteid võib halva õnne korral oodata mitu päeva: ikkagi 65 miljoni asukaga maa ja linnaski vähemalt 10 miljonit inimest. Pärast väikest sebimist õnnestuski saada piletid ning 11-tunnine sõit mugavas ja puhtas öörongis Chiang Maisse algas.


Söögielamused ööturgudelt. Hommikul rongist välja ronides oli kavas otsida kõigepealt odav öömaja, aga see mure lahendati meie eest üsna kiirelt. Nii kui rongilt maha astusime, piiras meid trobikond öömaja pakkujaid. Ja enne kui arugi saime, olime kellegi autosse surutud.

Öömaja oligi odav, puhas ja täiesti vastuvõetav. Päeva veetsime kauneid templeid ja neid ümbritsevaid aedu imetledes ning linnatänavail elu vaadeldes. Kuna pimedus saabub juba kell kuus, saab linnarahvas õhtutundidel kokku ööturgudel. Neis käib vilgas kauplemine kõikvõimaliku söödava ja mittesöödavaga. Väsinud jalgadele või ka kogu ihule pakutakse aga massaaþi. Kuna söök on odav, siis tasub ka kohalikel minna pigem ööturule sööma, kui ise kodus toitu valmistada. Linnades peatudes kasutasime meiegi agaralt ööturgude mugavat võimalust kõht täis saada, kuigi reisiraamatud hoiatavad tänavalt ostetud toidu eest. Meie nõukogudeaegsed tea-millega-pargitud loodusteadlaste sisikonnad ei teinud Tai pisikute peale isegi pisemat korinat. Kellelgi tuli meelde vene filmist parool: “A kompot budet?” Mis tähendab, et ööturult tuli alati kaasa osta eksootilisi puuvilju, mida siis hiljem hotellis mõnuga nosida. Meie reisiseltskonnale tuli “kompoti” varu täiendada ja turulettidelt uusi maitseelamusi otsida peamiselt minul.


Kukelauluhommikud. Selleks et uurida võimalusi loodusretkedeks, polnud vaja üles otsida turismibürood. Juba hotellis pakuti kolmepäevast matka mägihõimude juurde ja see sobis meile hästi. Järgmisel hommikul koguneski 12-liikmeline rahvusvaheline ja igati lõbus seltskond, et koos matkale minna. Vanuse poolest oleksid reisikaaslased ja reisijuht kõlvanud meile lausa lasteks.

Kaasa võtsime vaid kerged seljakotid mõne riidehilbu, fotoaparaatide ning dokumentidega. Soomlaste lava-taksoks ristitud omapärane külgedelt lahtine ja pealt presendiga kaetud 12-inimese veok viis meid mägedesse. Pärast kose vaatamist alustasime jalgsimatka läbi bambusemetsa mägikülasse. Sinna jõudsime õhtuks. Giid koos kohalike naistega tegi maitsva õhtusöögi. Enne magamaminekut räägiti rahvusvahelises meesteseltskonnas õlle ja mingite kohalike sigarite juurde reisimuljeid. Magama pugesime bambushüti põrandale madratsitele. Hommikul selgus, et tänu kaasahaaratud magamiskotile olin ainus, kes öösel ei lõdisenud. Jahedate ööde eest mägedes oli hoiatanud ka Lonely Planet.

Nagu vähegi hahetama hakkas, algas tugedele ehitatud onni all elu: kõigepealt hakkas ärevalt siutsudes oma kadunud ema taga otsima tibu, seejärel hakkasid üksteise järel väga häälekalt päeva algust kuulutama kõik küla kuked, ja seda mitu tundi järgemööda. Kukkedest ei pääsenud me järgneva viie nädala jooksul isegi suurlinnades.


Elevantidel karenite külla. Uus matkapäev kulges mööda vaevumärgatavat rada läbi bambus- ja mägimetsa mäest üles ja alla. Igal juhul olin mina matka lõpus üpris väsinud. Pea kohal kiirgav päike küttis õhu 30 kraadist tublisti kuumemaks. Õnneks pandi meid päeva teisel poolel elevantide selga ja nii kulges teekond edasi lõbusamalt. Elevandi sadulast oli isegi päris hea “botaniseerida”: krabada möödalibisevaid õitega puuoksi või taimekesi ja püüda ära mõistatada, mis sugukonda need võiksid kuuluda.

Õhtuks jõudsime karenite külla, kus meil oli enne päikeseloojangut aega vaadata ehtsat külaelu, alates seatapust kuni kooliaias peenraid kastvate lasteni. Reisijuht pakkus välja võimaluse saada massaaþi. Lasimegi külanaistel oma väsinud sooni mudida. Mulle tegi massaaþi üks kõhn ja tööst karedata kätega vana naine. See oli minu elu parim massaaþ. Hoolimata eelmise päeva mägimatkast, ei tundnud ma järgmisel hommikul, et ükski lihas valutaks.


Elamused bambusparvel. Seegi päev algas und katkestava valju kukelauluga. Kukki kuuldus külas olevat sadu, mõni häälitses üpris kummalise ärajoodud häälega.

Ees ootas meid mitmetunnine sõit bambusparvel mööda kohati üpris kärestikulist jõge. Alustuseks aeti Jaanus ja Olavi parvele. Kui parv seepeale vee alla kadus, jooksid paar pisikest ja vilgast tailast seepeale võpsikusse ja tirisid sealt kiiresti paar bambusetüve lisaks. Paari liigutusega sõlmiti need bambuseliistakute abil seniste külge. Lõpuks seisis parv kogu meie seitsmese parveseltskonna jalge all kindlalt vee peal.

Sõit kulges algul mööda laisalt looklevat jõge, mille kaldaid kattis tihe troopiline mets. Vaated lummasid meid kõiki. Unustasime isegi selle, et oleme parvel. Puudelt rippus alla liaane, oksaharudel istus hiiglasuuri sarv-sõnajalgu, siin-seal hakkas silma orhideede, tunbergiate ja vahalillede õisi. Aeg-ajalt laperdas üle meie peade hiigelsuuri troopilisi liblikaid. Hämmastas aga lindude vähesus; kõige sagedasem oli mingi västrik.

Pildistasime ümbritsevat, ahmisime endasse kauneid vaateid ja tundsime mõnu parajalt soojast ilmast ja sellest, et meid ei kimbutanud ükski putukas, nagu kogu ülejäänud reisinädalate jooksulgi.

Peagi jõudsime kärestikele, kus mehed vehklesid elu eest ja naised katsusid hooga vastu kive põrkuvalt parvelt mitte jõkke lennata. Mihkel püüdis kogu melu filmida, kuid see ei olnud lihtne ülesanne. Parvematka lõpus oli meie rühma parv üpris räsitud ja lagunemas: seisime juba poole sääreni vees, aga kohale me jõudsime. Igal juhul, sõit oli seda kõike väärt!

Bambusparve enam keegi ülesvoolu tagasi ei vea. Parvematerjal pidavat edasi minema Bangkokki ehitustellinguteks, kobedamad latid aga mööbliks. Bambust parvedeks jätkub, kuna suur osa metsadest on sekundaarsed, kus siiani käib alepõllundus.


Kus on õitsvad moonipõllud? Üks korralik turist poleks nagu Tais olnudki, kui ta pole käinud Kuldses Kolmnurgas. See on piiriala, kus saavad kokku kolm riiki: Tai, Myanmar ja Laos. Meie peamine reisisiht oli siiski näha pikk-kael kareneid, kelle naised kullavärvilisi rõngaid ümber kaela kannavad. Mina lootsin teha paar ilusat pilti õitsvast oopiumimooni põllust, kuna pidi olema just moonide õitsemise aeg. Pean aga tõdema, et ei õnnestunud näha ainsatki moonitaime, sest Tai kuninganna sihikindla töö tulemusena on moonipõllud hävitatud. Kohalikud põlluharijad on õpetatud kasvatama hoopis ingverit, tsitrusi ja mägiriisi. Sel viisil on elanikel endine illegaalne tegevus ja sissetulek asendatud alternatiivsega. Ingveripõlde oli mägimatkal näha tõesti paljudes kohtades. Narkootikumidega käib aga halastamatu võitlus, millest annab hea ülevaate Sop Ruak’is (Kuldses Kolmnurgas) asuv oopiumimuuseum.

Öö veetsime bambushütis pikk-kael karenite külas. Õhtul ja hommikul ajasime juttu naistega, kes seletasid, et nad põgenesid neli aastat tagasi nende hõimu peamiselt asualalt Myanmaris. Külas oli umbes nelikümmend hinge. Mehed käisid külades juhutöödel või pidasid kodumaal geriljasõda, naised aga tegid käsitööd ja võtsid vastu turiste. Tai kuningriigi jaoks olid nad selles külas illegaalid, kellele ei laiene mingid riiklikud sotsiaalsed garantiid ja seega pole näiteks lastel õigust saada kooliharidust. Nelja aastaga olid noored kenad naised turistidega suheldes ladusa inglise keele selgeks saanud.

Järgneva öö saatsime mööda mahajäetud dþunglikülas, kuhu jõudsime mööda vaevumärgatavaid radu giid Chai kannul. Turnida tuli seegi kord tublisti. Chai käis aga meie ees, vehkis kepiga mööda kõrget rohtu ning pajatas hirmuäratavaid lugusid mürkmadudest ja boadest.


“Kompotiks” põlatud durian. Kui mägirahvad ja Kuldne Kolmnurk vaadatud, hakkasime liikuma lõuna poole. Seekord kasutasime busse. Bussiliiklus on Tais odav, täpne, tihe ja valida saab mugavate või vähem mugavate busside vahel. Käisime Tai vanas pealinnas Sukhothais, kus veetsime terve päeva, imetledes linna arheoloogiamälestisi.

Edasi kulges reis Phetchaburi ja seejärel Damnoen Saduak’i ujuvale turule, mis pakkus omapärast elamust, kuna kauplemine käib paatidest ja ka kaldapealsetes turuhoonetes. Sealt kaasa ostetud “kompoti” – duriani – kohta võib öelda, et jutt selle hirmsast haisust ja hõrgust maitsest on mõlemad tugevasti liialdatud. Ometi on durianiviljaga keelatud siseneda bussi ja viisakasse hotelli. Käisime ka väikses talus, kus valmistati kookossuhkrut. Ostsime kaasa kilo jagu valmistoodangut, millega oli mõnus lõkkel keedetud teed magusaks teha.


Hat Yai pole kuigi meeldiv koht. Öörong viis meid kaugele lõunasse, peaaegu Malaisia piirile, et käia sealsetel looduskaitsealadel. Ronisime rongist välja Hat Yai linnas. Paraku anname teistele matkasellidele nõu teha sama, mida soovitas inglasest rändur teha Pattayasse sattunul: võimalikult kiiresti sealt ära sõita. Tai moslemitega asustatud lõunaosas lööb välja moslemimaadele omane elulaad. Kui tailase sõna maksab ja ausus on suhtlemisel hinnas, siis siin püüab sind igaüks pügada.

Saime Hat Yai’s kaela ka esimese tugevama vihma. Päevase vihma tõttu vee alla uppunud põldudel püüti mingeid väikseid kalu ja külatänavatel sõitsid lapsed igasuguste õõnsate anumatega õitsvate kannade vahel nagu lillepeenras.

Maastik pakub siin kandis väljaspool looduskaitsealasid vähe, sest enamik metsast on maha raiutud ja tohutul maa-alal laiuvad kautðukipuu Hevea brasilensis’e istandused. Toorkautðukil on jälle hea minek, kuna HI-viirus on suurendanud nõudlust kondoomide järele kogu maailmas.

Kahju, et Lonely Planet’i informatsioon Hat Yai ligidal asuva Ton Nga Changi koskede ja looduskaitseala kohta on napp ja looduse omapärast ei mainita midagi. Planeerisime liialt vähe aega ja see suurepärase vihmametsaga paik jäi meil suures osas nägemata.


Vaade justkui turismibüroo reklaamiplakatilt. Uurisime hoolega kaasas olevat reisijuhti ja võtsime Anne soovitusel suuna läänekaldal asuvatesse mereparkidesse. Otsustasime sõita Ko Li Pe (ka Lipey) saarele, sest meil oli kavas tutvuda eluga korallriffidel. Lonely Planet mainib, et seal on võimalik ka omal käel maski ja hingamistoru abil korallriffide eluga tutvuda.

Sõit saarele pakkus kauneid elamusi: seinana merest tõusvate kõrgete kaljuste randadega väikesaared, helesinise vesi... Maabusime hämaruses ja enne luba küsides seadsime oma telgid kellegi elamise kõrvale mere kaldale. Hommikul selgus, et olime jõudnud tõelisse paradiisi: lumivalge liiv, helesinise vesi ja palmipuud. Osa saarel turismist ja kalapüügist elatuvaid asukaid kutsutakse siin chao leh ehk merimustlasteks (ka mereinimesteks).

Veetsime mõned päevad, hulkudes selle kauni saare metsades, ujudes meres ja imetledes ainsa kaasasoleva sukeldusmaski abil vaheldumisi korallriffide elu. Nagu teadjad inimesed olid juba laeval rääkinud, on veel kümme aastat tagasi korallriffidel keenud elust järel vaid hale mälestus. Üha arenev turism on korallidele ja sealsele elustikule mõjunud laastavalt. Turiste veetakse paatidega, mis koralle sageli jõhkralt lõhuvad. Ka kalapüügilaevade ankrud heidetakse merre hooletult ja kohta valimata.

Käisime samas merepargis veel märksa suuremal saarel – Ko Tarutaol. Siingi leidub suurepärased telkimiskohti. Vaatasime sügavale lubajakivisse uuristunud koopaid, lasime endid viia mangroovidesse, mis vaimustasid eriti Jaanust, kes lubas neist kunagi põhjalikumalt kirjutada. Käisime troopikametsa matkaradadel, kus kohtusime maakaanidega, kuna olime täiesti valvsuse kaotanud ja kondasime ka troopilises metsas sandaalides. Edaspidi kandsime igaks juhuks sokke ja niisutasime neid sääsetõrjevahendiga; see hoidis kaanid meist eemal. Kohati oli saarel ilusat metsa, kus hakkasid silma rotangpalmi mitmekümne meetri pikkused ülimalt ogalised väänduvad tüved, tundmatud vindilise kujuga liaanid, hiiglaslikud plankjuurtega puutüved, madalamates kohtades vanad suured kruvipuud ja hulgaliselt epifüüte. See-eest alustaimestu niisuguses metsas peaaegu puudus.

Igal õhtul võisime meie telkide taga aasa kohal jälgida kolme mesilasnäpi paari pulmamängu – Tais oli lähenemas lindude pesitsusaeg. Õhtusöögi ajal lõbustasid meid mõõnast paljandunud rannal suure kiirusega külg ees tormavad krabid, kes vähimagi ohu korral naabri kaevatud auku vupsasid. Nii öö- kui ka päevamuusikaks mängis meile sajahäälne tsikaadide orkester. Paljude liikide häälitsused meenutavad kas töötavat mootorsaagi või siis elektroonilist äratuskella. Ühel öösel ärkasimegi sellise “äratuskella” helina peale ja võttis tükk aega, enne kui aru saime, et tegu on kõigest telgi taga laulva tsikaadiga.


Parim aeg novembrist märtsini. Ülejäänud matk kulges Krabi ja Phuketi ümbruses. Krabi ligiduses Wat Tham Sua ehk Tiigrikoopa templi (Tiger Cave Temple) juures on tükike suurepärast säilinud vihmametsa, mis asub kunagise sisselangenud koopa põhjas. Kui juhtute sinna kanti, soovitame seda ilmtingimata vaadata, sest puude ümbermõõt on hiiglaslik. Khao Soki rahvuspargis üürisime bambushüti ja päeval matkasime tähistatud matkaradadel ning sõitsime lähiümbruse kaunitesse paikadesse.

Professor Masingu jutuga troopilisest vihmametsast võiks ehk soostuda selles osas, et seal on puude kõrguse ja hämaruse tõttu kohati tõesti vähe näha. Muidu oli matk aga ääretult muljeterikas ja huvitav nii botaaniliselt kui ka kultuurilooliselt. Matkaks troopikas tuleks valida kuiv aastaaeg, mis Tais kestab novembrist maini. Parim aeg on siiski novembrist märtsini, kuna hiljem läheb ilm väga kuumaks. Sageli ei saagi suvel paljudel looduskaitsealadel maalihete ja vihma tõttu käia.



Taimi Paal
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012