2004/10



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
artikkel EL 2004/10
Antibiootikumidega mikromaailma vastu: tagajrjed

Umbes pool meie planeedi biomassist kuulub mikroobidele. Inimese organismis on kmme korda rohkem mikroobe kui tema enda rakke. Valdav enamik mikroobe pole halvad ka inimese seisukohast, ent halbadega peab oskama mber kia.

Inimkond on nii loomade kui ka inimese nakkushaigustega kokku puutunud juba oma hllist alates. Siiski leidis seisukoht, et haigusi phjustavad lipisikesed, nhtamatud mikroorganismid, kinnitust alles 19. sajandi teisel poolel, mil pandi alus mikrobioloogia arengule. Vimalus mikromaailma avastada tekkis kll juba 17. sajandi alguses, kui hollandi kaupmees Antony van Leeuwenhoek konstrueeris esimese mikroskoobi, kuid kulus veel le kahe sajandi, enne kui saadi jlile mikroobidele kui haigustekitajatele.


Mikroobide avastamisega haigete loomade ja inimese organismis langes ksteise jrel saladuskate haiguse tekitajatelt. Aja mdudes selgus, et haigusi phjustavad sageli bakteritest tunduvalt viksemad bioloogilised objektid mikroorganismid, kes lbivad lipeeneid filtreid. Veti kasutusele miste filtreeriv viirus. Selliseid eluvorme hakkas alates eelmise sajandi kolmekmnendatest aastatest uurima viroloogia.

Loomadel ja inimesel infektsioonhaigusi phjustavad mikromaailma eluvormid (bakterid, seened, viirused ja nende evolutsioonilised vahevormid) on pika evolutsiooni jooksul kohastunud parasiteerima neile bioloogilis-geneetiliselt sobiva liigi organismis makro- ehk peremeesorganismis. Organism haigestub vaid siis, kui tekib biotsnoos (elukooslus) makro- ja mikroorganismi vahel, ehk prast nakatumist. Mnikord vib haigestumist phjustada ka organismis psiv nn. potentsiaalselt patogeenne mikroorganism. Haiguse ajalooline evolutsioon algab haigustekitajate ilmumisest ning haigustekitaja ja peremeesorganismi vahelise biotsnoosi kujunemisest.


Vanimad eluvormid. Mikroorganismid on eksisteerinud maakeral tunduvalt kauem kui loomariik. Kui ilmus inimene, vis nende iga mta juba miljardite aastatega. Elu esimesed vormid maakeral olidki mikroorganismid. Keerukamad hulkraksed eluvormid taimed ja loomad, kelle kohta kasutatakse mistet elusloodus ilmusid alles umbes 1,7 miljardit aastat tagasi. Elusa looduse all meldaksegi sageli ainult inimmeeltega tajutavat, unustades ra, et eluslooduse hulka kuulub ka meeleliselt tajumatu mikromaailm. Ometi annab mikromaailma asukate tstoplasma umbes poole meie planeedi biomassist.

Mikroobid on levinud kikjal: pinnases, vees, hus, neid on leitud isegi sellistest eksootilistest kohtadest nagu meresvikud ja soolajrved. Looduses on mikroorganismidel erisugused talitlused: nad osalevad toitainete ringes, nende talitlusest oleneb ka vee puhtuse aste.

Aastasadu on inimene rakendanud mikroobe oma toidulaua teenistusse: niteks leivateol on oluline suhkrute mikroobne krimine. Mikroobide smbioos taimedega vimaldab viimastel kasvada tugevaks ja viljakaks. Nii looma kui ka inimese tervis sltub paljuski tema sisemikrofloorast: inimese organismis on kmme korda rohkem mikroobe kui tema enda rakke. Seedeprotsessis lagundavad mikroobid taimseid polsahhariide, organismi enda ensmid sellega hakkama ei saa. Mikroobid on tstuslike ja majapidamisjkide lagundajad, kusjuures nad neutraliseerivad mitmesuguseid loodusesse sattunud toksilisi hendeid. Kuid mikroobid on ka ehitajad: nad osalevad mitme vitamiini (B12, C) snteesis. Umbes 70% kasutusel olevatest antibiootikumidest on bakteriaalse fermentatsiooni saadused.

Enamik mikroobe elab looduses saprofdina, seega saab hakkama makroorganismi osaluseta. Osa neist on aga evolutsioonis kohastunud parasiteerima looma vi inimese kehas ning vivad phjustada peremeesorganismi haigestumist. Ent tvestavad omadused on ainult vikesel osal mikroobidest.


Videti lahing, kuid kaotati sda. Kui selgus, et mikroobid phjustavad laastavaid epideemiaid nii loomadel kui ka inimesel, algasid otsingud leidmaks vahendeid, mille abil hvitada haigustekitajaid nakatunud organismis ja keskkonnas. Loodi haiguse phjustest lhtuva ravi ja desinfektsiooni teaduslikud alused.

Kahjuks kujundas teadmine, et infektsioonhaigusi phjustavad mikroorganismid, tauniva suhtumise kogu mikromaailmasse. Sellest tulenevalt pab inimene mikroobe keskkonnas igal juhul hvitada, kasutades selleks mitmesuguseid vga laia spektriga antibakteriaalseid vahendeid, alates ktepesuvahenditest ja olmepuhastitest ning lpetades antibiootikumidega.

Aja jooksul on kasutusele vetud ha uusi mikroobe thusalt hvitavaid ravimeid ning neid keskkonnas hvitavaid desinfitseerimisvahendeid. Kahjuks ei toimi sellised vahendid mingisse kindlasse haigustekitajasse, vaid hvitavad koos ohtlikega ka teised mikroobid. Mikromaailm on aga vajalik biomaailma osana ja loodusliku tasakaalu hoidjana.

Antibiootikumide kasutusevtt eelmise sajandi neljakmnendatel aastatel avas uue leheklje vitluses infektsioonhaigustega. 1945. aastal tunti umbes 30 antibiootikumi, kakskmmend aastat hiljem ulatus nende arv juba 1500-ni. Antibiootikumide kasutamise esialgsed tulemused olid tepoolest paljulubavad: uued preparaadid aitasid trjuda paljusid mikroobidest phjustatud nakkushaigusi. Ent ajapikku selgus, et vitluses mikroobidega videti kll lahing, kuid kaotati sda.

Juba 1960. aastatel kogeti, et mikromaailmas toimuvate muutuste tagajrjena ilmusid uued mikroorganismide vormid, mis mitte ainult ei allunud enam antibiootikumide toimele, vaid ei suutnud ilma nendeta hakkama saada: nii nagu narkomaanid ei tule toime narkootikumideta. Antibiootikumide esialgse thususe le vaimustudes unustati, et need preparaadid olid meldud vaid mikromaailma teatud osa hvitamiseks. Aga looduses toimivad universaalsed seadused, mis reguleerivad eri eluvormide olelust, kaasa arvatud mikromaailm.

Antibiootikumid kuuluvad keskkonnamjustuste hulka, millega mikroobidel tuleb liigina silimise huvides kohastuda. Seda kinnitab antibiootikumide kasutamise pelgalt poole sajandi pikkune ajalugu. Niisiis li inimene ise pretsedendi, mjustades antibiootikumidega mikroobide evolutsiooni. Mikroobi omadust jda ellu mingi ravimi toimest hoolimata nimetatakse ravimiresistentsuseks. Resistentsus antibiootikumide suhtes lubab sellistel isenditel jda ellu ja paljuneda, kuna resistentsuseta isendid hvivad.


Kuidas kujuneb resistentsus. Tnapeval teame ka mikroobide ravimiresistentsuse tekkemehhanisme. Resistentsus ravimi suhtes vib tekkida spontaanse mutatsiooni tagajrjel mikroobi kromosoomi selles lookuses, mis mrab mikroobi tundlikkuse mingi konkreetse antibiootikumi suhtes. Kui mikroobipopulatsioonis on tekkinud resistentsed isendid, levib resistentsus geenide kaudu ka nendele mikroobidele, kellel polegi olnud otsest kontakti antibiootikumiga. Tekkinud ravimiresistentsus antakse mikroobipopulatsioonis edasi vertikaalselt: eellasmikroobidelt jrglastele. Mikroobid on vimelised muutma oma genoomi, eriti plasmiidivormis (vikesed isepaljunevad kromosoomivlised DNA-molekulid) ja kiiresti levitama resistentsust. Nii levib ravimiresistentsus mikroobipopulatsioonis horisontaalselt: mikroobilt mikroobile. Enamikul juhtudest on omandatud ravimiresistentsus levinud plasmiidide vahendusel. Niteks seakasvatuses on laialdase antibiootikumide kasutamise tagajrjel suurenenud mikroobide mobiilsete plasmiidide hulk. Sellised plasmiidid on vimelised vahetama peremeesmikroobi ja letama isegi mikroobisugukonna piire.

Bakterite ja seente populatsioonis vivad levida ka mitmesugused viirused, mis kannavad geene hest mikroobist teise. Vahel kodeerivad sellised geenid resistentsuse faktoreid. Antibiootikumide kasutamine kasvustimulaatorina loomakasvatuses vib suurendada vabade bakteriofaagide (baktereid lagundavate viiruste) hulka sooletraktis ja soodustada antibiootikumiresistentsuse levikut mikroobide hulgas.

Kui mikroob laguneb keskkonnas, vivad tema naabruses olevad mikroobid korjata les vabaneva DNA ja llitada selle oma struktuuri. Seega muutuvad mikroobipopulatsioonide omadused kokkupuutel antibiootikumide ja teiste antibakteriaalsete vahenditega.

Antibiootikumiresistentsuse levik mikromaailmas on tnapeval globaalne nhtus. Paljud haigused, mille korral on varem edukalt kasutatud antibiootikume, on nd muutunud samade vahenditega ravimatuks ravimiresistentsete mikroobitvede tttu. Niteks tuberkuloos on muutunud lemaailmseks tervishoiuprobleemiks inimesel just seeprast, et on tekkinud antibiootikumide suhtes resistentsed tuberkuloosikepikese tved. See loob vajaduse otsida uusi thusaid ravimeid, mille kasutamise iga vib aga juba teada phjustel osutuda lhikeseks. Samas sunnib see vga ettevaatlikult suhtuma antibakteriaalsetesse vahenditesse.

hest kljest on antibiootikumiresistentsed mikroobid ja resistentsuse levik mikroobipopulatsioonis loomulik nhtus, mis tagab mikroobide silimise liigina, teisest kljest on inimesel siiski vaja seda vga tsiselt arvestades kasutada antibiootikume lbimeldult vaid selleks tekkinud nidustuste korral. Antibiootikume vib kasutada ainult lkdoosides optimaalse ravikuuri jooksul, lhtudes seejuures ravile varem tehtud antibiogrammist (laboriproov mikroobide tundlikkuse mramiseks eri antibiootikumide toime suhtes). Sdalisandina loomakasvatuses on antibiootikumid lubamatud.

Mikroobid on elu oluline osa. Nende vastu suunatud vahendid muudavad mikroobipopulatsioone nii pinnases, vees kui ka taimede, loomade ja inimese organismis. Antibiootikumiresistentsete mikroobide ilmumine antibakteriaalsete vahendite valimatu kasutamise tagajrjel on andnud nitliku ppetunni mikroobide kohastumisest ja viitab htlasi loodusliku valiku jule. Teades mikroobide olulist osa looduses, oleks aeg melda uutele vimalustele hoidmaks kontrolli all mikromaailma ja oluliselt piirata antibakteriaalsete vahendite laialdast ja sageli mtlematut kasutamist.



Jaagup Ajaots, Arvo Viltrop
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet