Viimastel aastatel on Eestisse kerkinud rohkesti vaatetorne, üks uhkem ja ilusam kui teine. Torni rajajad ei kahtle nende vajalikkuses, kuid kas kulutatud miljonid toovad looduse inimesele lähemale?

Välismaalased, kes viiakse “Tunne Eestimaad” ekskursioonile, on siinsest vaatetornivaimustusest sageli hämmastuses: miks jälle ronida 20 meetri kõrgusele? Kuid eestlaste meelest väärib vaeva käia mõni lisakilomeeter tornini ning turnida treppidel. Meil näib olevat kujunenud lausa eriline vajadus vaadelda kodumaastikke kõrgelt: Eestis on viimasel ajal kerkinud hulganisti vaatetorne.

Tee võimule. Üks tornide püstitamise lihtpõhjendusi on soov luua “lisaatraktsioon” turistidele, et meelitada ligi matkajaid.

Kindlasti on ka teadvustamata põhjusi. Oluline näib olevat pakkuda avatud ja mitmekesist vaadet. Seda, millest tuleneb inimlik vajadus maastikuvaate järele, aitab selgitada keskkonnapsühholoogia. Näiteks Jay Appleton [1] toob välja inimsoo ajaloolise vajaduse vaate-varjupaiga ja elupaiga järele. Tema koolkonna arvates mõjutab inimeste maastikueelistusi ürgne instinkt: saaki varitsedes tuli jääda ise nähtamatuks ja kaitstuks ning saavutada kontroll maa-ala või elupaiga üle. Väiksel territooriumil pidi olema kõik ellujäämiseks vajalik. Kui sellise väärtusliku ala üle on visuaalne kontroll, tähendab see ühtlasi võimu ning selle tunnetamine esteetilist visuaalset naudingut.

Teiselt poolt: tornist vaadates pole maastik enam pelgalt igapäevase olme ega tegutsemiskeskkonna osa. Selgineb ka ümbruse mentaalne kaart, eri paigad ja tähised nihkuvad vaataja jaoks paika, tekitades emotsioone, näiteks: “Ahhaa, see on siis nii lähedal...” või “Venemaa jääb sinnapoole!” Pärast Nõukogude vägede väljaviimist on oma maad ja loodust üle pika aja ülaltpoolt eriti uhke vaadata.

Identiteediväärtusele lisandub sotsiaalne aspekt: tornis on tore käia seltskonnaga. Ühine arutelu vaadete ja paikade üle avardab arusaamist maastikust. Nii saame öelda, et tornidel on ka haridus- ja teadusväärtus. Mõni vaatetorn on omandanud suisa sümboolse tähenduse. Näiteks Suure Munamäe torn on tähtis nii kohalikele elanikele kui ka kogu rahvale.

Vaatetorn ühtaegu eksponeerib ja loob üha uuesti paiga omapära. Ühiskonnas valitseb arusaam, et Eesti loodus on unikaalne ning seda on mõtet vaatama tulla nii lähedalt kui ka kaugelt. Vaatetorn annabki selleks parima võimaluse. Tornide olulisust kinnitab ka seda teemat kajastavate ajaleheartiklite arv: alates 1995. aastast on Postimehes ilmunud sadakond tornilugu, Võrumaa Teatajas aga üle 30 Suurt Munamäge puudutavat artiklit.

Tornist paistab mets. Kas ja kuivõrd peetakse torni rajamisel silmas sealt avanevat vaadet, mis turiste ligi meelitaks? Kas olulisem on, kui kaugele me näeme, või mida näeme? Kas kehtib seaduspära: mida kõrgem torn, seda parem vaade? Ehk piisab rahustavast vaatest rabale või idüllilisele talumaastikule?

Vastuse leidmiseks püüdsime tornist avanevate vaadete ulatust ja sisu modelleerida ning analüüsida geoinfosüsteemi abil. Võtsime vaatluse alla viie maakonna – Jõgeva, Põlva, Tartu, Valga ja Võru tornid, mis on kantud Regio 2002.–2003. aasta teedeatlasesse, ning arvutasime nende tornide vaateväljad. Selgus, et enamikust tornidest on nähtavus väga väike. See, mis modelleerimise põhjal tornist paistab, osutus liiga killustatuks, et õigesti hinnata, milliseid ja kui suuri maakatteüksusi vaataja näeks. Arvutuslike vaateväljade vastavust reaalsusele kontrollisime välitöödel.

Reaalsed vaated olid avaramad kui arvutuslikud, kuid siiski üsna metsased. Mitu vaatetorni, näiteks Valgesoo ja Meenikunno, on püstitatud raba tutvustamiseks ja seega sihilikult metsa sees. Välitöödel selgus, et tihti suudab inimsilm mõne kilomeetri kauguselt eristada vaid metsa ja metsata ala, mitte erisuguseid maakatteüksusi. Niisiis ei tasuks vaatetorne kavandades praegu veel usaldada geoinfosüsteeme, vaid pigem inimlikku kogemust.

Meedias loodud kujutluspildil näib tõepõhi all olevat: vaatetornidest näeb tõesti Eestile omast loodust. Metsamosaiik ja rabavaated pakuvad kosutust nii linnastunud lääneeurooplasele kui ka kohalikele.

Looduskaitse tiiva all. Tehtud küsitlusest maakondade planeeringuspetsialistide ja kaitsealade töötajatega ning kaardianalüüsist selgus, et 26-st vaatluse all olnud vaatetornist 25 asuvad kaitsealadel. Ainuke vaatetorn väljaspool kaitseala jääb loodavale Uniküla maastikukaitsealale. Üle poole vaadeldud tornidest on rajatud pärast 2000. aastat: looduskaitse põhimõtted ja rahastamine on muutunud [3].

Tornide rajamist on toetanud eelkõige keskkonnainvesteeringute keskus (KIK) ja riigimetsa majandamise keskus (RMK), ent ka maakondade keskkonnateenistused, sihtasutused, kohalikud omavalitsused, vallad, metskonnad jms. Viimasel kümnendil on loodusharidus ja -turism hakanud mängima seninägematut rolli, kusjuures matkaradu ja vaatetorne peetakse olulisimaiks loodushariduse infrastruktuuri elementideks.

Alati ei kuulu valminud vaatetornid kaitseala omandusse. Mõne omanik on RMK, mille suhtumine looduskaitsesse, turistidesse ja külastuskoormusesse on kaitsealade omast erinev. RMK seab esikohale matkamise ja loodusturismi, seetõttu võivad torni rajanud üksuse eesmärgid vahel kaitseala omadega vastuollu sattuda. Paraku ei hinnata torne rajades ka selle mõju keskkonnale.

Torni ronivad tuhanded. Külastuskoormust on raske hinnata, kuna vaatetornid asuvad kaitsealade külastuskeskustest eemal. Endla looduskaitseala spetsialisti arvates käis sealses turistidele mõeldud Männikjärve vaatetornis 2003. aastal üle 4000 inimese. Alam-Pedja looduskaitseala töötajate hinnangul käis kaitsealal asuvas Kirna vaatetornis samal aastal üle 3500 kooliõpilase ja umbes 6000 muud turisti. Külastuskoormus on seega 10–25 inimest päevas. Surve loodusele koondub suvisele ajale, sest põhiline hulk huvilisi käib tornis just siis. Õrnemates ökosüsteemides, nagu rabas, on tavaliselt ehitatud tornini viiv laudtee. Enamik küsitletud kaitsealade esindajatest ei pidanud torni suundujaid siiski esialgu veel nuhtluseks.

Kõige kergem on külastuskoormust hinnata Suurel Munamäel, kus torni pääsuks tuleb lunastada pilet. 1998. aastal käis Suurel Munamäel 33 000 inimest ehk umbes 90 inimest päevas [2]. Kuid viimastel aastatel on seal matkanud kuni 40 000 loodushuvilist aastas, s.t. üle saja inimese päevas ning nii teenib vald Munamäe-vaatega üle poole miljoni krooni aastas. Külastajate arv on püsinud mitu aastat mäe taluvuspiiri lähedal. Ka sel suvel, Suure Munamäe praeguse vaatetorn 65. aastapäeval mõlgutati suurejoonelisi remondimõtteid. Rahva seas hinnatud oli ka 1870. aastatel püstitatud kaheksa meetri kõrgune vaatetorn, mille laskis ehitada kohaliku mõisa kõrtsmik: see olevat hästi mõjunud õlle- ja viinaärile [2].

Loodusharidus tasuvuse määraks. Tornide puhul, mis on ehitatud konkreetse otstarbe jaoks, on võimalik arutleda ka tasuvuse üle. Esimesi teateid Eesti vaatetornide kohta võib leida 19. sajandist; siis püstitati neid militaarsetel-geodeetilistel eesmärkidel [4]. Nõukogude ajal olid tavalised metsastesse piirkondadesse rajatud tulevalvetornid – kõrged metallehitised. Praegusajal on nende seisukord inimeste jaoks enamasti ohtlik: sinna ronimine nõuab külma närvi. Sellised tornid on näiteks Sangaste Lossimäe torn, Ähijärve torn Valgamaal ja Uniküla torn Tartu lähedal. Tulevalvetornid on kõrgemad kui tavalised puidust vaatetornid ning sealt avanev vaade loomulikult sellevõrra parem.

Ümarpuidust ehitatud vaatetornid on pigem viimase aja nähtus. Hariduslik-turistliku sihiga rajatud tornide majanduslikku otstarbekust on väga raske hinnata, samas on nad käsitöö tõttu üsna kallid. Üks torn võib olenevalt materjalist ja kõrgusest minna maksma ligi pool miljonit krooni.

Kallite vaatetornide ehitamine on omamoodi missioon, sest üldjuhul tornitrepil piletiraha ei küsita ning ilmselt eeldatakse, et piisav tasu on matkajate paranevad loodusteadmised. Kasu sellest võib olla nii otsene kui ka kaudne. Kui suudetakse turiste meelitada ligi nii, et nad siia ka veidi raha maha jätaksid ning eestlased ikka oma loodust hoiaksid, siis saaksime nii meie kui ka teised edaspidigi imekauneid vaateid imetleda.
Loo autorid tänavad koostöö eest professor Tõnu Oja, Hannes Palangut ja Helen Soovälit.