Septembris 1954 ostis teaduste akadeemia zooloogia ja botaanika instituut (ZBI) Võrtsjärve kagukaldal Rannakülas mahajäetud Petseri talu endale välibaasiks. Sealt see algaski.

Algataja, kalateadlane Neeme Mikelsaar tahtis elumaja kõrvale ehitada veel võrgukuuri. Kuurist kasvas mõttes kahekorruseline majake, mis oleks maksnud kolmsada tuhat rubla. Akadeemia juhtkond pidas projekti liiga kalliks. Tehti uus projekt – maksumus viis miljonit –, see kinnitati. Ehitus algas 1959. aastal elektriliini raiumise talgutega, ja juba 1963. aasta sügisel koliti peahoonesse sisse. ZBI hüdrobioloogia osakond asus Tartust Võrtsjärve äärde. Siia on kujunenud sisuliselt omaette asutus, mis uurib kõiki Eesti järvi ja jõgesid. Enamik töötajaid elab siinsamas.

Limnoloogia ja hüdrobioloogia. Limnoloogiajaam on traditsiooniline nimetus. Limnoloogia ise on teadus järves toimuvatest protsessidest, järve kui terviku talitlusest. Nõukogude ajal sellist lähenemist ei hinnatud. Õigem teadus oli siis hüdrobioloogia: veeorganismide ja nende elu uurimine, et saada võimalikult suurt kalasaaki. Limnoloogiajaamas jätkasid hüdrobioloogid Eesti väikejärvede kompleksset uurimist, vormiliselt ikka kalade elutingimusi ja toidulauda hinnates. Juba 1950. aastail alanud kuulsa järvede-ekspeditsiooni tulemused said aastal 1968 kaante vahele.

Limnoloogiajaama peahoone tuli suur ja uhke. Bussiekskursioone uudishimulikega Eesti koolidest ja asutustest käis siin kevaditi kuni viis tükki päevas. Teistest NSV Liidu asutustest tuldi eeskuju võtma oma tulevastele järvejaamadele. Võisime uhkustada, et Võrtsjärv oli ainus suurem järv Nõukogude Liidus, kus kalastiku seis oli läinud paremaks. Küll ainult tänu sellele, et järv allus metsameestele, kes lubasid katse korras väljapüüki vähendada. Meie teadlaste soovitusel jäeti meeletu kiisatraalimine järele, ning järves hakkasid edenema koha, latikas ja angerjas.

Kui juba vee ääres töötada, siis tuleks ka kalade ning muude veeorganismidega katseid teha. Selleks oli vaja akvaariumihoonet ja katsebasseine. Nonde ehitamiseks tuli 1960. aastail plaani võtta vastav uurimisteema: kalade toitorganismide massilise kasvatamise meetodid. Prooviti kasvatada vesikirpe, väheharjasusse, vesikakandeid ja vetikaid. Juurutamiseks kõlblikke tulemusi ei saadud, huvitavaid kogemusi küll.

Akvaariumihoone valmis muidugi alles pärast seda, kui töö vastava teema kallal oli lõppenud. Vee läbivoolusüsteeme ei osatud õigesti kavandada, nii et nood ei hakanudki tööle. Praegu ehitatakse akvaariumihoonet ümber Võrtsjärve sihtasutuse ja järvemuuseumi ruumideks.

Mitte ainult Võrtsjärv. Uues paigas oli ka sadam uurimislaevale Bioloog, nii et sai kas või iga päev järvele minna. Emajõe kaudu pääseb aga Peipsile, kus nüüd on alates 1962. aastast käidud igal suvel. 1964. aastal alustasime uudishimu pärast põhjaloomade ja muude organismide püsivaatlusi kindlates punktides: Võrtsjärvel iga kuu, Peipsil vähemalt kord aastas. Aastaid hiljem, kui kuulutati välja rahvusvaheline bioloogiaprogramm, saime teada, et teeme kiiduväärset monitooringut ehk seiret. Jätkame seiramist tänapäevani, nüüd ka mitmel väikejärvel ja jõel. Nii Võrtsjärve kui ka Peipsi tööde põhjal on nüüdseks ilmunud juba mitu raamatut.

1970. aastail kosus limnoloogiajaamas kalateadlaste töörühm, uuriti hästi mitmekülgselt latikat kui liiki. Algul Võrtsjärves ja mujal Eestis, siis ka levila kaugemates nurkades, Karakumi kõrbest Doonau deltani. Korra õnnestus käia välitöödel isegi Soomes. Teine, päris-hüdrobioloogide rühm uuris samal perioodil Eesti eri tüüpi järvi. Erilise huvi all olid mõned väikesed järved, mida oleks saanud võib-olla noorendada, kui neisse aastatuhandete jooksul kogunenud muda välja pumbata ja põlluväetiseks kasutada. Tehti isegi üks katse (Väimela Alajärvel), aga selgus, et see muda väetiseks ei sobinud.

Parimad ajad. Võrtsjärve limnoloogiajaam oli NSV Liidus arvestatav teadusasutus. Kolleegid endistest vennasvabariikidest on käinud siin õppimas. Kuulsad olid hüdrobioloogiakonverentsid, mida peeti igal aastal vaheldumisi ühes Balti liiduvabariigis, hiljem lisandusid Valgevene, Karjala ja Pihkva. See võimaldas meile tõelist rahvusvahelist suhtlust.

1980. aastail tuli riigilt käsk põhjalikult uurida Peipsit, mille seisund hakkas nähtavalt kehvemaks minema. Võtsime ettepaneku rõõmuga vastu, sest eeltöid oli ammugi tehtud. Peaaegu oleks Mustveesse isegi limnoloogiajaama välibaas tekkinud, kuid selleks ehitatav majake sai jälle valmis alles pärast seda, kui uurimistöö teema kallal oli vormiliselt lõppenud.

Samal kümnendil alustas Võrtsjärve ääres tööd uus põlvkond biolooge – inglise keele oskajaid ja maailmakirjanduse tundjaid (praegused kandvamad jõud). Nüüd tohtis ka limnoloogilisi protsesse uurida, seadmata sihiks kalatoodangu suurendamist. Rahvusvahelisele suhtlemisele andsid hoogu sõprussidemed Lammi bioloogiajaamaga Soomes.

See oli limnoloogiajaama hiilgeaeg, mil töötajate arv ületas kuutkümmet, elanikke sai kokku umbes sada. Siin töötas oma lasteaed ja kauplus. Elumaju oli (ja on) viis, ning kõigile ei jätkunud kortereid. Kavatseti uue laborihoone ehitust. Liinibuss käis kolm korda päevas.

Aja keeristes. Siis tuli turumajandus, seejärel iseseisev Eesti. Kalauurijad lõid oma kooperatiivi. Välismaal käimine läks lihtsamaks. Aga hinnad tõusid kiiremini, kui riik rahastada jõudis. Palju ametikohti tuli koondada, pensioniikka jõudnud töötajad lahti lasta. Polnud enam raha maja kütmiseks: 1992. aasta talvel jäid tööruumid nii külmaks, et töölkäimine kuulutati vabatahtlikuks.

Õnnekombel olid samaks ajaks sirgunud ka uued rühmajuhid, kes oskasid lepinguid ja uurimistoetusi taotleda, töötajad suutsid avaldada artikleid mainekates ajakirjades ja nõnda asutuse mainet parandada. Limnoloogiajaam ei läinud keerises põhja. Mõnda aega keerles ta küll mitme ülikooli vahel, sest kodune teaduste akadeemia loobus oma instituutidest. Lõpuks võeti meid koos ZBI-ga Eesti põllumajandusülikooli tiiva alla.

Juba enne seda olime mõne aasta pidanud päris ametlikult loenguid ja välipraktikaid Tartu ülikooli üliõpilastele (mitteametlikult oli neid juhendatud ammu). Nüüd on meil EPMÜ juures päris oma, rakendushüdrobioloogia õppetool kõigi kolme õppetasemega. Nüüdisühiskonnale omaselt kõigub töötajate arv limnoloogiajaamas aastati. Palju teevad ära magistrandid ja doktorandid, kes võivad olla ka poole või veerandi kohaga ametis. Osa inimesi saab palka lepingute arvelt. Osa töötab tegelikult Tartus ZBI majas. Enamikul on autod, millega pääseb kolmveerand tunni jooksul siit linna või tagasi.

Millega tegeldakse praegu? Limnoloogiajaama töörühmad uurivad väikejärvedel järvesiseseid limnoloogilisi protsesse, näiteks kihistumist, ainete liikumist vee ja põhjasette vahel ning nende vastasmõju taimede ja planktoniga. Sedasama ka Võrtsjärvel ja Peipsil, aga siin tuleb peale selle tihti tegelda ka kaladega. Peipsil on viimaseil aastail õnnestunud taastada, kuigi üle kivide ja kändude, ühisuuringud Venemaaga. Hiljuti ühines limnoloogiajaamaga seni omaette tegutsenud jõgede töörühm Tartus. Enamikku teemadest täidetakse rahvusvahelises koostöös. Palju on tellimusi keskkonnaministeeriumilt: soovitakse saada hinnangut veekogude seisundi kohta.