Ärkan vilul varahommikul, õhk on jahe ning hommiku-udune. Maastik näib valgena ja sooheinad on härmas. Eelmisel õhtul päikeseloojangu järel olen tulnud varjendisse ja jäänud ootama kevadhommikut. Aprilliööd on sageli külmad või lausa pakaselised, aga pärast päikese tõusu ilm soojeneb. Sellisel hommikul näeb maalilist udu, eriti niiskemates kohtades.

Pimedus muutub vähehaaval heledamaks ning tihenev udu on pehmendanud soomaastiku udulooriks. Vaikuse rikub sookure kime trompetihüüd. Udust ilmub sookurepaar, kes väärikalt astub minu peidukoha lähedale. Kevadel paaritusmängu ajal häälitsevad sookured läbitungivalt ja võimsalt. Koidu ajal sookurepaari pesitsuspaigal äratab tuututus kogu soo. Sellised päevad, kui saab nagu looþist jälgida looduse salajasi sündmusi, on minu elu parimad päevad.

Sookured on eriti tähelepanelikud teiste ümbruskonnas elavate lindude häire- ja hoiatussignaalide suhtes ja samuti märkavad nad inimest juba kaugelt. See kõik raskendab sookurgede pildistamist ja nõuab selliste võtete rakendamist, mis linde kõige vähem häiriksid.

Viimased seitse aastat olen pildistanud Eesti loodust. Olen teinud raamatu “Vaateid kiviaedade vahelt: Saaremaa ja Lääne-Eesti inimene ja loodus (Näkymiä kiviaitojen välistä: Saarenmaan ja Länsi-Viron luonto ja ihminen, WSOY 2002). Pildistamise pearõhk on olnud peamiselt Matsalu rahvuspargi, Lääne-Eesti ja saarte merelisel loodusel.

Olen leidnud sammaldunud kiviaedu, tuuleveskeid, tuletorne, kalasadamaid ja vanu rookatusega maamaju; leidnud inimesi, kelle sõbralikkus ja elutarkus on süvendanud minu Eesti-huvi veelgi.

Liikudes avastusretkleja kombel, kiindun üha enam Eesti loodusesse ja maakultuurisse. Eesti loodus pakub aina uusi elamusi, mida ei leia mitte kuskilt mujalt maailmas.

Pildistan kaameraga Nikon F4 koos objektiivide valikuga 24–600 mm. Abivahenditena kasutan varjeid. Filmidest eelistan Fuji Velvia ja Provia slaidifilme.