Viiendik kogu maailma loopealsetest asub Eestis – seda varandust tuleb hoida ja ära kasutada! Lambakasvatus iseenesest rikkaks ei tee, küll aga võib tööd ja elatist anda lammaste abil korras hoitud looala.

Pärandkooslused, see tähendab karjamaade ja -koplite, heinamaade ja puisniitude ainulaadne taimkond, on Eestis endale püsiva kodu leidnud tänu aastatuhandeid kestnud hooldusele. Kariloomade ja vikati abita ei suuda need kooslused pikemat aega püsida. Inimhoolduseta hakkavad sealsed liigid taanduma ja kaovad – osa kiiresti, osa pikema aja vältel. Tõhusamaks muutunud põllumajandusmeetmete tõttu on pärandkooslused umbe kasvamas kõikjal Baltikumis ning Põhjamaades. Eestis on elupaigatüübina eriti väärtuslikud puisniidud ja loopealsed (alvarid). Viimaseid ohustab kõige rohkem peale tungiv võsa ja kadakas, sest kadakat vaos hoidvaid koduloomi on jäänud vähemaks.

Natura 2000 loodushoiualade võrgustiku abil püütakse kaitsta Euroopa ohustatud liike ja elupaigatüüpe. Muude pärandkoosluste kõrval hõlmab see ka loopealseid. Loodav võrgustik peaks tagama sinna haaratud elupaigatüübi iseloomulike ja haruldaste liikide säilimise küllalt suurel alal – räägitakse elupaigatüüpidele ja liikidele soodsa seisundi saavutamisest. Oluline on, et lähestikku paiknevatel suurtel ja väiksematel asurkondadel oleks omavahel side: nii tagatakse elustiku püsimine pikema aja vältel [1].

Umbes 70% kõigist maailma loopealsetest paikneb Rootsis (Gotlandil ja Ölandil), ligikaudu 20% Eestis, seega vastutab ka Eesti suurel määral selle elukohatüübi säilitamise eest Euroopas. Valdav osa Eesti loodudest asub Saaremaal ja Muhumaal.

Toimetulekuvõimalus saareelanikele. Võib kohe öelda, et hooldamist nõudvad elupaigatüübid, mille hulka kuuluvad ka loopealsed, on Natura-võrgustikku haaratuna maaomanikule alati kasulikud. Seda muidugi juhul, kui ta kavatseb seal niitusid ja karjamaid jätkuvalt hooldada või kujundada (taastada). Sellist tegevust toetatakse rahaliselt, eriti väärtuslikel aladel. Lammastega Euroopa Liidus rikkaks ei saa, kuid nende abil hooldatud hektarid ja muu tegevus looduse mitmekesistamisel võib toimetuleku tagada küll.

Et nii riiklikke kui ka Euroopa Liidu osalisest rahastamisest tulenevaid toetusi makstakse hektarite järgi, siis on eriti kasulik hooldada just ulatuslikke loopealseid ja kadakavälju: tuleb tasuvam! Samas tagaks ulatuslike loodude hooldus kindlamini ka elujõuliste asurkondade püsimise, teiselt poolt annaks see võimaluse rakendada sama loopealse eri osades erisugust hooldust, mis lubaks arvestada eri elustikurühmade, näiteks käpaliste või haruldaste putukaliikide nõudlusi.

Saaremaa ja Muhumaa suuremad looalad kaitseta. Eeltoodut arvestades tundub kummaline, et Saaremaa ja Muhumaa võrgustikku pole ennistamiseks kaasatud ühtegi suurt sisemaa alvarit, kuigi see oleks ökoloogiliselt väga hästi põhjendatud: Natura- võrgustikku võib ju kaasata ka peaaegu täielikult kinni kasvanud objekte, kui neid on võimalik ennistada. Tõenäoliselt on EL huvitatud veel mitmete looalade kaasamistest kaitsevõrgustikku, ja see oleks suurepärane võimalus Eesti maaharijaile. Võrdluspildi neil saartel aastakümnete eest olnud, praeguste ja Natura 2000 võrgustiku eelvalikusse haaratud loopealsete kohta annavad kolm kaardiskeemi.

See, et Eestis tõsteti Natura-alade valiku kriteeriumina esile maaomand ning püüti eramaad välja jätta, oli direktiivivastane. Muidugi on kergem kaasata võrgustikku neid alasid, mille omanikud tunnevad ise huvi oma maade hooldamise vastu. Ent teisiti arvajaid oleks vaja veenda, rõhutades, mida Natura-ala hooldamine maaomanikule annab.

Näiteks 1000 hektari suuruse loopealse hooldamise eest Ölandil makstakse Rootsis miljon krooni eritoetust aastas, peale selle võib veel taotleda toetust laiaulatuslikeks korrastustöödeks. Kidurakasvuline männik või võsastuv kadastik tulu ei anna, vaid paneb ehk hoopis järeltuleva põlve pahameelt tundma selle üle, et aastatuhandeid hooldatud kultuurmaastikul lasti metsistuda. Kellelegi ei tee au võssa ja kadastikesse kasvanud ajaloolised maastikud, muinaslinnused ja matusepaigad.

EL-i uued rahastusprogrammid ja investeerimistoetused. Hooldatud kultuurmaastikud on saareelanikele kasulikud, hoolimata bürokraatiast, mida EL-i projektid endaga kaasa toovad. Külaplaneerimisele, uuenduslikele projektidele ja rahvusvahelisele koostööle saab rahastamist taotleda ERF-ilt (Euroopa regionaalarengu fond) ja EPATF-ilt (Euroopa põllumajanduse arendus- ja tagatisfond). Nii riigilt kui ka kohalikelt omavalitsustelt ja üksikisikutelt nõutakse ka omafinantseerimist. Rahaga püütaksegi toetada just kohalikke ühendusi ja tegutsejaid.

Oluline on muidugi raha eri osaliste vahel mõistlikult ja võrdselt jaotada, kasutades seda infrastruktuuri ja turismi toetamiseks nii, et inimesed saartelt enam ära ei koliks. Tõhusa koordineerimiseta kaob raha nagu hane seljast vesi. Regionaalse arengu programmid peaksid arvestama Saaremaa eritingimusi ja probleeme, need tuleks käivitada avalikult, õiglaselt ja hoogsalt, et väärtuslikud aastad kaduma ei läheks. Siin saavad palju ära teha loovad arendusjuhid ja tulihingelised aktivistid.

Pärandkoosluste hooldusesse investeerides tuleks need järjestada ökoloogilistest kaalutlustest lähtudes. Enne kui alustada ennistamist, peaks olema kindel, et pärast taastamistööd jätkatakse nende alade hooldust. Hooldajad peaksid loomulikult olema kohalikud inimesed.

Eesti on ökoloogiliselt puhas, Saaremaa tooted on kaubamärk! Kui võrrelda Eestit kas või näiteks Hollandi “maa merelt vallutamise pingutustega”, on siinsete pärandkoosluste ja traditsiooniliste kultuurmaastike korrastamise kulud üsna väikesed. Väärtuslikes pärandkooslustes toodetud liha ja muid tooteid võiks turustada Rootsi malli kohaselt mahemärgi all – selleks on Saaremaal suurepärased võimalused. Investeerimistoetused looduse kaitseks ja karjamaade taastamiseks meelitaksid uusi ettevõtjaid ning võimaldaksid sujuva ülemineku piimataludelt lihakarja kasvatusele. Kui saada lihale niiduliha tempel, siis saaks seda hästi müüa välismaal. Tekiks taas vajadus suurte lambapidamistalude, kas või “lambakolhooside” järele. Kui vaid leiduks uuendusmeelseid ja eelarvamustevabasid ettevõtjaid.

Saaremaa maine on väljaspool Eestit juba praegu väga positiivne, seda on Soomes näha kas või Turu linna turul, kus kõiki Eestist toodud kukeseeni müüakse “Saaremaa kukeseentena”. Seda positiivset mainet võiks laiemalt ära kasutada. Kadakatoodete turustamisel võiks kasutada argumendina ka vajadust puhastada loopealseid.

Turismi võimalused on veel kasutamata. Korraldasin tänavu kevadel Edela-Soome pärandkoosluste kaitse ühingu suvereisi Läänemaale ja Muhusse ning olin teejuht Helsingi ülikooli Palmenia täienduskoolituskeskuse taime- ja muinasajaloo retkel samasse. Käisime looduse ja eriti taimestiku poolest huvitavates kohtades, inimesed olid vaimustuses. Soomes on rohkesti neid, keda sellised asjad huvitavad. Paljusid liike, mis Soome lubjavaeses keskkonnas on väga haruldased, saab Eestis näha suurte kogumikena. Nagu Ölandilgi, poleks Saaremaa suuremal hooldatud looalal puudust uudistajatest.

Kidurakasvuline männik ei ole Eesti kultuurmaastik või pärandkooslus ja ka sellest saadav tulu pole Euroopa Liidus võrreldav pärandkooslusest saadavaga. Metsastuvaid kadakatihnikuid või istutatud männikuid ei taha kindlasti näha ükski turist.

Ma ei arva, et kogu ala tuleks taas lagedaks raiuda, nagu tehti möödunud sajandi alguses, kuid väärtuslikumaid lagealasid peaksime hoidma ökoloogilistel, maastikulistel, turismi ja kultuuriajaloolistel kaalutlustel. Seejuures kuluvad ära ka riigi teiste piirkondade ja välisriikide kogemused, maaomanikud võiksid osaleda mõttevahetuses hooldusküsimuste üle. Muidugi tuleks kasuks ka omavaheline kogemuste vahetus.