Läbi raba viivaid laudteega matkaradu on Eestis rajatud omajagu. Ikka selleks, et huvilistel oleks võimalus selle omapärase kooslusega võimalikult mugavalt tutvust teha. Ja ühtlasi kaitsta habrast rabapinda liigse tallamise eest.

Võrumaal vastu lõunanaabri Läti piiri asub kaheksasaja hektari suurune Luhasoo maastikukaitseala. Siin on Võrumaa suurim peaaegu inimtegevusest puutumatuna püsinud soolaam. Sookaitsealana võeti Luhasoo kaitse alla 1981. aastal. Varem tunti seda eeskätt Kellamäe rabana, mis tegelikult tähistas soo läänepoolset osa. Soo idaosa on kutsutud aga Pallisooks ja raba keskosa Pikamäe Mustjärve sooks.

Selle kauni paiga loodusväärtustega tutvumiseks on rajatud 4,5 kilomeetri pikkune looduse õpperada, kus teadmisi aitavad täiendada kaksteist infotahvlit.

Luhasoo on väärt paik. Võru–Rõuge–Krabi maanteelt näitab viit Luhasoo maastikukaitsealale. Siit rabale lähenedes ei tasu heituda eramaad tähistava sildi pärast. Mööda teed jõuab ilusti matkaraja algusesse: edasiminekut ei takista tõkkepuu ega kuri koer.

Ei tasu arvata, et siia üsna üksildasse ja kaugesse Eesti nurka satub vähe matkajaid. Nädalavahetustel on Luhasoo-huvilisi üllatavalt palju. Ka sel korral seisis parklas juba paar sõiduvahendit. Siia tullakse loodust nautima nii sõprade, pere kui ka kogu klassiga. Soosaarel asuvas matkamajas olevat külalisraamatut sirvides võib järeldada, et Luhasoo lummab oma vaikuse, kauni raba, korras ja huvitava matkaraja, toreda matkaonni ja veel palju muu sõnulseletamatuga.

Küttepuu on onni juures defitsiit. Meeldiva üllatusena on autoparklasse üles pandud suur ja korralik kaart, millel matkarada ja muu vajalik peale märgitud. Just selline, mis võiks olla iga matkaraja alguses. Tutvunud stendil oleva kaardi ja infoga, asume teele. Jalgrada kulgeb esialgu kuusemetsas, siin-seal jääb metsaaluses silma veel üksikuid hilissügisesi seeni. Suurem osa neist on küll väga krimpsu tõmbunud ja lössi vajunud, kuid mõni veel täiesti elujõus. Möödume ka üraskite elumajast: need metsakahjurid on hõivanud suure kuuse, mis praeguseks juba täiesti kuivanud ja viltu vajunud.

Enne laudteele astumist tuleks tähelepanu pöörata juppideks järgatud puuvirnale ning selle juures seisvale teabetahvlile, mis soovitab küttepuud hunnikust kaasa võtta. Seda nõuannet tasuks arvestada eeskätt neil, kel rabasaarel plaan lõket teha või sealset matkamaja kütta. Seda enam, et laudteed jagub matkaonnini tervelt kahe kilomeetri jagu ning ajal, mil lauad on veest või jääst libedad, on küttepuude pärast mitu korda edasi-tagasi käia küllalt vaevaline.

Ettevaatlikult vantsime mööda libedat laudteed üle madal- ja siirdesoo. Raja äärde üles pandud infotahvlid on seejuures mõnusaks vahelduseks. Näiteks saab üht-teist teada madalsoos kasvavate orhideede kohta: Luhasoos võib neist kohata kahkjaspunast sõrmkäppa, vööthuul-sõrmkäppa, Russowi sõrmkäppa ja soo-neiuvaipa. Ilmneb, et soos on üks olulisem indikaatortaim pilliroog, kes nõuab viljakamat turbakihti kui rabaturvas. Seega tähistab pilliroog siirde- ja kõrgsoo piiri – Luhasoos on see üsna hästi jälgitav.

Raba keskel laiub Mustjärv. Jäänukitena ammu-ammu siin olnud suurest järvest on praegusajaks alles kolm rabajärve. Neist kõige esimesena jõuab matkarada Mustjärve äärde.

Eestis on Mustjärve-nimelisi veesilmi päris mitu. Vanarahvas on säärastest süngetest kohtadest pajatanud üsna hirmuäratavaid lugusid. Näiteks elutsevat Luhasoos olevas Mustas järves vanapagan: teda olevat tihti nähtud, kui ta järve jooksnud, iseäranis müristamise ajal, kui pikne talle tulenooli järele pildunud. Ka uppuvat sinna järve palju inimesi ära. Rahvasuu hoiatab, et Mustjärve vett ei tohi juua: siis on surm suu juures. Ennevanasti arvati, et sellel järvel ei olevat põhja all, vaid et “säält otse kohe alla ilma võib minna” [2].

Kuivõrd on nendes uskumustes tõtt, ei tea. Küll aga on Mustjärve veest nii mõnelgi matkal head-paremat keedetud ja ellu jäädud. Kui rahvapärimusi mitte uskuda, on rabavesi joogiks siiski täiesti kõlblik, kuna ei sisalda haigusi tekitavaid pisikuid. Samas tuleb arvestada, et mineraalainete vaesuse tõttu ei kustuta see vesi aga joogijanu.

Tumedaveeline Mustjärv on Luhasoos omataoliste seas suurim. Järve pindala ulatub ligikaudu seitsme hektarini. Pikuti ja laiuti on see rabajärv aga vastavalt 360- ja 260-meetrine. Teabetahvlil on kirjas ka järve kaldapikkus, mis ulatub tuhande meetrini. Pehmelt kaldapinnaselt järve põhja uurides kuigi sügavale ei näe: rabavesi on huumusainete suure sisalduse tõttu liiga tume.

Rabapinnast kõrgemal asuv saar. Laudtee kulgeb piki Mustjärve kallast umbes pool kilomeetrit, enne kui keerab rabasaare poole. See küllaltki kõrgete mändidega mineraalmaasaar kannab Meiesaare nime. Ilmselt on saar olnud pelgupaik sõdade ja taudide ajal: arvatavasti on Meiesaare põhjaosas asuvad nelinurksed augud kunagi inimeste kaevatud.

Ka praegu saab saarele argimurede eest pakku minna ja veeta mõnusalt aega matkaonnis. See väike palkmaja on mõeldud peatus- ja puhkekohaks. Linnamugavusi siit eest ei leia ja kõik eluks hädavajalik tuleb endal kaasa võtta. Olemas on vaid ahi ja potid-pannid, magamislavats ning luud, millega enda järel maja puhtaks kraamida.

Rähni sepikoda. Meiesaarelt taas rabale astudes tundub miski olevat imelik. Vaikselt endamisi selle üle arutledes meenub, et mõned aastad tagasi siit laudteed edasi ei viinud. Tol korral jätkasime oma teekonda rabal kuivemaid mättaid otsides. Nii hüpates ja silmadega pidevalt kõrgemaid kohti otsides jäi paraku ümbritsev nägemata.

Praegu on siin aga korralik laudtee. Kohati tihedamalt, kohati hõredamalt asetsevate mändide vahelt kulgeb matkarada järgmisele rabasaarele. Kindlasti ei tasu siit laudteed pidi otse edasi kõndida, vaid minna kaema ka vasemale jäävat Keskmist ehk Tiksijärve.

Enne rabajärve võib tutvuda veel ühe omapärase “loodusnähtusega”. Sellele juhib tähelepanu ka infotahvel. Hoolikal vaatlusel võib rabasaarel sirguva männi all silmata käbihunnikut, ja puutüve allosas paiknevasse prakku on keegi käbid toppinud. Siin on tegutsenud rähn, kes sööb enamasti küll puukoore all olevaid putukaid. Sügisel, kui sedalaadi toitu on vähem, murrab rähn puuoksa küljest käbi, surub selle puutüves olevasse prakku ja taob käbi tugevasti nokaga niikaua, kuni avanevad käbisoomused ja tal õnnestub seemned ära süüa. Niiviisi toitu hankides võib rähn päeva jooksul lüdida kuni sada käbi. Selliseid rähnisepikodasid kohtab ka mujal.

Tiksijärv on Luhasoos suuruselt teine rabajärv. See on taimedeta Mustjärvest madalam: suvisel ajal kasvavad ja õitsevad järvel vesikupud ning -roosid. Tiksijärvest idas asub aga Luhasoo kolmas rabajärv – 0,3 hektari suurune Väike ehk Püksijärv. Laudtee juhatab matkalised aga vastassuunda. Rada kulgeb nüüd kunagisel taliteel. See oli kunagi ammu-ammu kõige lühem ühendustee Kellamäe ja teisel pool sood paiknevate külade vahel. Talviti veeti seda mööda puid ja muud vajalikku. Aeg-ajalt vanal taliteel seisatades ja ümbrust uurides võib selge ilma korral näha küllalt kaugele. Mustjärve poole vaadates jäävad silma näiteks Haanja kõrgustiku metsased künkad.

Luhasoo pokud ja tormituultest räsitud puud. Üle siirdesoo jõuame sooäärsesse metsa. Siin Luhasoo raba servas, üsna märjal metsaalusel elavad ka Edgar Valteri raamatute tegelased pokud. Kõrge veeseisu tõttu pole neid omapäraseid rohumättaid küll hästi näha, kuid nende sõbralike raamatutegelaste olemasolu teeb tuju siiski rõõmsaks.

Lodumetsast suundub rada metsastunud heinamaale ja mööda vana heinaveoteed künka otsa. Künka laelt oli veel paar aastat tagasi väga hästi näha 1997. aasta 13. augusti keeristormi tagajärgi. Kellamäe küla ja Luhasoo vahele jäävas metsas niitis tromb puid kohati paarisaja meetri laiuse ribana. Männid murdis keeristorm kolme kuni kuue meetri kõrguselt, kased ja haavad kisti aga koos juurtega maa seest välja või murti madalamalt [1]. Tuultest räsitud on ka künka otsas kasvavad puud.

Üle rohumaa ja läbi võseriku jalutades hakkab peagi silma parkla, nüüd juba seitsme sõidukiga. Luhasoo on tõesti vaatamisväärne paik.