Euroopa linnahaljastuse hooldajad on tunnistanud lamesüsiku üheks ohtlikumaks tänavapuude murdjaks. Meilgi tasuks teda paremini tunda ja rohkem karta.

Lamesüsik (Kretzschmaria deusta, tuntud veel nimetuste Ustulina deusta ja Hypoxylon deustum all) on levinud kogu maailmas, ka troopikas. Erinevalt teistest tähtsamatest puidukahjustajatest (külmaseened, torikseened jt.) kuulub ta kottseente hõimkonda, selle süsikuliste sugukonda.

Jääb märkamatuks. Lamesüsikut tuntakse vähe, sest tema paljusid pisitillukesi sulgeoslaid (viljakehasid) sisaldavad stroomad on silmapaistmatu välimusega ning kasvavad kohas, kus neid ei märgata. Vaid teadja oskab puu juurekaelalt, otse mullapiirilt, üles leida tikutopsi- või isegi peopesasuurused mustad muhklikud ja liibuvad moodustised: need on algul kõvad, hiljem aga lähevad näppude vahel krõbinal katki nagu puusöetükid. Saksa keeles nimetataksegi seda seent Brandkrustenpilz (põlenud koorikuga seen) või Kohlepilz (söeseen), soome keeles karstasyylä (söekäsn, -tüügas). Mõni uurija on teda võrrelnud asfaldipritsmetega puukoorel [5]. Harva leitakse stroomasid kasvamas kõrgemal, tüveõõnsustes ja oksalõikekohtades.

Natuke lihtsam on seent märgata aprillist juulini, kui mustade stroomade kõrvale ja peale arenevad heledad mittesugulise staadiumi (Nodulisporium sp.) eoslad. Need on pruunikashallid, valkja servaga ning nahkjad, kuid muutuvad vananedes ja küpsedes kiiresti tumedamaks [1, 2].

Lamesüsikut on enamasti leitud kändudelt ja seetõttu ongi teda varem peetud vaid surnud puidu lagundajaks – saprobiondiks. Tegelikult vallutab ta elusa puu, ent nagu paljud teisedki puuseened kasvatab oma eoseid andvad moodustised sageli alles kännule pärast peremeespuu murdumist [1]. Vana ja “rammusa” kännu ümber võivad aastatega kasvada isegi mitme ruutdetsimeetri laiused stroomade kogumikud.

Ründab vigastatud ja nõrgestatud lehtpuid. Kesk-Euroopas kahjustab lamesüsik mõnda okaspuu- ja paljusid lehtpuuliike, põhiliselt pööki ja pärna. Tallinnas olen teda alates 2000. aastast leidnud mitut liiki vahtral, pärnal, jalakal ja pöögil, harvem hobukastanil, saarel ja pöögi punaselehisel vormil. Keila-Joa pargis kasvas see seen mägivahtral, pärnal ja suurel punase pöögi kännul. Olen märganud teda veel Tartus Toomemäel ja Tähtveres, Põltsamaal linnapargis ning mitmetes mõisaparkides. Kõige ohustatumad on intensiivse liiklusega piirkondades – tänavatel ja platsidel kasvavad ning linnasaastast nõrgestatud puud. Lamesüsik tungib puusse juurte, juurekaela ja tüve alumise osa vigastuste kaudu, põhjustades seal olenevalt puuliigist ja tema elujõulisusest kas rohkem või vähem intensiivse valgemädaniku, mõnedel andmetel pehmemädaniku [5]. Tavaliselt pääseb nakkus puusse kaevamistel katki rebitud juurte või autode ja kommunaaltehnika tekitatud koore- ja tüvevigastuste kaudu. Arvatakse, et seen võib isegi levida haigelt puult tervele juurekontaktide kaudu [2], seega tuleks kontrollida ka nakatunu naabreid.

Mädapuit muutub õlgkollaseks ja pruunmädanikku meenutavalt rabedaks, selles kulgevad pikikiudu mustad, 0,5 mm paksused kilesarnased kihid – nn. piirdejooned, mida mööda puit laguneb kergesti tükkideks. Sellepärast ongi mõni lamesüsiku tekitatud tüveõõnsus seestpoolt mustakirju, nagu oleks teda põletatud [3]. Nende piirjoonte “kujundatud” kaunis muster paistab hästi välja mäda puu ristlõikepinnal. Tasub aga teada, et mõned teisedki valgemädanikku põhjustavad seened (näiteks tuletael kasepuidus) tekitavad üsna sarnaseid jooni [4].

Peale selle, et lamesüsiku stroomad jäävad sageli märkamatuks, on kahjustust raske avastada veel seetõttu, et haigestunud puu näib väliselt täiesti normaalne ja kasvab edasi. Mädanik areneb pikka aega peamiselt vaid tüve sisemuses, välised, elusad puidukihid on terved ja transpordivad endiselt toitaineid. Pole ka tavalist juurekaelamädanikule viitavat tundemärki – puutüve allosa paksenemist (kompensatsioonipuidu kasvu), nagu jänesvaabiku või juurepessu kahjustuse puhul. Mõne puu tüvele võivad hoopiski tekkida siledama koorega (sisselangenud) piirkonnad [2].

Kui ootamatult murdub ühegi kuiva oksata ja roheliste lehtedega tänavaäärne pärnapuu, siis ongi tõenäoliselt süüdi lamesüsik, kes on aastaid märkamatult oma hävitustööd teinud.