2/2010

Artiklid
Sajand metsandusteaduskonna esimese dekaani sünnist

Valdek Ritslaid oli üks Tartu ülikooli metsandusteaduskonna asutajaid ning esimene dekaan aastail 1947–1950. Tänavu juunis
möödub tema sünnist 100 aastat.

Nooruses Kaitseliidu liikmena Vabadussõja ausamba püstitajate hulgas Valdek Ritslaid (kuni 1936. a. veebruarini Valther Ritsland) sündis 20. juunil 1910 Räpina vallas Tooste külas taluniku peres. Tema isa Daniel oli Ritska suurtalu omanik. Peale Valdeku oli peres veel kolm poega ja kolm tütart. Alghariduse sai tulevane metsateadlane Raadama ja Köstrimäe algkoolis, keskhariduse omandas Räpina ühisgümnaasiumis ja Tartu tehnikagümnaasiumis, mille lõpetas 1929. aasta kevadel. Viimase kooli lõputunnistusel on tal peamiselt rahuldavad hinded. Pärast gümnaasiumi lõpetamist tegi Valdek läbi kohustusliku sõjaväeteenistuse pioneeripataljonis. 16. septembril 1930 astus ta Tartu ülikooli põllumajandusteaduskonna agronoomiaosakonda, järgmise aasta 13. jaanuaril aga palus end üle viia sama teaduskonna metsaosakonda. Õppeedukuselt oli Valdek Ritslaid keskpärane üliõpilane, tema eksamihinnete hulgas oli nii rahuldavaid, häid kui ka väga häid hindeid. Akadeemiliselt kuulus Ritslaid üliõpilasseltsi Põhjala, ta õppis ka Tartu kõrgema muusikakooli lauluklassis.

1932. ja 1933. aasta suvisel õppevaheajal töötas Valdek Ritslaid ajutise abijõuna ülikooli õppe- ja katsemetskonnas. 1934. aasta lõpuks oli tal metsaosakonna teoreetiline kursus lõpetatud ja järgmise aasta 1. maist asus ta tööle Torma metskonna metsnikuna. Oma põhitöö kõrval lõi Valdek Ritslaid aktiivselt kaasa kohalikus seltsielus. Kaitseliidu liikmena võttis ta muu hulgas osa Vabadussõja ausamba püstitamisest Kõnnus ja pargi rajamisest selle ümber.
Lahkunud 1937. aasta 1. maist Tormast, töötas Valdek Ritslaid lühikest aega Eesti metsaühingute liidu konsulendina, alates sama aasta 1. oktoobrist instruktorina riiklikus aktsiaseltsis Eesti Metsatööstus. Tema põhitegevus oli tollal metsasaagide tootlikkuse uurimine ja nende korrastamine. 1938. aasta lõpul komandeeriti Valdek Ritslaid kuuks ajaks Soome, Rootsi ja Saksamaale tutvuma metsa ülestöötamise seadmetega. 25. novembril 1939. aastal kaitses ta edukalt oma diplomitöö „Metsasaed ja nende sobivus tööks”, mille järel ta tunnistati metsaosakonna lõpetanuks.

Pärast sõda kõrgetel ametikohtadel metsanduses
1941. aasta jaanuaris määrati Valdek Ritslaid ENSV metsamajanduse ja metsatööstuse peavalitsuse metsatööstuse sektori juhatajaks. 27. juulil 1941 mobiliseeriti ta Punaarmeesse ja saadeti tööpa taljoni koosseisus metsatöödele Udmurdi ANSV-sse. Oskus metsavarumise tööriistu korrastada võimaldas tal sealseid väga suuri töönorme täita ja ettenähtud leivanormi kätte saada. Oma varem omandatud oskusi ja kogemusi metsatööriistade käsitsemisel jagas Valdek ka saatusekaaslastele ja see aitas paljudel tollastes ränkrasketes oludes ellu jääda.
1942. aasta augustis suunati Valdek Ritslaid 1. eesti tagavarapolku ja arvati peatselt ENSV rahvakomissaride nõukogu (RKN) reservi. Sama aasta novembris võeti ta tööle Tsheljabinski oblasti metsavalitsusse vaneminsenerina. Selle metsavalitsuse juhataja oli siis Juhan Voolin. 1943. aasta detsembris määrati Valdek Ritslaid ENSV metsanduse operatiivrühma tselluloosi- ja paberitööstuse peavalitsuse ülema kohusetäitjaks. 30. septembril 1944 nimetati ta ENSV metsamajanduse ja puidutööstuse rahvakomissariaadi metsade valitsuse metsatööstuse osakonna juhataja kohusetäitjaks. Sellel ametikohal jätkas Valdek Ritslaid tööd ka pärast tagasipöördumist Eestisse. Omapärane ja lakooniline on tolleaegse metsade valitsuse juhataja Albert Milki iseloomustus 22. detsembrist 1944 Valdek Ritslaiu kohta: „Energiline ja väsimatu tööline. Töötab hästi ning õiglane enesekriitik.”

Metsandusteaduskonna loomise eestvedaja
23. aprillist 1945 vabastati Valdek Ritslaid rahvakomissariaadi teenistusest ning määrati TRÜ metsakasutuse ja metsandusliku inseneriteaduse kateedri juhataja kohusetäitjaks. Ta õpetas üliõpilastele metsakasutust, puiduteadust, metsatööstuse mehhaniseerimist ja ohutushoidu. Sama aasta suvel komandeeriti ta Leningradi ja Moskva metsanduskõrgkoolidesse ja uurimisinstituutidesse tutvuma sealsete õppekavadega ning uurimistöö korraldusega. Eesmärk oli hankida kogemusi iseseisva metsandusteaduskonna loomiseks TRÜ-s. Taotlus metsandusteaduskonna avamise kohta TRÜ-s esitati NSV Liidu kõrgema hariduse ministrile 1946. aasta juunis, jaatav otsus saadi ministri käskkirjaga 3. juulist 1946.
Uut teaduskonda asus looma TRÜ rektori määratud toimkond, kuhu kuulusid V. Ritslaid (esimees), A. Karu, T. Krigul, E. Saar ja N. Oll. Kahe osakonnaga teaduskonna koosseisu kuulus kaheksa kateedrit. Valdek Ritslaid määrati metsatööstuse mehhaniseerimise ja maistranspordi kateedri juhatajaks. 1946. aasta septembris algas uues teaduskonnas õppetöö. Esialgu täitis dekaani kohuseid toimkonna esimees Valdek Ritslaid, 15. aprillil 1947 kinnitati ta ametlikult dekaaniks. Sama aasta 1. novembril andis kõrgem atestatsioonikomisjon (VAK) ülikooli taotlusel talle dotsendi kutse.
Tolleaegsetele üliõpilastele oli metsandusteaduskonna asutamine kahtlemata meeliülendav sündmus: iseseisev teaduskond oli midagi enamat kui senine põllumajandusteaduskonna osakond. See meeleolu kajastus ka tollase populaarse tudengilaulu salmis:
Suust suhu lendas sõna, mis erutas me meelt,
ei võtnud kaua aega, uus loodi fakulteet.
Meil Krigul nõuab korda ja Ritslaid eksameid,
on metsas palju mulda, nii räägib Piho meil.

Viljakas kirjamees
Juba sõja eel oli Valdek Ritslaid avaldanud ajakirjas Eesti Mets rohkesti artikleid, neist suur osa käsitleb metsavarumise tööriistu ja nende korrastamist. Mõnedes kirjutistes antakse ülevaade Eestis toimunud metsapraakerite õppepäevadest, kuusekoore kogumisest parkaineks, kändude mehaanilisest lõhkumisest ja koduümbruse kaunistamisest. Ajakirjas Põllumajandus ilmus tema sulest mitu artiklit metsaraiest ja -kultiveerimisest, tarbepuude kasvatamisest ning metsapõlengute vältimisest. 1941. aasta veebruaris nägi trükivalgust Valdek Ritslaiu raamat „Metsaülestöötamise tööriistad ja nende korrashoid”.
Sõjajärgsetel aastatel publitseeris ta rohkesti lühiartikleid ajalehtedes Postimees, Rahva Hääl, Noorte Hääl, Edasi, Tartu Riiklik Ülikool jt. Neis kirjatöödes olid kõne all metsanduse õppimise võimalused TRÜ-s, metsanduslik uurimistöö Eesti NSV-s ja teised metsandusega seotud probleemid. 1946. aastal oli metsaosakonna uurimistööde plaanis toodud Valdek Ritslaiu kandidaaditöö „Metsasaagide korrashoid”, mis pidi valmima 1. septembriks 1946. Tol ajal planeeriti kandidaaditööde valmimist liiga optimistlikult, see polnud tegelike võimalustega kooskõlas. 1947. aastal ilmus temalt broðüür „Metsaülestöötamise organiseerimine raielangil”.
Aastail 1947–1949 oli Valdek Ritslaid kohakaasluse alusel TA bioloogia instituudi metsasektori juhataja. 1948. aasta märtsis peeti Tartus metsandusliku uurimistöö nõupidamine, sama aasta juunis I Eesti NSV metsandusteaduse konverents. Seal osalesid nii bioloogia instituudi metsasektori töötajad kui ka TRÜ metsandusteaduskonna õppejõud. Valdek Ritslaid esines ettekandega „Metsanduslik uurimistöö Eesti NSV-s”. 1949. aasta juunis korraldati Tartus II Eesti NSV metsandusteaduse konverents.

Tagakiusamise aastad
Vahepeal olid Valdek Ritslaiu pea kohale kogunenud äikesepilved. Kõnnus asuva Vabadussõja ausamba purustamisel tuli selle alusmüürist välja metallsilinder, kus teiste dokumentide hulgas leidus ka V. Ritslaiu patriootlikke kirjutisi Vabadussõjast ja Eesti Vabariigist. Algas tollasele ajajärgule iseloomulik nõiajaht. Muu hulgas selgus, et tema kodutalu oli märgatavalt suurem, kui nõukogude võim seda õigeks pidas, seega oli Valdek Ritslaid „kulakliku päritoluga”. Teda sunniti ajalehes avaldama enesekriitilist nn. patukahetsust, milles ta pidi tunnistama vigu oma senises elus.
Kuigi niisugune artikkel ilmus 1949. aasta veebruaris ajalehes Edasi, ei jäetud teda ikkagi rahule. 1950. aasta maikuus heideti ta kommunistlikust parteist välja ning taandati dekaani ja kateedrijuhataja ametist. Esialgu võimaldati tal edasi töötada metsandusteaduskonna õppejõuna, 1. septembrist 1954 aga vabastati Valdek Ritslaid täielikult tolleaegse Eesti põllumajanduse akadeemia teenistusest koosseisude koondamise ettekäändel. Valdek Ritslaid seisis visalt oma õiguste eest, ta pöördus protestiga Moskvasse NSV Liidu kultuuriministeeriumi, kultuuriala töötajate ametiühingu Eesti vabariikliku komitee presiidiumi poole ja Tartu linna kohtusse. Kuigi leiti, et süüdistused Valdek Ritslaiu vastu on ebaobjektiivsed ja kandsid isikliku vaenu motiive, ei suudetud tolleaegsetes oludes teda siiski tööle ennistada. Häbiväärset osa rünnakutes Valdek Ritslaiu vastu etendas tolleaegne kateedrijuhataja Nikolai Kalter. Lugedes neil aastail Ritslaiu kohta tehtud iseloomustusi, selgub, et need on valdavalt ebaobjektiivsed: põhiliselt on välja toodud ainult isiku negatiivsed omadused.

Elu lõpujärgus taas teaduskirjutised ning publikatsioonid töökaitse teemal
1954. aasta lõpul töötas Valdek Ritslaid lühemat aega Tartu metsatööstuskeskuses, 1955. aastal sai ta töökoha TRÜ arstiteaduskonna farmaatsiakateedris, kus hakkas üliõpilastele õpetama töökaitset. Edaspidi ilmusid temalt veel mõned metsanduskirjutised. 1956. aastal anti välja Valdek Ritslaiu koostatud „Metsatehniline vene-eesti ja eesti-vene sõnastik”. Ta uuris kikkapuude levikut Eestis ja nende gutapertshisisaldust, samuti aeroionisatsiooni mõju okaspuuseemnete idanemisele ja taimede arengule. Informatsiooniseerias „Mets. Puit. Paber” (1980) ja kogumikus „Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi” (1981) on ta käsitlenud metsandusliku kõrghariduse ajalugu Eestis.
Valdek Ritslaiu peamiseks uurimisobjektiks TRÜ-s said aga töökaitseprobleemid, mille kohta ilmus hulk publikatsioone. Viimastel eluaastatel avaldas ta ka mitu kodu-uurimuslikku kirjutist. Valdek Ritslaid tegutses aktiivselt teaduslik- tehnilise ühingu Teadus liinis, ta oli ühingu Tartu linna tehnikanõukogu esimees. Tema sulest pärineb kokku ligi 200 trükist, enamjaolt lühiartiklid ajalehtedes.
Valdek Ritslaid töötas TRÜ-s töökaitse dotsendina kõrge vanuseni. Tervise halvenedes jäi ta teenitud vanaduspuhkusele. Valdek Ritslaid suri 27. septembril 1990, tema põrm puhkab Tartus Maarja kalmistul.

Vastuoksusest hoolimata meie metsandusloo silmapaistev persoon
Metsameeste vanema põlvkonna mälestusse on Valdek Ritslaid jäänud teaduskonna asutajana, dekaanina ning õppejõuna. Ta oli üldiselt sõbralik ja heatahtlik õppejõud, käitumiselt mõnikord üleliia bravuurne. Teda on peetud mõneti vastuoluliseks isiksuseks. Ühelt poolt oli ta oma eriala suur entusiast, kes tegi sõjajärgsetel aastatel palju ära metsandusliku kõrghariduse edendamiseks Eestis. Vaieldamatult suured on tema teened metsandusteaduskonna asutamisel TRÜ-s.
Peale oma eriala tundis ta elavat huvi näiteks kodukaunistamise vastu, uuris kikkapuude levikut Eestis, ühtlasi kirjutas mõned isamaalised luuletused. Teiselt poolt läks ta pärast 1940. aasta juunipööret kiiresti kaasa uue ideoloogiaga ning seetõttu kasvas tema maine tolleaegsete võimumeeste silmis. Teaduskonna dekaanina laskis ta võrdlemisi kergesti vallandada vähegi kahtlaste elulooandmetega töötajaid, lootes nii kindlustada oma seljatagust. Mõnede tema sugulaste sõnul olevat Valdek Ritslaid juba 1939. aastal olnud mõnevõrra vasakpoolse maailmavaatega. Tundub siiski ülekohtusena, et suure osa elust pidi ta tegelema probleemidega, mis ei olnud seotud tema erialaga. Kõigest hoolimata jääb Valdek Ritslaiu nimi kindlalt Eesti metsanduse ajalukku.



Heino Kasesalu, metsandusloolane

Loe kommentaare (1)
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: