2/2010

Artiklid
Lendorava hoidmine on meie ühine mure

Lendorav kuulub Eestis kõige rangemini kaitstavate liikide hulka. Talle sobivaid metsi on Eestis praegu siiski liiga vähe, et tagada
elujõulise populatsiooni pikaajaline püsimine. Mida ette võtta?

Mis loomaga on tegu?
Lendorav (Pteromys volans) on vanade haava-kuusesegametsade liik. Kogu oma elu veedab ta puudel, liikudes osavalt tüvedel ja okstel ning liueldes kuni poolesajameetriste hüpetega puult puule. Enamasti väldib lendorav maapinnale sattumist, kuna seal liikumist takistab tema esi- ja tagajalgade vahel olev lennunahk ehk lennus. See anatoomiline omapära võimaldabki tal teha mitmekümnemeetriseid liugelende.

Liigi levila ulatub Läänemerest läbi Siberi taigametsade vöö Vaikse ookeanini. Läänemere maadest leidub lendoravaid kõige arvukamalt Soomes ning väikeste asurkondadena peale Eesti ka Lätis. Lendorav kuulub Eestis kõige rangemasse, I kaitsekategooriasse, ning on Euroopa Liidus rangelt kaitstavate liikide hulgas, olles kantud loodusdirektiivi II ja IV lisasse.

Kus ja millest ta elab?
Lendorav ei ole iseenesest inimpelglik, kuigi selline arusaam on üsna levinud. Selle põhjuseks on tõenäoliselt asjaolu, et tema elupaigad ja vajalikud puistukomponendid asuvad Eestis enamasti asulatest kaugel. Seevastu Soomest ja Venemaalt on teateid, et lendoravad võivad pesitseda või varjuda isegi hoonete pööningutel ja õuede vahetus naabruses ning kasutada lindudele mõeldud pesakaste ja täistüvest pesapakke (Rahilin 1968, Tõnisson 1975, Hokkanen jt. 1982, Airapetyants, Fokin 2004).
Lendorava arvukus on kahanenud vähemalt kogu tema levila lääneserval, levila muude osade kohta andmed puuduvad. 20. sajandi kolmandal veerandil vähenes tema arvukus Soomes umbes poole peale (Hokkanen jt. 1982) ning umbes niisama palju on arvukus kahanenud ka Eestis (Timm, Kiristaja 2002) ning Loode-Venemaal (Airapetyants, Fokin 2004). Selle põhjuseks peetakse sobivate elupaikade vähenemist valdavalt metsamajanduse tagajärjel. Kuigi pole täpseid andmeid ei endise ega praeguse arvukuse kohta Eestis, on leiukohtade hulga ja paiknemise alusel selge, et vähemalt viimase saja aasta jooksul on arvukus pidevalt vähenenud. Alles on jäänud selgelt väga väikesed ja üksteisest üpris eraldi paiknevad asurkonnad. Viimastel aastakümnetel on enamik lendorava leiukohti jäänud Laekvere, Vinni, Sonda, Maidla, Tudulinna, Iisaku, Avinurme, Lohusuu ja Torma valda (Timm 2008).
Lendorava elutegevus on tihedalt seotud haabadega, sest neis leidub puuõõnsusi, mida loom kasutab pesa- või varjepaikadeks. Peale pesapaiga on haab lendoravale veel toidulaud: pruukostiks kuluvad suurte haabade võrades nii lehed, noored võrsed, peenikeste okste pehme koor kui ka urvad. Toiduks sobivad ka teiste lehtpuude, nagu kaskede ja leppade pehmemad osad, kuid haab on vähemalt Eestis siiski lendorava lemmikpala.
Vähesel määral võib peaasjalikult taimtoidulise lendorava toidusedel sisaldada ka loomse päritoluga materjale. Venemaalt on teateid väiksemate lindude pesade rüüstamise kohta, mille käigus on ohvriks langenud nii munad kui ka pojad. Samuti võib ette tulla pesapaigakonkurentsi õõnevärvulistega (Rahilin 1968). Tõenäoliselt varieerub liigi toitumine levila eri piirkondades. Ei Eestist ega Soomest ei ole seni ühtki teadet linnupesade rüüstamise või muu lihatoidulisuse kohta. Meie oludes ei kujuta lendorav lindudele kindlasti mingit ohtu.
Peale haabade leidub lendorava asustatud kohtades alati kuuski. Sageli ongi kuused asustatud puistu koosseisus kõige arvukam puuliik ning nende vahel sirguvad vaid üksikud vanad hiiglaslike võradega haavad, mille tüved varjavad endas pesaks sobivaid õõnsusi. Soomes, haava leviku põhjapiiril, on lendorava levik seotud pigem kuuse osakaaluga puistu koosseisust (Hokkanen jt. 1982). „Korralike” haabade puudusel kasutavad sealsed lendoravad pesapaikadena vanu oravate mahajäetud risupesi sagedamini kui meil.
Nii võib lendorava jaoks kõrgeima kvaliteediga olla ka mets, kus lehtpuude osakaal on ainult 20%, kuid kuuse osakaal puistus peaks üldjuhul olema vähemalt 40% (Hokkanen jt. 1982, Kurttila jt. 2002). Need andmed on pärit küll Lõuna-Soomest, kuid kehtivad üpris hästi ka Eesti kohta (vrdl. Rennel jt. 2008). Tõenäoliselt pakuvad kuused loomakesele mõningast varju tema looduslike vaenlaste – nugiste ja kakkude eest. Teinekord võib lendorav ka meil kasutada varjepaigana kuuse ladvast leitud mahajäetud oravapesa (Remm jt. 2007), kuid meie lendoravad siiski pigem väldivad selliseid vaenlastele kergesti kättesaadavaid kohti.
Erinevalt Soome ja Venemaa suguvendadest ei ole lendoravad Eestis seni soostunud tehispesi kasutama. Lendorava elupaikadesse on pandud ligi sada haava täistüvest valmistatud pesapakku, aga teada on vaid üks kindel pesitsusjuhtum (vt. Remm jt. 2007). Metsade majandamise käigus sellise varuvariandiga lendorava jaoks kindlasti arvestada ei tohiks ning tema kaitsel peaks tähelepanu all olema looduslike õõnte tekkeks sobivad vanad haavad. Lendoravale meelepäraseid olusid leidub meie metsades kõige sagedamini viljakates jänesekapsa-mustika ja sellega sarnastes kasvukohatüüpides (Rennel jt. 2008).

Kas jääb metsamajandusele jalgu?
Kuigi vähemalt statistikanumbrite poolest on Eesti metsasus praegu võrreldes möödunud sajandi algusega suhteliselt suur, ei ole lendorava jaoks olukord hea isegi Virumaa suurte metsade piirkonnas. Lendoravale vajaliku suurusega õõnsusi rajavad rähnid kõige sagedamini 70–100-aastastesse haabadesse. Seega on nii vanad puud ja neist õõnte „eluea” jagu vanemad haavikud ka kõige soodsam elupaik (Rennel jt. 2008).
Paraku ei soosi Eestis levinud metsamajandusvõtted selliste metsade püsimist ega taasteket. Puistud raiutakse juba palju noorematena. Kui langile jääbki säilikpuudena suuri haabasid, siis selleks ajaks, kui uus metsapõlvkond lendorava jaoks piisavalt vanaks saab, on alles jäetud puud tõenäoliselt leidnud kas loomuliku lõpu või liiga suured ja tüvemädanik neis liiga kaugele arenenud, et kanda endas lendoravale sobiva suurusega õõnsusi. Toidulauaks sobiksid sellised põlishaavad küll hästi, kuid nende kõrval peaks kindlasti olema ka küpses ja väheke „üleseisnud” eas haabu. Praeguste Eesti metsakorralduse reeglite järgi ei ole raieringiealised puud lendoravale kuigi väärtuslikud. Nii jääbki üle loota vaid kaitsealustele metsadele. Nende hulgas on lendoravale sobivaid metsi siiski liiga vähe, et tagada elujõulise populatsiooni püsimine pikka aega.
Uurijate hinnangul võiks lendorava populatsioon püsida, kui talle sobivaid elupaiku leidub metsamaastikus vähemalt 15% (Reunanen jt. 2004). Eesti metsa takseerandmete alusel leidub meil lendorava suurima asurkonna kodupiirkonnas, tuhande ruutkilomeetri suurusel alal Alutaguse metsalaamas (vt. Timm 2008) vaid umbkaudu pool protsenti selliseid puistuid. Tõenäoliselt ei ole siiski hädavajalik, et lendoravale sobiv maastikustruktuur hõlmaks katkematult nii suurt ala. Ometi teeb murelikuks teadmine, et isegi Eesti parimas piirkonnas on olukord keskmiselt kümneid kordi kehvem, kui on vaja populatsiooni jätkusuutlikkuseks.
Et lendorav inimeste tegevuse tõttu välja ei sureks, peame esmajärjekorras alles hoidma praegu veel püsivaid elupaigalaike. Kümne ja rohkema aasta perspektiivis on kindlasti äärmiselt oluline ka liigi jaoks kõige kvaliteetsemate piirkondade vahel paiknevate alade seisundi muutused: on ju lendoravatel aeg-ajalt vaja levida ühest elupaigalaigust teise. Liiati on teada, et puistu arengutsüklist sobib lendoravale suhteliselt lühike ajajärk: kuni pool sajandit, sest väärtuslikud on peamiselt 70–120-aastased haavad.
Seega ei saa loota vaid praeguste üpris väikeste (enamjaolt alla 10 ha) kaitstavate puistute peale, vaid on hädavajalik planeerida ka paiku, kus hoida populatsiooni pärast praeguste puistute väljakasvamist lendoravale sobivast east. Selleks tuleks Alutaguse piirkonnas, aga ka teistes lendoravapaikades (Harju-, Rapla- ja Pärnumaal; vt. Timm 2008) jätta praegu keskealistest haavikutest märkimisväärne osa raiumata: kust mujalt need vanad haavikud tulevikus muidu tuleksid?
Teine oluline probleemide allikas on veel säilinud elupaigalaikude üha hoogustuv isoleerumine. On selge, et kui niigi väike ja nõrk populatsioon jagada paljudeks üksteisest eraldatud osadeks, siis võivad kergesti riburada pidi välja surra üksikud asurkonnad, mille tulemusel kaob lõpuks kogu liik. Kvaliteetse pesapuistu ümbruses liigub lendorav üpris meelsasti igasugustes metsabiotoopides, kuid mitmesugused avatud alad on läbimatud (sh. lageraielangid ning laiad elektriliinide trassid ja maanteed).
Vanaloomade, eriti isaste puhul vajalikku liikumist eri metsaosade vahel ja noorloomade hajumist takistavad üle saja meetri laiused avatud alad üsna tugevalt (Selonen ja Hanski 2003, Selonen ja Hanski 2004). Selline ulatus on seotud lendorava liugelendude sooritusvõimekusega. On ilmselge, et üle 50-meetriseid lende tuleb ette äärmiselt harva (autori vaatlused), ning äratõukeks vajalik koht peab sel juhul olema vähemalt paarikümne meetri kõrguse puu ladva lähedal. Lahendus, mis tagaks lendorava asurkondade ühendatuse, oleks tõenäoliselt püsimetsanduse võtted. Need jätaksid alles metsast saadava majandusliku tulu ning üksiti hoiaksid paljusid teisi loodusväärtusi.

Kuidas me teda hoiame?
Üleeuroopalise tähtsusega kaitsealuse liigi puhul on meil kohustus tagada lendoravale soodne keskkonna seisund ning talle oluliste alade säilimine. Euroopa loodusdirektiiviga on ette nähtud kohustus luua sellised kaitsealad Natura 2000 võrgustiku raames. Eesti seaduste kohaselt peavad kõik lendorava leiukohad olema kaitstud. Kaitsealadelt välja jäävad leiukohad võetakse enamasti arvele püsielupaikadena. Kõige suuremat tähelepanu vajavad hea elupaigakvaliteediga ja lendoravate asustatud puistud, kus leidub nii pesapuid kui ka toitumis- ja varjepaiku (Timm 2008).
Kui lendorava leiukoht ei ole muul viisil kaitstud, kehtib looduskaitseseaduse järgi pesapuude ümber 25-meetrine kaitsevöönd. Liigi bioloogiliste iseärasuste seisukohalt on see paraku selgelt liiga väike. Tuleb arvestada, et erinevalt paljudest teistest kaitstavatest liikidest, nagu näiteks kotkad, ei ole lendorava pesapaika määrata sugugi nii lihtne. Lendoravad kasutavad korraga mitut õõnsust ning võivad ka mitmekesi samas õõnes elada. Kõiki kasutatavaid (ja selleks sobivaid) õõsi pole võimalik arvele võtta. Lendorav eelistab kõige varjatumaid puuõõnsusi haabades, mis sageli jäävad tihedalt teise rinde kuuskede rüppe. Seetõttu ei pruugi inimsilm neid üldse märgata.
Lendorava riiklik seire ja metsaosade asustatuse kontrollimine käib põhiliselt liigile iseloomulike kollakaspruunide väljaheidete järgi. Aga nad ei jäta endast jälge sugugi mitte kõigi kasutatavate õõnepuude alla, küll aga satub pabulaid ka puude alla, kuhu pole pesa rajatud (nt. meelistoitumispuud). Järelikult näitab lendorava pabulate leidmine pigem, et see loomake on asustanud ümbritseva puistu, aga mitte tingimata konkreetse puu. Kui siiski rakendada pesakoha vajalikku kaitseraadiust, siis oleks paslikum lähtuda pigem lendorava kodupiirkonna suurusest.
Laiemalt liiguvad ringi isasloomad, kes käivad mitme emase vahet ning läbivad vabalt ka kilomeetripikkusi vahemaid igasugustes puistutes. Seevastu emasloomad tegutsevad enamasti vaid ühe elupaigalaigu piires, üldjuhul kolme kuni kümne hektari suurusel ala (Hanski jt. 2000, Remm jt. 2009). Seega, kui lähtuda pigem teadaolevast pindalavajadusest, peaks pesakoha mõjuraadius olema vahemikus 100–200 meetrit. Selline arvutus on siiski suur lihtsustus ning reaalsetes oludes on asjakohane lähtuda pigem biotoopide paiknemisest maastikus.
Seni on väga vähe tähelepanu pööratud elupaigalaike teineteisega ühendavatele koridoridele, mille kaitsekord ei ole paraku õiguslikult sätestatud. Kuna isasloomade kodupiirkond hõlmab mitme omaette elava emase koduala, siis on isasloomad meie oludes sunnitud sageli läbima erisuguseid puistuid, tegutsedes enamasti suuremal alal kui üks ruutkilomeeter (Remm jt. 2009). See tingib vajaduse hoida maastik lendoravale pidevalt läbitavana ka paari kilomeetri ulatuses pesitsuspuistute ümbruses. Samuti on maastiku läbitavus vajalik noorloomade hajumiseks. See on äärmiselt oluline, et asurkondade seotus saaks püsida. Noorloomade hajumine ulatub enamasti samuti paari kilomeetrini, kuid võimalikud on kuni kümnekilomeetrised ränded (Selonen ja Hanski 2004).

Kas metsamajandus ulatab lendoravale sõbrakäe?
Säästva metsanduse eesmärk on korraldada metsade majandamist nii, et tulu saades ei kahjustataks loodusväärtusi. Lendorava seisukohalt oleks soodne, kui metsi majandades tagataks jätkusuutlik vanade haabade olemasolu kuusesegametsades ning säilitataks ühendusteed lendoravale pesitsemiseks sobivate puistute vahel. Tingimusi loomade levimiseks võivad pakkuda vähemalt keskealised metsad, mille koosseisu suhtes ei ole lendoraval kuigi rangeid nõudmisi (Reunanen jt. 2000).
Nii majandatav kui ka inimmõjuta metsamaa muutub aja jooksul pidevalt. Seega on lendoravale vajalike maastikukomponentide olemasolu ja nende toimimine võimalik tagada eelkõige pikaajaliste terviklike planeeringutega, mis ruumiliselt hõlmavad vähemalt kümneid kilomeetreid. Kui selline, tihti paljusid eri omanikega metsakinnistuid hõlmav ning ühtlasi teisi kaitset vajavaid liike arvestav planeering on hästi läbi mõeldud, on võimalik märkimisväärselt parandada elustiku olukorda, ent samas ei vähene ka metsast saadav tulu kuigi palju (Kurttila jt. 2002).
Viljakates biotoopides aitab metsa elustikku üldiselt hoida majandamisviis, mis väldib suurte avatud alade teket. Seda on võimalik saavutada, kavandades eelkõige väikseid ja hajutatud raiesmikke või kasutades püsimetsanduse võtteid, mis on elustikule enamasti veelgi soodsamad. On välja pakutud, et lendorava elupaikade naabruses ei tohiks lageraielank olla suurem kui üks hektar ning laius mitte üle 30 meetri (Timm 2008). Sellised raiesmikud ei muudaks drastiliselt maastiku läbitavust, sest lendorav suudab selle ühe hüppega ületada ka juhul, kui hüpet alustada suhteliselt madalalt puult.
Liiati oleks mõningane metsa uuendamine häilraiega soodus ka lendoravale, sest see tagaks talle vajaliku haava ühtlase järelkasvu. Seejuures tuleks kindlasti hoiduda praegu laialt levinud praktikast, et mitu lubatud suurusega lanki raiutakse lühikese ajavahega teineteise kõrvale. Selle tõttu tekib ikkagi elustiku jaoks liiga suur avatud ala ning eesmärgiks seatud kasu ei saavutata. Langi kõrval olevat küpset puistut ei tasuks raiuda enne paarikümmet aastat, et langile kasvav noor mets saaks pakkuda sobivaid olusid kaitset vajavate liikide jaoks.
Lendorava elualadest veidi kaugemal (üle kahe kilomeetri), aga ka biotoopides, kus suureulatuslikud häiringud on loodusomased (nt. põlengud palumetsades), on suuremate raielankide mõju traagiline eelkõige siis, kui need hakkavad maastiku läbitavust lausaliselt piirama.
Ärgem siis unustagem, et inimene bioloogilise olendina on kohastunud elama keset lokkavat elurikkust. Kuigi sellest ei pruugi alati aru saada, on väga tõenäoline, et oma loomulikus keskkonnas on liik (sh. inimene) kõige õnnelikum. Ei maksa ei enda ega teiste vajadusi jalge alla tallata.

Kirjandus
• Airapetyants, A. E., Fokin I. M. 2004. Biology of European flying squirrel Pteromys volan L. (Rodentia: Pteromyidae) in the North-West of Russia. – Russian Journal of Theriology, 2: 105–113.
• Hanski, I. K., Mönkkönen, M., Reunanen, P., Stevens, P. 2000. Ecology of the Eurasian flying squirrel (Pteromys volans) in Finland. – Goldingay, R., Scheibe, J. (ed.). Biology of gliding mammals: 67–86.
• Hokkanen, H., Törmälä, T., Vuorinen, H. 1982. Decline of the Flying Squirrel Pteromys volans L. Population in Finland. – Biological Conservation, 23: 273–284.
• Kurttila, M., Pukkala, T., Loikkanen, J. 2002. The performance of alternative spatial objective types in forest planning calculation: a case for flying squirrel and moose. Forest Ecology and Management, 166: 245–260.
• Rahilin, V. K. 1968. K biologij letjagi (Pteromys volans L.). – Zoologièeskij þurnal, 47: 312–315.
• Remm, J., Rennel, L., Timm, U. 2007. Uuemaid andmeid lendoravate kohta Virumaal. – Eesti Loodus, 9: 490–492.
• Remm, J., Rennel, L., Timm, U. 2009. Lendorava elupaikade inventuuri ja raadiotelemeetriliste uuringute aruanne. Käsikiri keskkonnaametis.
• Rennel, L., Rennel, K., Remm, J., Timm, U. 2008. Lendorav vajab põliseid haabasid tihedas jänesekapsa-mustika tüüpi metsades. – Eesti Ulukid, 11: 51–55.
• Reunanen, P., Mönkkönen, M., Nikula, A. 2000. Managing boreal forest landscape for Flying Squirrels. – Conservation Biology, 14: 218–226.
• Reunanen, P., Mönkkönen, M., Nikula, A., Hurme, E., Nivala, V. 2004. Assessing landscape thresholds for the Siberian Flying Squirrel. – Ecological Bulletins, 51: 277–286.
• Selonen, V., Hanski, I. 2003. Movements of the flying squirrel Pteromys volans in corridors and in matrix habitat, Ecography, 26: 641–651.
• Selonen, V., Hanski, I. 2004. Young flying squirrels (Pteromys volans) dispersing in fragmented forests. – Behavioral Ecology, 15: 564–571.
• Timm, U. 2008. Tegevuskava lendorava (Pteromys volans) kaitse korraldamiseks. – Eesti Ulukid, 11: 5–50.
• Timm, U., Kiristaja, P. 2002. The Siberian Flying Squirrel (Pteromys volans) in Estonia. – Acta Zoologica Lituanica, 12: 433–436.
• Tõnisson, J. 1975. Lendoravast ja tema esinemisest Eestis. – Kumari, E., Hang, V., Mäemets, A., Renno, O. (toim.). Eesti loodusharulduste kaitseks: 197–210.



Jaanus Remm, TÜ zooloog, teadur

Artiklile ei ole kommentaare
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: