Eesti metsandusinimesed käisid Põhja-Soomes endisel „Osara raielangil”, mis on teadaolevalt suurim sõjajärgne ühtne raiesmik
Euroopas.

„Osara langid” said nime artur nils Osara järgi 14.–16. septembril käis rühm metsandusinimesi erametsa keskuse toel Soomes, et uudistada Pudasjärvi „Osara lanki”. See lank on mitmeti tähelepanuväärne: ta on erakordselt suur (maksimaalne pikkus 21 km ja maksimaalne laius 11 km), kliimaolud on põhjamaiselt karmid (Eestis on positiivsete temperatuuride summa aastas 1400–1500 ºC, ent Pudasjärvil 900 ºC).

Pudasjärvi „Osara lanki” peetakse suurimaks pärast Teist maailmasõda Euroopas tehtud lageraielangiks.
„Osara langid” on saanud nime Soome metsavalitsuse peadirektori Artur Nils Osara järgi, kes juhtis Soome metsavalitsust aastail 1952–1960. Julge visionääri ja ärimehena tahtis Artur Nils Osara Soome tuua samasugust jõukust, nagu oli näinud Ameerika Ühendriikides. Nimelt käis ta 1948. aastal Ameerika Ühendriikide stipendiumi toel Ameerikas tutvumas sealse metsamajandusega, kus Coca-Cola automaadid metsaraiujate välitöölaagrites ja tselluloositehaste autoparklad viitasid ilmselgele jõukusele.
Artur Nils Osara seadis Soomes sihiks metsade tõhusama majandamise. Üheks võtteks sihi saavutamisel pidas ta kontsentreeritud lageraieid. Suurte lageraiete planeerimist ja tegemist oli metsavalitsuses alustatud juba enne tema peadirektoriks tulekut, ometi hakkas metsavalitsus neid erilise hooga rajama just tema ajal. Siit ka termin „Osara langid”. Eesti metsanduspraktikaga võrreldes olid raiesmikud Soomes märkimisväärselt suured. Nii oli Põhja-Pohjanmaal keskmine lageraielangi suurus 650 ha, Kainuu piirkonnas 250 ha, Kesk- Pohjanmaal 150 ha, Ida-Soomes 130 ha ja Lääne-Soomes 60 ha.

„Osara lankide” eellugu
Põhja-Soomes asuvad valdavalt Soome metsavalitsusele kuuluvad riigimaad ja kuni 1900. aastate alguseni neid üldiselt ei kasutatud, kuna põhjas puudus nii puitu töötlev tööstus kui ka taristu.
Et tööstust põhja meelitada, andis metsavalitsus loa raiuda nn. kontsessioonilanke, kus põhimõtteliselt võis raiuda ainult mingit kindlat sortimenti. Muu puu jäid turu puudumisel enamasti kasutamata. Nõnda raiuti suurtel aladel maha peaasjalikult ainult jämedad männid, et saada palki või liipripakku. Tagajärjeks oli niigi madala täiusega looduslike puistute veelgi madalam täius.
Soome metsamajandamise toonaste põhimõtete järgi oli aga tulemus igati vastuvõetav, kuna enne Teist maailmasõda Soomes lageraieid eriti ei soositud.
Eesmärk oli uuendada mets loodusliku uuenduse abil, et kokku hoida kulusid. Üsna varsti aga jõudsid Soome metsateadlased järeldusele, et selliselt majandatud puistutes on uuendus puudulik ja on vaja võtta tarvitusele lageraied. Kindlasti avaldas mõju ka vajadus saada puit metsast kätte kiiresti ja odavalt, sest sõja ajal põhines kogu Soome energiamajandus puidul ja enamik tööeas mehi oli rindel.
Pärast sõda aga tuli Nõukogude Liidule maksta kinni sõjakahjud ja asustada kaotatud aladelt ümber 400 000 inimest. Suur osa Soome metsavalitsuse Lõuna-Soome metsadest jäi teisele poole uut piiri ja enamjaost parimatest maadest tuli loobuda ümberasujate kasuks. Samuti oli sõja ajal riigi energiavajaduse rahuldamiseks keskendutud just Lõuna-Soome metsadele, mis olid tarbimiskeskustele lähemal. Häda sunnil oli raiutud ka metsi, mis metsakasvatuslikust seisukohast oleks pidanud veel kasvama.
Riigi suur rahavajadus sundis Soome metsavalitsust pöörama suuremat tähelepanu Põhja-Soome metsadele. 1940. aastate keskpaigas tehtud põhjaalade inventuur näitas, et kontsessiooniraietega rikutud metsade seisund polnud paranenud ja eeldused suurteks lageraieteks olidki loodud. Otsus teha kontsentreeritud lageraielanke langetati metsavalitsuses 1948. aastal ja nn. Osara lankide raiumine lõpetati 1960. aastate teisel poolel tehnoloogia ja taristu arengu tõttu.

Kuidas „Osara lanke” raiuti?
Raielangi suuruse määrasid ära veelahkmealad ja vooluveekogud. Veelahkmealad seetõttu, et metsamaterjali veeti hobustega, kes mägises piirkonnas suudavad koormaid ainult mäest alla vedada. Vooluveekogud olid olulised seepärast, et teid ei olnud ja kogu puit parvetati jõgesid mööda tööstusettevõteteni.
Kõigepealt tehti korda parvetusjõed: õgvendati kärestikke ja kohati suunati voolusänge ümber. Seejärel ehitati jõe äärde laager, nn. kämpä, kuhu majutati nii mehed kui ka hobused. Jõest viie kuni seitsme kilomeetri kauguseni raiuti mets maha, seejärel ehitati umbes paari kilomeetri kaugusele jõe äärde järgmine kämpä.
Nii raiuti Pudasjärvil aastail 1955–1965 metsa 20 800 hektari suurusel terviklikul alal, millest lageraie hõlmas 18 000 hektarit. Ülejäänud raied olid peamiselt aegjärksed raied ja rohkete seemnepuudega lageraied. Selle ajaga saadi Pudasjärvi langilt 1,2–1,4 miljonit tihumeetrit okaspuitu. Seal kasvanud kask ja haab kooriti ja jäeti langile surema, kuna lehtpuupuidul ei olnud tol ajal turgu. Metsa raie toimus sügisel ja talvel. Puit veeti talvel reeteega jõe äärde, kus siis kevadel parvetati jämedamad sortimendid saeveskitesse, paberipuu aga kooriti, et ujuvust parandada, ning parvetati hiljem tööstusettevõtetesse.
Kümne aasta jooksul leidis Pudasjärvil igal aastal tööd 100–200 meest, kes omakorda vajasid süüa ja juua, ning olid kohalikule kogukonnale tänuväärt lisasissetuleku allikaks.
Pudasjärvi Osara lank ei olnud sel ajal Soomes ainulaadne. Kuna paarisaja kuni 5000 hektari suurusi lageraielanke oli Põhja-Soomes rohkelt, tekitas suuremahuline raiumine Soome metsandusringkondades muret üleraie pärast. Et tagada ka tulevikus tööstusele tooraine, otsustati kujundada need piirkonnad intensiivse metsamajandusega aladeks.
Esimene ülesanne oli metsa uuendamine. Et lageraiemeetod oli Soomes alles hiljuti kasutusele võetud, siis puudusid metsauuenduse kogemused. Seetõttu tehti algul vigu, ja mõnes paigas uuendus esialgu ei õnnestunud. Kuid arvesse tuleb võtta sedagi, et tolleaegsete põhimõtete järgi tähendas ka looduslik uuenemine kasega ebaõnnestumist.
Kuna ei olnud masinaid, millega maapinda ette valmistada, rakendati langi ülepinnalist põletamist: Pudasjärvil keskmiselt 500 hektari suuruste lappidena. Uuendus seisnes esialgu peaasjalikult männi külvis, hiljem järjest suuremal määral ka männi istutuses. Kuna tol ajal ei olnud Põhja-Soomes kohalikku seemet 2011saada, kasutati lõuna poolt pärit seemet. See oli viga, sest sealsed suurimad kõrgendikud/ vaarad ulatuvad 320 meetrit üle merepinna ja vaaradel koguneb puudele raske lumekoorem, tykkylumi, mis murrab laiavõralistel mändidel latvu.
Pärast langi ülepinnalist põletamist kattus lank pohlaväljadega, mis kohalike sõnul andsid erakordselt suuri saake ja olid heaks teenimisvõimaluseks.
Valitseva turuolukorra tõttu ei peetud lehtpuid perspektiivseks, seetõttu algas kohe pärast uuendust ka võitlus lehtpuudega. Kasutati ka keemilist tõrjet lennukitelt.

Mis on Pudasjärvi „Osara langist” saanud?
Praeguseks on endine 18 000-hektarine lageraielank kaetud peamiselt keskealiste männikutega, kus enamjaolt on tehtud esimene harvendusraie ja kohati ka teine harvendusraie. Kui liita esimese harvendusega raiutud puidule (40 tm/ha) kasvava metsa maht, siis on kunagi raiutud puidu kogus (50–70 tm/ha) juba nüüdseks ületatud. Vaaradel on tehtud ka esimesi lageraielanke, et vahetada männikuid välja kitsama võraga kuusikute vastu. Planeeritakse ka lageraielanke keskealistesse puistutesse, et vältida üheealiste puistute samaaegset lagedaks raiumist tulevikus.
Tüüpiline raiering Pudasjärvi piirkonna männikutes näeb välja niimoodi. Külvile või istutusele järgneb umbes 15 aasta pärast noorendiku hooldus, umbes 40 aasta vanuses tehakse esimene harvendusraie (väljaraie 30–40 tm/ha), 60–70 aasta vanuses teine harvendusraie (väljaraie 50–60 tm/ha) ja 90–100 aasta vanuses lageraie (väljaraie 140–160 tm/ha). Soovitatav küpsusdiameeter on männil Põhja-Soomes 21 cm. Soomes ei piira õigusaktid langi suurust tulundusmetsades ja nii tehakse Põhja-Soomes praegugi 30–40 ha suurusi lageraielanke. Lõuna-Soomes on lageraielangid enamasti väiksemad, kuid sealgi peetakse võimaluse korral mõistlikuks vähemalt viie hektari suurusi lageraielanke.
Üks äärmiselt huvitav teema oli ka langi mõju loomastikule, kui metsamaast sai nn. tehistundra. Metsavalitsuse Pudasjärvi tiimipealiku Jorma Kouva sõnutsi tulid esmalt koos rekordiliste pohlasaakidega ka erakordselt suured rabapüü ja tedreasurkonnad. Seda, et tetri on praegugi palju, õnnestus meil ise näha, sest teede äärest tõusis alatasa lendu tedrekukki ja -kanu.
1970. aastatel naasid metsadesse põdrad ja 1980. aastatel olid nad juba suur nuhtlus. Praegu lasevad kohalikud jahimehed 5500 ha suurusest jahipiirkonnast 40 põtra aastas. 1980. aastate algupoolest leidub seal taas metsiseid; nüüdseks on Pudasjärvi valla kõige suurem metsisemäng just endisel Pudasjärvi „Osara langil”. Seejuures on Pudasjärvi vald tõeline hiiglane, läbimõõduga üle 100 km. Kuna endine Pudasjärvi „Osara lank” on üks intensiivsema metsamajandusega piirkondi, siis annab see eestlastelegi mõtteainet, et arutleda meie metsisekaitsealade raiepiirangute üle.

Jäljendati looduslikku tegurit, hiiglaslikku metsatulekahju
Pudasjärvi lageraielank oli meie mõistes tohutu ja inimene toimetas seal kandis üsna karmi käega. Kuid võimalik, et soomlased järgisid seal looduse loomulikku ringkäiku. Enne inimese huvi tekkimist puidu vastu uuenesid metsad iga paarisaja aasta järel metsatulekahjude abil, mis ilma inimese piirava mõjuta võisid olla väga laiaulatuslikud. Mets põles seni, kuni jõudis mõne veekogu piirini või kuini tugev vihm selle kustutas.
Kogu taimestik ja loomastik pidi olema selliste ulatuslike looduskatastroofidega kohanenud.
Tõenäoliselt uuenesid metsad ka Eestis samamoodi. Seega tundub, et praegune Eestis kehtiv lageraielangi suuruse piirang on mõneti looduslike protsesside vastane. Või õigemini pannakse nüüdne mets väikeste raiesmikega uut tüüpi olukorda, mis võib-olla polegi looduslähedane ega ka keskkonnasäästlik. Igatahes pakub Pudasjärvi „Osara lank” rohkesti mõtteainet.