4/2011

artiklid
Leide Kiidjärve huvimetsast ja ümbrusest

Põlvamaa metskonna Kiidjärve metsandiku metsad, kust voolab läbi Ahja jõgi ja kus paikneb kolm looduskaitseala, on saanud
nimeks Kiidjärve huvimets. Selles metsas ja lähikonnas fotoaparaadiga uidates on silma hakanud põnevaid leide, mis panevad mõtte liikuma.

Iseäralike tüvedega puud
Kiidjärve huvimets on juba ammust ajast olnud rahvale mõnus puhkekoht ja põnev matkapiirkond. Siinse looduse huviväärsused, nagu taevaskojad, metsakuklaste pesatornid, ilusad männimetsad või pärandkultuuriobjektid, on üldtuntud.

Tähelepanelik matkaja leiab aga ka metsaradadelt või jõekallastelt vaatamisväärsusi,mida pole kirjas huviobjektide nimestikus. Need paigad pakuvad looduses liikujale üllatusi ja teinekord ka peamurdmist. Olen pikki aastaid Kiidjärve metsades uidates leidnud ja pildistanud mõndagi omapärast, mida tahaks lugejaga jagada.
Paarkümmend aastat tagasi sattusin Roiupalu riigimetsas (kv. 114, er. 7) 40–42 meetri kõrguste ja üle saja-aastaste võimsate mändide all teises rindes tähele panema imeliku krobelise koorega kuuske, mis oli tublisti üle paarikümne meetri kõrge. Tookord nimetasin selle endamisi „palmitüveliseks kuuseks”. Varsti sai sellest kuusepuust üks RMK Kiidjärve looduskeskuse Roiupalu õpperaja huviobjekte ja bioloogiadoktor Toomas Frey eestvõttel nimetati see kuusevorm toona korgikuuseks (Picea abies f. tuberculata).
Tänavu oktoobris vaatlesin ja pildistasin vana tuttavat taas ja mõõtsin ta kõrguseks 30 m ning tüve diameetriks rinnakõrguselt (1,3 m maapinnast) 30 cm. Puu vanuseks määrati tänavu 100 aastat. Väga pilkupüüdvad rohked konarused-mügarikud kuuse tüvel algavad 0,5 meetri kõrguselt ja ulatuvad 4,5 meetrini. Veidrate mügarate paksus on kuni 4 cm. Kuuse eriskummaline niiluse krokodilli selga meenutav korbakiht tekitas küsimuse, kas tõepoolest on tegemist korgikuusega.
Saatsin foto kuusest Eesti Dendroloogia seltsi presidendile Aino Aaspõllule, kes samuti arvas, et see on mingi muu kuusevorm. Erialaraamatute põhjal võib see olla vorm, mida Soome dendroloogiakirjanduses nimetatakse „kaarnakuuseks”: Picea abies ´Corticata´ (Schröter). Otsetõlkes võiks selle kuusevormi nimetus olla „korbakuusk”. Kuid Soome korbakuusel paikneb korp enamjaolt pikkade vaaludena, meie kuusel moodustub aga ruudustik. Kui Aino Aaspõllu Soome dendroloogidelt nõu küsis, leidsid nemadki, et sellist kuusevormi pole nad varem näinud. Dendroloog Kimmo L. Kolkka pakkus talle koguni uue nimetuse: Picea abies f. estica.
Mõistagi, et niisugune omaette kuusevorm teaduslikult kinnitataks, peaks neid kusagilt loodusest veel leidma. Kuid soomlaste julgest nimepanekust inspireerituna tekkis mul mõte ristida Kiidjärve huvimetsa puu esialgu Kiidjärve krokodillikuuseks (Picea abies f. crocodilus), sest ta korp meenutab tõesti krokodilli 59selga. Seda mõtet toetas ka K. L. Kolkka. Ühe huvipakkuva männipaari leidsin tänavu Kaljumäe
liivakivipaljandi vastaskaldalt. Seal on kaks tüve okste kaudu kokku kasvanud. Kahe tüve vahe on vaid 10 sentimeetrit ja neid ühendab justkui sillana mitu 15-sentimeetrise diameetriga oksa. Üks ühendussildadest asub 2,2 ja teine 3 meetri kõrgusel. Ilmselt on puud nende kaudu tõesti kokku kasvanud, sest ühendavad oksad on kasvanud jämedamaks koos päristüvedega. Olen varemgi näinud metsas tüvesid, mis on omavahel liitunud või kus ühe tüve oks on teise tüvesse kasvanud. Kuid see siin paistis teistmoodi. Ristisin imeliku männipaari „ühiskasvulisteks mändideks”.
Veel olen leidnud lähestikku kasvamas tüvepaari, mis kasvab justnagu ühisest kännust, aga üks tüvedest on kask ja teine hoopis hall lepp. Samuti olen avastanud ligistikku sirguva tüvepaari, kus teineteise vastu on liibunud kuusk ja kask. Vana metsamehena sugenes mul kelmikas mõte, et see on ju ideaalne variant uut laadi metsamajandusele: kasvatad koos, ent raiega saad korraga kahte liiki tüve! Hooldusraieid poleks aga üldse vaja!

Märgid ja pahad tüvedel
Mõnikord võib metsast leida imeliku puuoksa. Kui on hea kujutlusvõime, võib puuoks muutuda väga põnevaks ja kõnekaks. Näiteks pildistasin kord Tilleoru maastikukaitsealal Merioone liivakivikaljust välja voolavat allikat. Siis aga märkasin, et selges allikavees paistab justkui tume saleda kehaga kala, kes mind oma silmaga kiikab. Pildistasin seda ja senini tundub mulle fotot vaadates, et see polegi vana vettinud puutükk, vaid kala, kellest ümbruskonna rahvasuu on ammuilma pajatanud. Nimelt olevat Merioone allikas leitud kunagi ujumas merekalu, mis tõendavat selgesti, et allikas on olnud otseühenduses merega. Muide, sellest ongi tulenenud Merioone nimi.
Kord leidsin aga kasetüvelt paha, mis oli ümmargune kui inimpea. Pahka hoolsalt silmitsedes hakkas mulle tunduma, et sellel on ka nägu. Enam sellest tundest lahti ei saanudki. Mõttes nimetasin paha Vanapagana peaks.
Tüvedel võib silma hakata ka mõistatuslikke märke, mille päritolu jääbki saladuseks. Kord leidsin näiteks kuusetüve, mille koore sees olid sügavad pikkupidi armid. Peaaegu nagu karu küünejäljed, aga sel juhul pidanuks karu olema üleloomulikult suur.
Kuidas need korrapärased vaod on koore sisse tekkinud, on mulle tänini mõistatus.



Ain Erik, erametsaülem

Loe kommentaare (3)
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: