Arvamusi Eino Laasi jt. „Metsamajanduse aluste” ( 2001), Marje Kase „Metsakasvatuse” ( 2009) ja muude õpikute kohta.

Moodne õpik kaldub olema pigem käsiraamat
Uusimad välismaised kõrgkooliõpikud, näiteks üldfüüsikas või ka anorgaanilises keemias, on ehitatud üles tavapärasest erinevalt (ma eeldan, et lugeja teab: üldfüüsika on aine astmevahemikus „tehnikum – philosophicum”, mida peab valdama igaüks, kes tahab füüsikast aru saada). Esmalt võib nende sisukord olla kahekordne, esimesel peatükid teemalt teemale, teisel peatükkide sisu kuni kokkuvõtteni, viideteni eriuurimustele ja ülesanneteni.

Samal ajal on lisatud tabelid, konstandid ning parameetrite väärtused, ülesannete lahendused enamasti koos lahenduskäiguga ja indeks olulisematest märksõnadest. Kui tavapärane õpik on tihtipeale tegelikult distsiplinaarne narratiiv, mis nõuab kõrvale ülesandekogu või siis sümbolites esitatud kirjeldusest (näit. matemaatiline pendel) asja füüsikalise sisu (füüsikaline pendel) tuletamist, esitab moodne õpik kõigepealt probleemi mingi lihtsa näite (väikese nurkamplituudiga võnkumine) varal, vaadeldes seda edasi järjest keerulisemate juhtumite kaupa ja harjutades niisugust vaatlust sealsamas ära toodud praktiliste ülesannete lahendamisega. Kuidas just, selles võib veenduda igaüks ise, kui ta võrdleb pendli arvutamist I. Saveljevi õpiku „Üldfüüsika kursus” I (2007, lk. 195–197) ja L. Landau jt. „Teoreetilise füüsika” I (2002, lk. 107– 113) järgi. Tavapärane õpik on mõeldud kas tasemele (näit. doktorandid) või ainele (näit. farmakognoosia), moodne õpik kaldub olema pigemini käsiraamat. Mets kaante vahel Järgnevas tuleb kõne alla kaks värsket metsandusõpikut: kõrgkoolidele mõeldud „Metsamajanduse alused”, mille on koostanud Eino Laas, Veiko Uri, Mati Valgepea ja toimetanud Eino Laas (Tartu, 2011) ning „Metsakasvatus”,