„Me peame ära otsustama, kas meil on vaja metsarahva müüti või meil on vaja metsa ennast,” ütleb kirjandusteadlane Peeter
Olesk

Sul on uhke au olla sündinud ikkagi peaaegu metsas, mis asub linnas.
Minu sünnikodus Tallinnas Nõmmel on minu istutatud puid, aga ka neid, mis kasvasid juba enne mind. Mände on minu sünnikodu ümber paarkümmend, aga nende juures puudub üks oluline komponent, mis peab olema igas metsas – võsa. Ja võsa kohta ei küsitud rahvaloendusel midagi.

Nõmme on tegelikult väga tiheda asustusega. Tühermaid enne Männiku karjääre õieti ei ole, kuid Nõmmel on ka palju parke, lisaks on olemas Järve mets.
Ühiselamuaasta välja arvatud, olen ma aga tõesti elanud sisuliselt aedlinnas. Siin, Tartus, Tähtveres, omal ajal Peedul ja kuni ülikooli minekuni 1972 olin ma 18 aastat nõmmelane ja männiklane.
Minu sünnikodust, kus elab juba 64 aastat minu õde, umbes pool kilomeetrit Nõmme raudteejaama poole, on Paul Kerese kodu. Hiiu ja Nõmme vahel elas palju aastaid Mart Port, kelle isa oli botaanik ja taimefüsioloog, ning samal tänaval, kus minagi, on veetnud oma lapsepõlveaastad Mari Saat. Praegu elab ligikaudu samas kandis Paul-Eerik Rummo. Pargi ääres, meist poolteist kilomeetrit raudteejaama poole, elab Juhan Parts.
Me oleme kõik – kui sinu sõna kasutada – uhked, sest Nõmme metsa üks kujundaja on olnud ka parun Nikolai von Glehn.
Puude all, Kreegi metsas, oli maja Lennart Meril, praegu elab seal tema vanem poeg oma perega. Ja kui minul on asja Tallinnasse, siis see käik algab peale ikkagi sünnikodust.
Muide, mu sünnikodu oli mõeldud suvilaks, talvel seal elada ei plaanitud. Nii et ma olen pärit väga külmast korterist.

Kellega sa Nõmme metsas onni ehitasid ja indiaanlast mängisid?
Onni ehitasin ma oma õega, kes on praegugi lasteaiakasvataja ja juba aastakümneid ühtlasi ka Tallinna Linnateatri saaliadministraator.
Aga indiaanlase mängimiseks oleks tulnud kulutada mingisugune kapital tätoveeringuteks ja muudeks tüüpkujunditeks, mille jaoks meil ei olnud raha ning Nahksuka-jutud ei ole mulle kunagi meeldinudki. Mina olen musketäride lugeja.

Kas „Roostevaba mõõk” – Eesti üks paremaid poistekaid – ei inspireerinud?
Eno Raua „Roostevaba mõõk” oli muidugi läbiloetud teos, kuid kõrvale tulid teised raamatud. Näiteks Vladimir Beekmani Aatomiku-raamat – Beekman oli ju tehnikaülikooli kasvandik. Põlvkond, kes on sündinud umbes vahemikus 1951–55, on kõik olnud elektri- ja tuumafüüsika imetlejad. Indiaanlased jäid taustale.

Eestlane on ses mõttes huvitav rahvas, et kui muidu on Euroopa muinasjuttudes mets midagi hirmuäratavat – metsa eksitatakse lapsi ja metsas elavad kurjad nõiad –, siis eesti kirjanduses pakub mets rahu, varju, kaitset. Kui võib-olla „Nukitsamehe”-padrik välja jätta.
See, kas mets pakub rahu, on väga vaieldav. Suure osa oma noorpõlvest veetsin ma Viimsis Miidurannas, kus metsa ei olnud, sest seal oli rannatalu, mille põllud oli kivised nagu Eesti rannikul ikka.
Seal pakkus minule varju, rahu ja võimalust olla üksinda meri. Eriti veel siis, kui ta oli tormine – siis oli merd kaldalt väga huvitav jälgida: taustaks Tallinna tuled ja Patarei vangla.
Teisel pool lahte, vastu Patareid, olid põlised rannatalud, kus sissetulekuallikaks oli näiteks piiritusevedu või ka kalapüük. Selle talu, mille kasvandikuks mina olen, vanaperemees (keda ma paraku ei ole näinud) oli piiritusekuningas. Tähenduses: ta tundis teed, kuidas pääseda piirivalvest mööda, et tegeleda sõbrakaubandusega.
Talu hingede arv oli suur – neil oli 14 last.
Võrdluseks: Juhan Smuuli talus Muhumaal Koguvas oli üksvahe 22 hinge. Hingede all ma mõtlen sööjaid. Kuid Smuuli talu oli ka suur – 71 hektarit. Sellest osa oli istutatud mets, aga Juhan Smuuli isa hakkas vanas eas pooldama maaviljelust ning laskis tüki värskelt istutatud metsa maha võtta ja asemele teha hoopiski kopli.

Metsa mahavõtmise kõrghetk oli vist kunagi 19. sajandi teises pooles, sest 20. sajandi alguseks oli metsi ja soid Eesti maismaast umbes veerand. Kogu muu maa oli üles küntud.
Metsa tegemine sõltub väga palju turukonjunktuurist.
Toona vajasid suured tööstused puitu. Peale selle vajasid kasvanud linnad küttepuid.
Lisaks on kariloomade tõuaretus väga aeganõudev. Kes vajasid vahendeid kiiremini, panid – nii palju, kui see oli nende võimuses – metsa müüki. Sest kui mõelda Männikule tagasi, siis need puud, mis on minu sünnikodu ümber vanemad kui mina, on umbes saja-aastased, või rohkem. Nii kaua ei ole ühelgi inimesel, kes vajab käibevahendeid, aega oodata. See on kasvava metsaga äritsemise puhul olnud alati kriitiline probleem. Mets tekib aegamööda, aga raha on vaja alati kiiresti.

Mu tütar defineeris nelja-aastaselt: mets on puude linn. Millal sinu tööpõllul – eesti kirjanduses – sai metsarahvast linnarahvas?
Linnastumine on negatiivses mõttes olemas Vilde 1890-ndatel aastatel ilmunud romaanides. Vilde oli Lääne-Euroopa sotsiaaldemokraatiaga juba tuttav, ta oli rännanud palju ja kui ta umbes aastaks kolis tööle Narva, siis ta nägi vahetult, mida ja mis mahus nõuab üks tööstuslinn.
See, et eestlane on metsarahvas, on müüt. Metsa puhul tekib alati küsimus, kellele ta kuulub, aga talude päriseksostmine algas alles 19. sajandil. Kui eestlane oleks selle ajani kandnud nime „metsarahvas”, oleks see tähendanud, et ta elab võõral territooriumil. Sest vabu talupoegi oma metsaga oli ülivähe. Juhan Smuuli suguvõsa on haruldane näide.
Kui maa kuulus sakslastele või rootslastele, aga igal juhul mitte eestlastele, siis see kehtis ka metsa suhtes. Eestlast on küll kuni 1850-ndate aastateni nimetatud hoopiski maarahvaks, aga ometigi ei põgenenud keegi maale varju, sest varju saab anda midagi, mis kuulub sulle. Kui sul seda ei ole peale inimese pinnalaotuse, mis on umbes 1,73 ruutmeetrit, siis sind ei varja ega kaitse mitte miski.

Kunagi üks Eesti enesetappude uurija rääkis, et kui suitsidoloogia konverentsidel jõutakse aruteluni, kuidas vähendada suitsiidi hõlbustavate vahendite kättesaadavust, on meie suitsidoloogid alati kuss. Sest eestlane olla nimelt metsarahvas, kes tõmbab end oksa.
Sama hästi ajab asja ära ka Ain Kaalepilt pärit mõte, et eestlane ongi Euroopa indiaanlane. See on ilus kujund, kuid selleks peab ikkagi olema midagi, mis on päriselt sinu.
Ja kui sa tõmbad ennast oksa, siis see näitab, et sul pole isegi niipalju raha, et osta endale korralik püss.

Raha hakkas tulema nendesamade päriseks ostetud taludega. Katku Villul oli püss juba olemas.
Jah, see oli Tammsaare järgi esimene mehetemp Villu elus, et ta laskis ennast sodiks.

Miks maarahvaks hüütuil on sageli perenimedeks kasutusel puude nimed: Kuusk, Tamm, Kask, mõnel snoobil Pappel?
Seeder on praegune põllumajandusminister.

Hoopis võõras puu!
Neid puunimetusi on väga lihtne käiku lasta, sa ei pea fantaasiat raiskama või laenama, nagu on Oskar Lutsul: „Ütle üks ilus poisslapse nimi!” Puu on siinsamas. Aga see puu peab olema sinu. Miks ma seda rõhutan? On räägitud igasuguseid jutte, kes mida hävitas. Aga meid on umbes miljon. Kas meile käib üle jõu, et igal eestlasel – tähenduses: igal Eesti Vabariigi kodanikul – oleks vähemasti üks puu, mille kohta ta võiks öelda: see on minu istutatud, minu kasvatatud ja tema juurte alla lähen ma kord ära.

Sinul on selline puu?
Puid, mida ma olen istutanud ja kasvatanud, on küllalt, aga minu viimane soov on hoopiski teistsugune: minu tuhk tuleb raputada Emajõkke. Siis on mu haud alati korras ja ma ei usu, et minu tuhk segaks ujujaid või sõudjaid.

Sa võid küll mingi hetk leida ennast Peipsi idakaldalt.
See iseenesest ei ole mingi väljamõeldud probleem, et Peipsi kala armastab Venemaad.
Iseküsimus on, kas Peipsi on riigisisene – nagu ta on kunagi olnud – või riikidevaheline järv? Remda poolsaar on tegelikult eestinimeline – Rämeda.
On olemas Pihkva eestlased, Ouduva eestlased. Aga tunnistagem otsekoheselt, et nähtavas tulevikus jääb Peipsi riikidevaheliseks. Ning kui kala ujub rohkem Peipsi idarannikule, siis läänekalda, Eesti Vabariigi kodanikud, peavad eneselt küsima, millega nad leiba teenivad, sest üle piiri kalale järele ju ei pääse.

Sa ise oled loomult pigem kala- või jahimees?
Kala ma olen püüdnud, aga see polnud mingi nauding.
Jahil ma ei ole üldse käinud. Aga mets on küll midagi niisugust, kus ma tõesti saan olla volilt omapäi.

Enne sa ütlesid sedasama mereranna kohta!
Käia Tartust iga nädal Tallinnasse mere äärde ei luba esiteks tööde graafik, ja teiseks – seda Miiduranna talu enam ei ole. Mul ei ole enam asja ka Mähele, mis on juba sisemaa, kuigi mitte väga kaugel merest. Ma olen otsustanud olla tagasi esivanemate maadel ehk Lõuna-Eestis, Emajõe lõunakaldal.

Kus see mets on, kus sa käid omapäi olemas?
Tegelikult on läinud halvasti, sest metsa minekuks peab olema palju aega ja mingi transpordivahend. Mul on ainult jalgratas. Lisaks – Tartu ümbruses on kõige lähemad metsad kesklinnast ikkagi nii palju eemal, et ühest päevast metsa minemiseks ja seal olemiseks ei piisa, siis peaks olema juba maaelamine, aga seda pole ilma autota mõtet ette kujutada.

Seenele ikka vahel satud? Tassid sa endale midagi metsast koju?
Siin peaks vaatama kahte asja: mida ma sealt metsast õieti otsin ja mida ma sellega, mis ma sealt koju kaasa viin, edasi teen.
Heino Eller suvitas Laulasmaal, aga enne seda käis ta ka palju aastaid Narva- Jõesuus puhkamas – oma esimese abikaasaga (kes hukati Teise maailmasõja ajal, kuna ta oli juuditar).
Heino Eller tegi jalutuskeppe. Vaatas metsas kohe selle pilguga ringi, et kas annab siit leida kepipuud või mitte. Isa oli talle kunagi kinkinud korraliku noa, niinimetatud liigendnoa, mis käis kokku, ja sellega ta oma puutööd ka tegi. Aga selleks, et käia seenel, on ilmselt vaja minna õigel ajal tagasi sünnikodusse, sest seened on Männikul alles. Astud õue ja korjad. Muidugi mitte turul müümiseks, aga õel sissetegemiseks küll.

Ma teen veel ühe katse suunata sind rääkima metsast eesti kirjanduses. Kas mets on seal pigem tume viirg, mis varjab enda taga midagi suurt ja tähtsat või pigem pinnas, mis tuleb puudest vabastada, et teha maha kartul või rukis?
Kartulil peab olema siis ka kulutusi õigustav tulu taga. Kust me saame eesti kartulile korralikku tulu?

Viinavabrikust!
Terve hulk inimesi on veendunud, et viin teeb ainult halba. Ja tõepoolest – alkoholi tõttu sandistunute arv on ikkagi väga kõrge ning juuakse arutult.
Kuid – vaatame õige kartulisorte. Oli kunagi niisugune väga imetletud sort nagu Väike Verev. Ja nüüd vaatame, kus see müügil on – suure tõenäosusega ainult turul. Aga kui sul saak ikaldub, siis kartulimaa pidajal turule asja ei ole. Ning kui kartul on kogu aeg ühel ja samal pinnal, kurnab see mullastiku nii välja, et kartuli mahapanek ei tasu ennast ära.
Ka kartuliviljeluses on minu elus olnud üks väga lähedane episood, sest Männikul mõni maja meist edasi elas üks raudteelaste pere, kes kasvatas vahepeal kartulit, aga lõpuks pidasid nad paremaks maast loobuda. Nüüd on see rohumaaga, mitte enam kartulipõlluga koht.
Järelikult ei saa me ehitada majapidamist üles kartulile. Me ei saa enam üles ehitada ka ühe lehmaga talusid. Kuigi neid on olnud küllalt ja pole midagi hõrgutavamat kui lüpsisoe piim, mis päästis väga paljud, kaasa arvatud ka minu, kopsutuberkuloosist.
Vanasti öeldi, et lehm hakkab andma õiget piima umbes kaheksandal laktatsioonil. Enne seda on piim valge pulber, kuhu on pandud nii palju vett sisse, et see näeks välja nagu piim, aga tegelikult on lõss.
Eesti metsast rääkides peame me aga ära otsustama, kas meil on vaja metsarahva müüti või meil on vaja metsa ennast. Kui metsa ennast, siis minu arvates võiks igal eestlasel olla oma puu. Oma puud ei võeta ju naljalt maha, kuigi mõnel juhul peab seda tegema, näiteks siis, kui puu on saanud mingil põhjusel kannatada.
Minu sünnikodus on mõned puud saanud viga Teise maailmasõja tulistamiste käigus. Üks mürsukild on koguni siiamaani magamistoa seinas. Tulistamisele ette jäänud mändide puit on rikutud. See on ka importpalgi puhul probleemiks, kui Veriora saeveskisse tuuakse sisse puit, mis on metalli täis, sest ta on maha võetud mingilt polügoonilt.

Sa palud aeg-ajalt teha spetsiaalselt sulle kunstitaieseid.
Need on õieti installatsioonid, mille puhul meistrimees tahab kavandit ja kui me oleme kavandi läbi töötanud ning leidnud lahenduse, siis selle projekti alusel ka midagi sünnib.

Mis on nende installatsioonide läbivaks materjaliks?
Puidule täiesti vastupidiselt metall, sest metalli on kergem töödelda ja see on kujundatav vabamalt kui puumaterjal. Puu on ilus siis, kui ta on võimalikult looduslähedane. Toalill on väikene botaanikaaed.

Väikese botaanikaaiaga seoses meenub mulle lugu sellest, kuidas Jaapani turistid viidi Kuresohu. Midagi sellist polnud nad elu sees näinud: hiiglaslik territoorium, kus on vaid salapärased laukad, uinutava lõhnaga puhmakesed, kiira-käära kasvanud männid. Tükk aega valitsenud vaikus, kuni üks turist küsis: „Kui palju teil siin inimesi töötab?” – „Mis mõttes?” ei saanud giid aru. – „No aga kõik need bonsaid?”
See näitab eesti ja jaapani kultuuride erinevust.