ÜRO on kuulutanud 2012. aasta rahvusvaheliseks ühistegevuse aastaks. Ühistegevust arendavad ka Euroopa riikide metsandusorganisatsioonid. Nende koostöö üheks viljaks on ÜRO toidu- ja põllumajandusorganisatsiooni ehk FAO 2011. aastal koostatud andmestik. Sellele ja muudele allikatele tuginedes antakse värske ülevaade Euroopa metsadest.

Riikide metsasus ja selle muutused
Euroopa metsi on kõige sobivam käsitleda ÜRO toidu- ja põllumajandusorganisatsiooni (UN Food and Agriculture Organisation; FAO) andmete põhjal. See andmestik on teistest värskem (pärineb 2010. aastast), mitmekesisem ja süsteemsem ning on kooskõlas FAO globaalse samasisulise andmestikuga. Seejuures tuleb silmas pidada, et metsa mõistet defineerivad erinevate riikide teadlased mõnikord erinevalt ja sellest lähtuvalt ei ole nende esitatud andmed vahel ka päris täpselt võrreldavad. Ometi annavad nad Euroopa metsadest parima mõeldava üldpildi.

Euroopas on FAO andmetel (2011) 1,02 miljardit hektarit metsi, mis moodustab maailma metsadest ligi 25%. Tuleb silmas pidada, et siin on Euroopa riikide hulka arvestatud kogu Vene Föderatsiooni territoorium, millest suurem osa asub ju tegelikult Aasias. Ühtlasi on Venemaa kõige metsarikkam riik maailmas. Venemaa metsade pindala on 809,1 miljonit hektarit ehk neli korda suurem kui kogu ülejäänud Euroopas kokku. Jättes Vene Föderatsiooni metsad arvestusest välja, on Euroopa metsade kogupindala 210,9 miljonit hektarit ehk ligi 6% maailma metsade pindalast. Sellest, milline on Euroopa riikide metsasus ja metsade pindalad riikide kaupa, annab ülevaate tabel 1. Kui võrrelda Euroopa maid selle järgi, kui suur osa nende pindalast on kaetud metsaga, siis kümme kõige metsavaesemat maad, kus metsasus alla 12% või vähem, on Island (0,3%), Malta (1%), Armeenia (9%), Moldova (11%), Iirimaa (11%), Holland (11%), Suurbritannia (12%) ja Makedoonia (12%). Kümme kõige metsarohkemat maad, kus metsasus 40% või rohkem, on Soome (73%), Rootsi (70%), Sloveenia (62%), Läti (54%), Eesti (52%), Venemaa (49%), Bosnia-Hertsegoviina (48%), Austria (47%), Liechtenstein (43%), Valgevene (41%) ja Slovakkia (40%). Kui aga võtta aluseks metsapindala suurus ühes riigis, kujuneb riikide järjestus hoopis teistsuguseks. Siis on ülekaalukalt esikohal Venemaa (809,1 miljonit hektarit). Kui Vene Föderatsioon arvestusest välja jätta, on kümme järgnevat kõige suurema metsade pindalaga riiki Rootsi (28 605), Soome (22 084), Hispaania (18 173), Prantsusmaa (15 954), Saksamaa (11 076), Norra (10 250), Ukraina (9705), Poola (9319), Itaalia (9149) ja Valgevene (8600). Jälgides üldistatult seda, kuidas metsad Euroopa riikide vahel jagunevad, ilmneb seaduspärasus, et suurem osa metsarikkaid riike jäävad Põhja- Euroopasse. Metsavaesematest riikidest paiknevad mitmed aga kas Lääne- või Kagu-Euroopas. Põhjused, miks tänapäevane metsade paiknemine Euroopas on kujunenud just selliseks, on eelkõige looduslikud (kliima, mullaviljakus jne.), kuid suurelt jaolt ka ajaloolised. Viljakatel aladel, kus soodsad olud põllupidamiseks, tekkis tihedam asustus ja metsad pidid põldude, niitude ning teiste kultuurmaastike ees taanduma. Seevastu piirkondades, mis olid väheviljakad või mägised, säilis metsi rohkem. Üldistava ülevaate Euroopa riikide metsasusest annab joonis 1. Huvitav on jälgida Euroopa metsade pindala muutusi viimase kahekümne aasta jooksul. Üldiselt on metsade pindala selle aja jooksul suurenenud 17 miljoni hektari võrra. Suuremal või vähemal määral on see tõusnud peaaegu kõigis Euroopa riikides. Eestis näiteks 2,09-lt miljonilt hektarilt 1990. aastal 2,20 miljonile hektarile 2010. aastal. Eriti kiiresti on metsade pindala suurenenud Hispaanias, Itaalias, Iirimaal ja Islandil. Vaid väga üksikutes riikides, nagu Venemaa ja Gruusia, on metsade pindala viimase kahekümne aastaga veidi kahanenud. Tegelikult on tendents metsade pindala laienemisele kestnud paljudes Euroopa maades juba palju kauem kui kakskümmend aastat. Joonisel 2 on näha, mismoodi on metsade pindala Euroopa riikides suurenenud viimase kahekümne aasta jooksul.

Suuremas osas teistes maailmajagudes on arengud olnud enamasti vastupidised ja metsade pindala on jätkuvalt kahanenud (Karoles 2004). Miks on siis Euroopas teistmoodi? Üheks põhjuseks on olnud kindlasti majanduslikud ja tehnoloogilised muutused ühiskonnas. Selle tulemusel on endiste põllumajandusmaade pindala kahanenud ja metsade oma kasvanud. Oluliseks põhjuseks on ka metsa funktsioonide muutumine ühiskonna jaoks. Varem hinnati metsa peaaegu eranditult kui puiduandjat. Nüüd on aina olulisemaks tõusmas metsa puhke-, ökoloogilised ja muud väärtused. Metsade liigiline koosseis ja looduslikkuse astmed Vaadeldes Euroopa metsi liigilise koosseisu järgi ilmneb, et kõige enam on Euroopas okasmetsi (50%), küllalt palju ka lehtmetsi (25%). Veerandijagu Euroopa metsadest moodustavad okasja lehtpuudest koosnevad segametsad. Peamiselt kliimast tulenevalt on Põhja- Euroopas ülekaalus okasmetsad ning Kesk- ja Lõuna-Euroopas lehtmetsad. Okas- ja lehtmetsade levikut Euroopas tutvustavad joonised 3 ja 4. Metsi moodustavad puuliigid ja nende rohkus on erinevates Euroopa osades väga varieeruvad. Siiski võib teha üldistusi selle kohta, kuidas jagunevad kogu Euroopa metsad selle järgi, mitu puuliiki on metsas peamisteks metsa moodustavateks liikideks. Kui kaasa arvata ka Venemaa, siis on Euroopas valdavaks ühest puuliigist moodustuvad metsad. Venemaa metsad kõrvale jättes moodustavad suurima rühma (51%) sellised metsad, kus liike on kaks kuni kolm. Teiseks suuremaks rühmaks on (Venemaad mitte arvestades) metsad, kus mets moodustub ühest puuliigist (29%) ja kolmandaks metsad, kus mets moodustub neljast kuni viiest puuliigist (15%). Õige vähe (5%) on metsi, kus metsa moodustavaid liike on kuus või rohkem. Ülevaate sellest, millises proportsioonis neid rühmi ühes või teises riigis leidub, annab joonis 5. Lisaks Venemaale leidub suhteliselt palju metsi, kus peamiseks metsa moodustavaks liigiks on üks puuliik (riigi kõigist metsadest moodustavad sellised 40% või rohkem) Soomes, Bulgaarias, Iirimaal, Austrias, Belgias, Islandil, Suurbritannias, Portugalis, Albaanias ja Küprosel. Tavaliselt koosnevad üheliigilised metsad okaspuudest. Mõnikord on need valdavalt võõrliigid (näiteks Islandil), mõnikord peaaegu eranditult looduslikud (näiteks Soomes). Oluliseks indikaatoriks selle kohta, kui kõrged võivad olla metsa loodusväärtused, on see, kui looduslik ta on. FAO klassifikatsiooni kohaselt jaotatakse metsad inimtegevuse intensiivsuse järgi kolme astmesse. Looduslikeks loetakse metsi, kus looduslik metsa areng on kulgemas või taastatud ja kus selged majandustegevuse jäljed puuduvad. Pool-looduslikeks loetakse metsi, kus inimtegevuse jäljed on selgelt olemas ja kus mets uueneb inimese kaasabil (uuendusraied, kultiveerimine, looduslikule uuendusele kaasaaitamine). Kolmas kategooria on puuistandused ehk puupõllud. Puuistandustes kasvatatakse tavaliselt kiirekasvulisi puuliike, mis on sageli võõramaist päritolu. Erinevalt tavalisest metsa ökosüsteemist, on see ökosüsteem kunstlik ning pigem lähedane põllu omale. Seepärast on võib-olla tõesti tabavam nimetada puuistandust eesti keeles puupõlluks (Tullus 2005). Siinkohal tuleb rõhutada, et erinevate riikide uurijad on käsitlenud kolmeastmelise metsade looduslikkuse klassifikatsiooni võrdlemisi erinevalt ning seetõttu tuleb ka järgnevat ülevaadet võtta vaid kui üldistavat ja ligikaudset. Euroopa metsadest kuuluvad selle järgi, kui Venemaa metsad on kaasa arvatud, ligi 70% pool-looduslike metsade hulka. Ilma Venemaa metsi arvestamata on pool-looduslike metsade osakaal aga isegi 87%. Looduslikud metsad moodustavad kõigist Euroopa metsadest, kui Venemaa metsad on kaasa arvatud, 26% ja vaid 4%, kui Venemaa metsi pole arvestatud. Suhteliselt palju looduslikke metsi on Eestis, Venemaal, Gruusias, Rootsis ja Sloveenias. Seevastu on puuistanduste osakaal suhteliselt suur sellistes Euroopa maades nagu Island, Iirimaa, Taani, Suurbritannia ja Belgia. Üldse on puuistandusi rohkem Lääneja Lõuna-Euroopa metsades. Seevastu Põhja-Euroopa mandriosas on puuistanduste osakaal peaaegu olematu. Ülevaate sellest, kuidas Euroopa riikide metsad looduslikkuse järgi jaotuvad, annab joonis 6. Erinevate riikide arvestusmeetodid on sageli üsna erinevad ja joonisel toodu annab vaid üldise pildi. Võõrpuuliikide osakaal metsades Oluline metsade looduslikkuse näitaja on see, kui palju uute metsade rajamisel on kasutatud looduslikke ja kui palju võõrpuuliike. Metsakultuure rajatakse võõrpuuliikidega erinevatel põhjustel. Enamasti selleks, et saada kiiremini kätte suuremat puidutoodangut, aga näiteks ka selleks, et taasmetsastada jäätmaid, kus kodumaised liigid kasvada ei suuda. Mõnikord põhjustavad võõrpuuliikidega rajatud metsad ökoloogilisi probleeme ja tihti on sealne elustik võrreldes loodusliku metsa omaga vaesunud. Kogu Euroopa metsadest on FAO arvestuste järgi võõrpuuliikidest koosnevaid metsi kokku üheksa miljonit hektarit ehk 4%. Seejuures on Venemaa metsad arvestusest välja jäetud (seal on võõrliikide osakaal väga väike). Kõige enam on võõrpuuliikidest koosnevaid metsi Lääne- ja Kagu-Euroopas. Neid on ohtralt Islandil, Iirimaal, Suurbritannias, Taanis, Belgias ja Portugalis. Vahest äärmuslik näide on Island. Looduslikult leidub seal ainult ühte metsapuud – sookaske (Betula pubescens). Sookase mets on madal ja hõre ning saarel leidub sedavähe. Metsasuse kiireks tõstmiseks on seal ulatuslikel aladel rajatud metsakultuure paljudest introdutseeritud liikidest, nagu erinevad lehise liigid (Larix), keerdmänd (Pinus contorta var. latifolia), sitka kuusk (Picea sitchensis), mitmed papliliigid jne. Ka Iirimaal valitseb metsapuudus ning sealgi eelistatakse metsasuse tõstmiseks kasutada võõrliike nagu keerdmänd (Pinus contorta var. latifolia) ja sitka kuusk (Picea sitchensis). Mõnedes maades, nagu Holland, kus metsi samuti napib, on aga mindud teist teed. Seal hoidutakse võõrpuuliikidest koosnevate metsakultuuride rajamisest ja eelistatakse kindlalt kodumaiseid puuliike. Ohtlikumad võõrliikide seas on invasiivsed ehk sisse tungivad liigid. Need on võõrliigid, mis hakkavad levima iseseisvalt ja kujutavad endast teinekord otsest ohtu mõnele looduslikule liigile (Kangur jt. 2005). Invasiivsete puuliikidega on Euroopas kõige enam probleeme Ungaril. Seal kasvab selliseid kokku 400 000-l hektaril ja nad moodustavad tervelt 20% kõigist metsadest. Peamiseks liigiks on harilik robiinia (Robinia pseudoacacia). Ka Taani metsades on invasiivsete puuliikide osakaal päris suur – 6% kõigist metsadest. Euroopas tervikuna on eelistatuim võõrpuuliik uute metsade rajamisel olnud oma kiire kasvu tõttu ebatsuuga (Pseudotsuga menziesii). Lehtpuuliikide seas on olnud kõige eelistatumad võõrpuuliigid harilik robiinia (Robinia pseudoacacia), punane tamm (Quercus rubra) ja mitmed papliliigid. Eukalüptimetsi on rajatud suurtele aladele Hispaanias ja Portugalis. Sealne kliima on nende kasvatamiseks soodus ja puistute produktsioon äärmiselt kõrge (Tullus 2011). Kõigist Hispaania metsadest moodustavad eukalüptimetsad 3% ja Portugali metsadest koguni 23%. Kui aga välja tuua Euroopa riigid, kus võõrpuuliikide osakaal metsas on äärmiselt väike (alla 0,5% kõigist metsadest), siis paistavad nende seas silma Eesti, Läti, Leedu, Soome, Valgevene ja Serbia. Ülevaatliku pildi võõrpuuliikide osakaalust erinevate Euroopa riikide metsades annab joonis 7. Surnud puidu hulk metsades Surnud puit on metsade elurikkuse säilitamise üks võtmeelemente (Kohv 2010). See on oluline substraat paljude taime-, seene- ja selgrootute liikide jaoks. Surnud puud on tähtsad ka pesitsuspaigana mitmetele linnu- ja imetajaliikidele. Millest oleneb surnud puidu hulk metsas? See sõltub kliimast, kasvukohast, metsakoosluse struktuurist, liigilisest koosseisust, vanusest, aga samuti inimese majandustegevuse intensiivsusest. Metsa elurikkuse seisukohalt on oluline ka see, mis tüüpi surnud puitu leidub, kas see koosneb seisvatest või lamapuudest, milliste lagunemisastmetega on puit (mida rohkem eri lagunemisastmeid, seda suurem on elurikkus), kui jämedad on tüved (puudus on sagedamini jämedatest) ja mis liiki puudest see on tekkinud (soovitav on, et oleks mitmeid liike). Üldiselt on lamavate tüvede puit elurikkam kui seisvatel surnud puudel. Euroopa metsi on majandatud väga pikka aega. Sellega seoses on surnud puidu hulk neis olnud ka kaua aega väike. Just surnud puidu nappusega seletavad teadlased mitmete liikide sattumist ohustatute nimekirja. Nüüdsel ajal on paljudes Euroopa maades nähtud surnud puidu hulga suurendamises metsa elurikkuse tagamise üht peamist abinõu (Köster 2005). Teisalt on rõhutatud, et liigsel hulgal metsa kogunenud surnud puit võib tõsta oluliselt metsakahjurite leviku riski. 2010. aastaks peaaegu kõigi Euroopa riikide poolt esitatud andmete põhjal võib üldistatult öelda, et surnud puidu hulk Euroopa metsades on keskmiselt 20,5 m3/ha. Suhteliselt kõrge protsent on seotud surnud puidu suure hulgaga Venemaa metsades. Kui Venemaa metsad arvestusest kõrvale jätta, on surnud puidu keskmine hulk Euroopa metsades ligi kaks korda väiksem, 10 m3/ha. Põhja-Euroopa metsades on see keskmiselt 8 ja Lõuna-Euroopa metsades 15 m3/ha. Suurima surnud puidu hulgaga, keskmiselt 40 m3/ha, paistavad silma Serbia metsad. Ka Venemaa, Leedu ja Ukraina metsades on see kõrge, enam kui 20 m3/ha. Vähem kui 7 m3/ha on esitatud andmete põhjal surnud puitu Valgevene, Suurbritannia, Taani, Poola ja Soome metsades. Ülevaate surnud puidu hulgast erinevate Euroopa riikide metsades annab joonis 8. Liikide ohustatuse astmed ja ohustatud puuliigid Üks selgemaid metsakoosluse ökoloogilise kvaliteedi languse märke on koosluse elurikkuse kahanemine. Selleks, et ennetada mõne metsaliigi kadumist, on vaja teada, millised neist on sattunud ohustatud seisundisse. Varem hinnati liikide ohustatust ekspertide eelvaliku alusel ja jälgiti vaid nende liikide olukorda, mis eksperdid olid välja pakkunud. Nüüd selgitatakse kokkulepitud kriteeriumite järgi kõigi koosluses elavate liikide seisundit (Timm 2010). Vastavalt IUCN-i punase nimestiku kriteeriumitele jagunevad liigid järgmistesse ohukategooriatesse: NT – ohulähedased, VU – ohualtid, EN – ohustatud, CR – äärmiselt ohustatud, RE – hävinud. Andmete kogumine ohustatud metsaliikide kohta on äärmiselt töömahukas tegevus ega ole kaugeltki lõppenud. Erinevatest riikidest saadetud andmestik on ebaühtlane, samuti on see ebaühtlane Euroopa erinevate elustiku rühmade osas. Kokku saadeti 2011. aastal vastavaid andmeid 27-st Euroopa riigist. Suhteliselt hõre on teave mitmetest Idaja Lõuna-Euroopa maadest. Ka andmestiku usaldusväärsus on riigiti õige kõikuv. Kui näiteks võrrelda Lätist ja Leedust tulnud andmeid, on info ohustatud liikidest kahe lähedase loodusega naabermaa kohta nii lahknev, et seda saab seletada ainult ebapiisava uurimisega. Kõige täpsem ja üksikasjalikum üle-Euroopaline andmestik on olemas ohustatud puuliikide kohta. Üldistatult võib öelda, et ohustatud puuliikide arv kõigub erinevate riikide metsades ühe ja kaheksa vahel. Viiest riigist (Austria, Tðehhi, Venemaa, Hispaania, Suurbritannia) on teateid rohkem kui kümne kohta. Kõige suuremast hulgast on teatanud Hispaania (30) ja Venemaa (27). Neli Euroopa maad on raporteerinud, et neil ei ole ühtegi ohustatud puuliiki. Ülevaate ohustatud metsapuuliikidest erinevates Euroopa maades annab joonis 9. Rootsi on teatanud, et esimest korda on ohus kaks sealset varem laialt levinud puuliiki: harilik saar (Fraxinus excelsior) ja harilik jalakas (Ulmus glabra). Harilik saar on suurtel aladel hävinud seenhaiguse tõttu. Haigusepõhjustajaks on teisseen (Chalara fraxinea). Sama seenhaigust on muide tuvastatud paljudes Euroopa riikides, ka Eestis, kus kahjustused pole siiski sama suured (Drenkhan, Hanso 2009). Harilik jalakas on Rootsis hävimisohus peamiselt jalaka haiguse tõttu, mille nimeks on jalakasurm. Lõplikult loodusest hävinud puuliikidest on teatanud Belgia kahest ja Ungari ühest. On võimalik teha ka üldistusi ohustatud metsapuuliikide kohta kogu Euroopas. Nende osakaal võrreldes kõigi metsapuuliikidega kõigub erinevates maades 5–10% vahel. Üldistatuna kogu Euroopa metsade kohta on selgunud, et kõik ohustatud puuliigid jagunevad järgmistesse kategooriatesse: ohualdid 40%, ohustatud 36%, äärmiselt ohustatud 20% (joonis 10). Ohustatud liikide hulk teistes metsa elustiku rühmades Võrreldes ohustatud puuliikide arvuga on mitmetes teiste metsa organismirühmades, näiteks seente ja selgrootute loomade seas, ohustatud liikide arv märksa suurem. See on ka loomulik, sest mida suurem elustikurühma üldine liikide arv, seda rohkem on seal tõenäoliselt ka ohustatuks kuulutatud liike. Samas tuleb rõhutada, et erinevates riikides ohustatuks tunnistatud liikide arv sõltub suuresti ka sellest, kui põhjalikult seal vastavat elustikurühma on uuritud. Euroopa riikide seas rekordilise hulga seene- (968) ja selgrootute (81) liike on esitanud Ðveitsi teadlased. Kui võrrelda erinevate maade andmeid selle kohta, kui suur on ohustatud seeneliikide osakaal võrreldes kogu seeneliikide arvuga, siis pakutakse mitmetest Kesk-Euroopa maadest ohustatud liikide osakaaluks koguni kuni 50%. Seevastu Valgevene, Soome, Horvaatia ja Sloveenia uurijate andmetel on nendes riikides ohustatud seeneliikide osakaal vaid 1–3%. Metsa selgrootute kohta esitatud andmete põhjal on kogu Euroopas ohustatud keskmiselt vähem kui 3% kõigist selgrootute liikidest. Siingi on pakutud ohustatud liikide arv riigiti väga erinev, ulatudes näiteks Soomes 476-ni, aga Leedus, kus selgrootute arv soodsama kliima tõttu tõenäoliselt suurem, kõigest neli. Põhjuseks võib olla uurimuste erinev tase. Selgroogsete loomade osas on kogu Euroopast kõige põhjalikumad ja usaldusväärsemad andmed kahe rühma – lindude ja imetajate kohta. Nende järgi võib linnuliikide kohta üldistatult öelda, et kõigist metsalindude liikidest moodustavad ohustatud liigid ligi 20%. Rekordarvu, kokku 248, on esitanud Tðehhi Vabariik. Ohustatud imetajaliikide kohta, kes metsaga seotud, võib Euroopa kohta tervikuna öelda, et nende osakaal võrreldes kõigi metsaga seotud imetajaliikidega kõigub erinevates maades 5 ja 41% vahel. Austrias, Valgevenes, Küprosel, Ðveitsis, Itaalias ja Tðehhis ulatub see eriti kõrgele, küündides üle 25%. Imetajate osas on olemas ka kenasid näiteid selle kohta, kuidas mõnel maal mõni hävinud liik on sealsesse metsa edukalt taasasustatud. Austrias on selliseks näiteks metskass (Felis silvestris silvestris) ja Eestis euroopa naarits (Mustela lutreola). Selle liigi looduslik asurkond hävis Eestis teadaolevalt lõplikult 1996. aastal, kuid nüüdseks on ta edukalt asustatud Hiiumaale (Maran, Põdra 2004). Ohustatud metsataimeliikide osakaal kõigist metsataimeliikidest kõigub Euroopa maades üldiselt 1–30% vahel. Väga vähesest hulgast ohustatud liikidest on teatanud Island, Iirimaa, Belgia ja Suurbritannia. Pikimaid ohustatud liikide nimestikke on esitatud Hispaaniast (1196) ja Tðehhi (771). Päris palju on ohustatud metsataimeliike registreeritud mitmetes Kesk-Euroopa riikides, näiteks Austrias (267), Slovakkias (207) ja Saksamaal (205). Kirjandus • Drenkhan, R., Hanso, M. 2009. Hariliku saare allakäik Eestis ja mujal Euroopas. – Eesti Loodus, 3: 14–19. • Karoles, K. 2004. Maailma metsavarud ei kahane enam endise kiirusega. – Eesti Mets, 4: 18–23. • Kangur, M. jt. 2005. Invasiivsed võõrliigid Eestis. Tallinn. • Kohv, K. 2010. Surnud puit ja elurikkus. – Eesti Mets, 3: 34–38. • Köster, K. jt. 2005. Ei ole midagi elavat kui surnud puu. – Eesti Mets, 3: 28–31. • Maran, T., Põdra, M. 2004. Naarits koju tagasi. – Eesti Loodus, 10: 6–13. • State of Europe forests. 2011. FAO. Oslo. • Timm, U. 2011. Enamik ohustatud liike on seotud metsaga. – Eesti Mets, 1: 16–22. • Tullus, H. jt. 2005. Kiirekasvuliste metsakultuuride kasvatamine kui alternatiivne maakasutusviis. Tartu. • Tullus, H. jt. 2011. Eukalüptid maailma metsanduses. – Eesti Mets, 3: 32–36.