„Saag on minu sõber! Kirves on minu vend!” hõiskab maalikunstnik Heiki Trolla ehk Navitrolla, Navi küla poiss, kel on nüüd maalimistalu Mähklis.

Sa vajadusel metsas ööbimisega saaksid hakkama? Ilma haagissuvila, interneti ja muu sääraseta?
Lõdvalt! See oleks küll hea, kui nuga oleks kaasas, aga põhimõtteliselt saab metsas igast asendist hakkama, sest metsas on kõik olemas. Selles suhtes ma ei karda.

Ma olen kunagi sõpradega päris kõvasti
matkanud, ka talvel, täiesti paksu
lumega, mis on veel eriti mõnus, sest siis
sa saad teha lume sisse onni ja sul on
seal jumala soe!
Kui sügisel matkata, siis on metsas
ka laud alati kaetud:
seened, marjad. Kui oskad käepäraste
vahenditega kala
püüda, on sul ka kala olemas.
Sul pole
vaja midagi
muud, ainult
natuke soola,
mingit vettpidavat
anumat
ja tikud võiksid
kah olla. Asjade
hulk, mida on
vaja met-
sas hakkama saamiseks, on tegelikul üliväike.
Need mahuvad daami ridiküli ära.
Metsas hakkama saamine ei tohiks
küll olla mõtlevale inimesele probleem,
aga see nõuab teatavat elukogemust või
läbikatsumist või proovimist.
Ma olen näinud, kui naiivselt suhtutakse
teinekord looduses ohtudesse.
Minnakse näiteks jõge ületama: „Oo, siin
pole mingit probleemi, siit läheb lõdvalt
üle!” Ei mõelda sellele, et vool võib olla
väga tugev – see viib sind niimoodi minema,
et sa ei saa aru kah, kui oled kahe
sekundiga kandunud kümme
meetrit allavoolu ja sealjuures
vee all, mitte peal!
Teine asi on tule tegemine.
Inimesed ei tea,
kui kiiresti võib tuli
levida! Mul on lapsepõlvest
kogemus – mõtlesin, et teen
kodutaguses kuusi-
kus ühe hästi väikese
lõkke, hästi
natukene vaatan,
kuidas see põleb.
Kakskümmend sekundit
hiljem
olin ma juba pool kilomeetrit eemal. Seal
ei olnud enam mitte midagi teha. Mets
põleski maha, hea et talu ei läinud.
Ma ei saanud pärast isegi peksa – ma
olin harjunud kõikide oma pahategude
pärast kodus peksa saama. See oli niivõrd
hull lugu, et vanemad vaatasid:
poiss saab ise kah aru, mihukese jama ta
kokku keeras.
Ja see on täitsa lõpp, kui kuum võib
olla tuli!
Mida sa metsast leidnud oled?
Põhiliselt hästi palju seeni! Praegu tahaks
kah kohe seenele minna. Eile vennas
rääkis, et nad tulid niimoodi metsast
välja (kunstnik seab kaks kätt silmadele
klappideks, nüüd saab vaid otse vaadata;
ahjaa, jutuajamine sündis augustikuus
– R. K.). Neil oli auto pagasnik seeni
täis, umbes kakskümmend liitrit. Siin,
Karulas, on hästi head seenemetsad.
Kui on veel seeneaasta kah, siis on… no
ütleme nii, et looduse kingitusi leiab igal
sammul.
Jahimees sa ei ole? Või on sul mõte kü-
tiks hakata peast vähemalt läbi käinud?
Et kas ma läheks nüüd metsa kellegagi
rammu katsuma?
Miks rammu? Lihtsalt: võ-
taks püssi ja tooks kitse
koju, õhtul saaks maksa
teha, järgmisel päeval
praadi.
Mu isa on olnud jahimees
ja mina pidin aitama tal
nülgida kõiki neid loomi. Ema ei sallinud seda tööd üldse ja mulle
on kah jäänud teatav vastumeelsus. Ma
ei heida jahipidamist kellelegi ette ega
pane pahaks, aga ma ise ei läheks küll
püssiga metsa. Vibu või ammuga võiks
küll, aga see on keelatud ja teeb väga
valu ja lisaks on juures oht, et sa ei pruugi
looma ikkagi rajalt maha saada ning
oleks nõme, kui ta lihtsalt jookseks ringi
selle noolega.
Ei, ma jään kalapüügi juurde.
Kala ei saa haiget, kui ta su konksu
otsa satub?
Ta saab kindlasti väga palju haiget, aga
ta on… no nii teistsugune.
Kala justkui pole loom, sest tal ei ole
pehmet karvast kasukat ja sügavpruune
silmi ning ta ei niutsu abitult, vaid
lämbub kuival maal vaikselt ära?
Jah! Kui sa kala kinni püüad, siis ta
vaatab sulle lihtsalt kala näoga otsa, nii
et vahet pole. Kalaga mul tõrget ei teki.
Suuri loomi sa vist kardad ka väga?
Kardan! Ma kardan paaniliselt loomi,
aga ma tean, et nendega on võimalik
läbi rääkida.
Näiteks lehmadega?
Jah! Lehmad on väga targad loomad. Ma
usun, et kunagi tegid lehmad inimestega
lepingu: teie ehitate meile majad ning
toote heina ja juua, meie aga anname
teile piima.
Aga metsloomi ma kardan küll väga,
sest metsloom on etteaimamatu – sa
kunagi ei tea, mida ta tegelikult mõtleb.
Samas tunneb loom ära, kui sa teda
kardad.
Sul on olnud metsas metsloomaga ebameeldivaid kohtumisi?
Lapsena oli küll – ühe põdraga. Ta ajas
mind niimoodi nutma et… Ma olin karjas, vaata, ma olen veel selle ajastu inimene,
et käisin karjas. Hoidsin lehmi ja lugesin
raamatut. Järsku tunnen, et lehmad on
kuidagi ärevaks muutunud. Tõusen püsti
ja – mõne meetri kaugusel on suur, sihukeste
sarvedega (kunstnik teeb, nagu
kannaks pea kohal paati – R. K.) põder,
kes oli otsustanud tulla lehmi inspekteerima.
Kusjuures lehmadest oli näha, et neile
polnud see mõte sugugi vastumeelt.
Mina olin väike, haigustest räsitud
kidur poisike ja tundsin, et selle põdra vastu ei ole mul mitte mingit ðanssi – ta
oli nii kohutavalt suur ja hirmuäratav.
Siis ma hakkasingi lihtsalt täiega tönnima.
Pillisin ja püüdsin lehmade kette
lahti tõmmata, aga ma olin ärevusest nii
nõrgaks muutunud, et ei suutnud neid
välja tirida.
Ja põder vaatas südamerahuga sind
nutmas?
Põder vaatas tükk aega täielikus hämmingus
ja arusaamatuses mingit väikest
olevust, kes käib ringi nagu kana takus.
Ma võisin ülikoomiline välja näha, kuigi
hästi õnnetu.
Viimaks läks põder ära, aga see jääb
mulle elu lõpuni meelde, kui suur on üks
loom, ikka täiesti hiiglane.
Koerad on kah elukad, keda ma väga
kardan. Kui ma laps olin, ründas üks
hullunud koer mind nii, et… ma värisesin
veel kaks päeva hiljem. Suur punane
lõukoer oli ja ma pääsesin puhtalt ainult
selle tõttu, et hüppasin mingisse poollagunenud
keldriauku ja hoidsin tokiga
koera eemal. Ma võitlesin pool tundi,
kuni üks traktor sõitis mööda. Traktorist
nägi, et midagi on lahti ja päästis mu ära.
Kas sa metsas kolades nõiaringi oled
sattunud? Mina korra kursaõega
Saarnaki laiul sattusin. Umbes kahe
hektari suurusel lapil suutsime kolm
korda täistiiru peale teha. Siis lõime
käega ja läksime risti läbi laiu.
Lihtsalt jäite kinni? Täiesti hämmastav.
Ei, sellist nii-öelda õnne mul ei ole olnud,
kuigi ma olen seda tundnud küll, et nüüd
olen eksimise äärel.
Ma kondasin väiksena palju koos vanaemaga
metsas ringi ja tema õpetas,
kuidas päikest jälgida ja kuidas orientiire
paika panna. Eksimise eest hoiatas ta
väga tõsiselt.
Vanaema oli ikka selle ajastu inimene,
mil nähti esimest korda lennukit ja
autot. Enne seda oli kogu elu seotud ju
ainult metsaga. See oli lihtsalt uskumatu,
kuidas ei tohtinud mingit puutükki kah
ära visata, sest kõik metsaga seotu oli nii
väärtuslik!
Mäletan, kuidas käidi metsa vaatamas:
„Aa, seal on üks tõrvasepuu, see tuleb
alles hoida ja pärast õigelt kõrguselt
maha võtta!”
Mis see tõrvasepuu on?
Sellest tehakse tulesüütust. See on kuiv,
vaiku nii täis imbunud puu, et kui sa
võtad talt kirvega väikese laastukese, siis
see põleb nagu bensiin.
Meie oleme sellest maailmast välja
kasvanud. Kui nüüd tahab keegi lõket
põlema panna ja see ei õnnestu, siis ta
võibki sinna vihaga bensiini kallata. Aga
tuletegemiseks leiab loodusest tunduvalt
efektiivsemaid meetodeid.
Metsa tuleb osata kasutada. Kui me
käisime vanaemaga vihtasid tegemas,
ütles ta ikka: „Nii, roni selle kase otsa,
painuta ta alla!” Mina ronisin vurr-vurrvurr
puu otsa, painutasin ta alla, vanaema
lõikas ära kõige magusamad oksad
ja mina lasin, piuu! tüve ülesse tagasi.
Kes siis selleks, et vihta teha, hakkab
puud maha võtma. See oleks nagu tuumapommiga
kärbse tapmine.
Siin, jah, tarkpead lasevad mingi
vana poolkuivanud kase maha ja imestavad,
miks nad sealt vihta ei saa.
Tuleb võtta kõige värskemaid ja mõnusamaid
oksi ladva lähedalt. Aga selleks
on vaja noori poisse, kes viitsivad puu
otsa ronida.
Mis metsi oled sa mujal maailmas
näinud?
Metsad on ikka ilgelt ägedad! Mulle tohutult
meeldisid Altai eelmägedes seedri-
ja lehisemetsad. Eestis on niimoodi,
et kui keegi ütleb: „Vaata, kui ilus koht!”,
siis see tähendab, et see ongi üks konkreetne
ilus koht. Aga Venemaal, Siberis,
on seda ilusat kohta tuhat kilomeetrit.
Lehisemetsade puude kujud ja okaste
kiht nende all – see on täielik müstika,
mis sööbib mällu!
Samuti jätsid mulle kustumatu mulje
Brasiilia vihmametsad. Naiivsetes kolmanda
kategooria seiklusfilmides näidatakse,
kuidas inimesed jooksevad kuskil
dþunglis paljalt ringi. Tegelikkuses on
dþungel ülimalt ohtlik paik. Kui sa vaatad
ainuüksi seda, millised taimed seal
risti-rästi ja mitmel korrusel segiläbi kasvavad,
siis – minule jäi küll mulje, et viie
minutiga ei jää luukeret kah alles! Sind
lihtsalt tassitakse krauh-krauh-krauh
tükkidena laiali. Võsa paneb su nahka.
Sa pead olema suur asjatundja, kui tahad
dþunglis liikuda.
Kreeta saarel, muide, nägin ma, kui
tähtis asi mets ikka on. Vanaaegsetes
lossides, Minose kultuuri, see tähendab
Euroopa ja Lääne tsivilisatsiooni hällides,
kasutati puudest tehtud sambaid. Kreeta
sambad on ju tagurpidi pööratud puud
– juured on üleval, neist tekkisid võlvistikud
ja nende peale ehitati katus.
Juba ammu ei ole Kreeta saarel mingit
õiget metsa! Need on kõik ära raiutud
ja kasutatud. Ning seejärel on muutunud
sealne kliima. Enam ei ole kuulsaid
ojasid, mis tõid mägedest jaheda vee,
voolasid läbi lossiruumide ja jahutasid
neid. Seal pole mitte ühtegi oja enam.
Saarel ei saja vihma, sest pole metsa, mis tõmbaks enda peale pilvi.
Sama asi on Portugaliga – seal on
kah peaaegu kõik metsad maha raiutud
(Portugali pindalast on metsa all siiski
38% – toim.). Rääkimata Inglismaast,
mis on kunagi olnud laialehiste metsade
all. Kogu London ehitati ju tammedest,
kuni maha põles.
Ma mõtlen, et kas loodusel on nüüd
pakkuda mingi alternatiiv või trikk, millega
metsad asendatakse.
Mis muidugi ei tähenda, et metsa ei
tohiks teha. Sada aastat tagasi oli siin,
Karula kandis, metsasuse protsent kas
kolmteist või neliteist. Kogu maa oli
üles küntud ja haritud ja arvel. Sellest
ka minu vanaema puuarmastus, sest iga
pind, iga tikk oli kirjas, midagi ei lastud
niisama käest. Metsa majandamine on
siin ikkagi väga päevakorras.
Ma siin kuulsin mingite naiivitaride
aktsioonidest, kes tahtsid piketeerida
seni, kuni ei lõigata enam ühtegi puud.
Halloo! Mets on organism, meie oleme
organismid, meil on vaja kokkuleppele
jõuda. Praegu kasvab Eestis metsa
rohkem peale kui teda maha võetakse.
Jumala eest, leiame võimaluse, kuidas
seda ressurssi kõige paremini ära kasutada!
Aga hakata jonnima, et ärge võtke puid
maha – mulle ei meeldi sellised asjad.
Sa tead seda teooriat, et terve maakera
on üks organism, mis ennast ise
reguleerib?
Tean küll. Ja maakera ajalugu on
näidanud, et elu kui selline elab kõik
katastroofid üle.
Ma olen sinuga sada protsenti nõus!
Kusjuures inimene on sellest kõigest
väga väike osake. Kui loodus leiab, et
meiesuguseid kahejalgseid läheb vaja,
kasutab ta meid ära. Me teeme oma tööd
– lõikame metsa ja ehitame kosmoserakette.
Aga kui loodus otsustab, et nüüd
aitab, siis me sureme välja päeva jooksul.
See asi korraldatakse ilma meieta nii ära,
et meil pole aega pasunatki puhuda või
hädakisa tõsta.
Sa oled suur detailimaalija. Kumba sa
parema meelega maalid – okas- või
lehtpuud?
Kohe vaatame järele! (Kunstnik võtab
taskust nutitelefoni ja hakkab lappama
fotosid oma värskematest maalidest. – R.
K.) Kuusemetsad ikka põhiliselt… näed,
nüüd ma saan ise ka teada. Aga, vaata,
kased jälle. Kased-kuused – see on hea
kombinatsioon tegelikult.
Siin on jälle väga huvitavad lehtpuud.
(Need „huvitavad lehtpuud” on kuuse
kujuga, aga lehtedega; siis on veel üks
kummaline puu, kelle kunstnik arvab toomingaks;
ühel maalil on ilmselt geneetilise
kahjustusega tamm. Aga enamasti ikka
kuused-kased, kuuski ehk õige veidi rohkem.
– R. K.)
Meie elame metsavöötmes, kus prevaleerivad
ikka kuusk ja mänd. Okaspuu on
tegelikult väga hea puu: laastukatused
tuleb teha okaspuust. Igasugused vastupidavad
konstruktsioonid, kus on vaja
vaigust lähenemist, et ta ei hakkaks asja
ees, teist taga mädanema, tehakse okaspuust.
Noh, mõnus puu.
Millega sa sauna kütad?
Sauna kütmine on suur kunst. Tuleb
alustada okaspuupilbastega, sest need
süttivad kergesti. Pärast tuleb segada
saart, vahtrat, leppa ja paju – proportsioonid
sõltuvad sellest, kui kiiresti sa
tahad kuumust saada. Kuna ma olen oma
saunaga juba sõber, siis ma enam-vähem
tean, millal mida panna.
Sul on soome saun?
Jah, suitsusaun on väga mõnus, aga
mulle meeldib käia suitsusaunas sõprade
juures. Ma ise ei viitsiks päev otsa kütta.
Ajad on muutunud, me ei kanna kasetohust
riideid ja ei käi ringi, nui seljas.
Saun osatakse kah kiiremini kuumaks
kütta.
Sa oled tunnistanud, et sulle meeldib
kohutavalt linn, et linn on tsivilisatsiooni
tipp, ja mida suurem linn, seda
ägedam.
Seda küll. Linnas on tore olla ja käia
vaatamas, mismoodi seal kõik toimib ja
funktsioneerib. Teisest küljest on linn
hästi haavatav süsteem. Lõikad tal ühe
juurika alt ära – tõmbad näiteks voolu
välja – ja linn on ikka täitsa jamas.
Kuid inimeste innukus ja usinus ja optimism
midagi oma kätega teha, annab
teinekord selliseid tulemusi, et vaatad
silmad punnis – sihukesi asju on ehitatud!
Selles mõttes on linn äge.
Sa tahtsid kah ju kunagi arhitektiks
saada.
Tahtsin küll, jah, aga ei saanud, sest mul
oli vilets matemaatika. Ma oleks pidanud
rohkem pingutama, aga ju ma siis ikka
nii väga ei tahtnud... Arhitektitöö nõuab
päris tõsist, süsteemset ja kaalutletud
mõtlemist.
Paralleelsed jooned pole ikka sinu
teema?
Paistab nii, et ei ole. Oleks võinud olla,
aga ma usun, et ma olen maalikunstnikuna praegu kindlasti tunduvalt õnnelikum.
Isegi siis, kui ma oleksin mingi
suurfirma juht ja aju, isegi siis poleks
mul nii suuri vabadusi kui individuaalselt
töötava maalikunstnikuna.
Ma olen terve elu otsinud vabaduse
mõõdet ja ma arvan, et ma olen selle
leidnud. Olla maalikunstnik, mõelda
välja ja komponeerida pilte – see on
olnud mulle hea lahendus olla õnnelik.
Kui sa elad ainult õnnetuna, siis on see
ju jama värk.
Mitu puud sa oled elu jooksul istutanud?
Kümme, sada, tuhat?
Ma just eile sõitsin pojaga Navi külas ringi
ja näitasin: „Näed, selle metsatuka istutasin
mina ja selle allee istutasin mina!”
Mul oli keskkooli ajal selline hobi, et
kui tunnid said läbi, läksime koos naabripoisiga
metsa. Võtsime käru, labidad,
korjasime istikuid ja istutasime need
pärast maha. Me võtsime väikseid puid,
millest oli näha, et neil pole selles kohas
tulevikku ja istutasime need lagedatesse
kohtadesse.
Ma arvan, et ma olen istutanud paarkolm
tuhat puud küll!
See on ju huligaansus – külvasid metsa!
Jah! Meil oligi see põhimõte, et tahtsime
metsa laiendada. Eriline sigadus minu
naabripoisi poolt oli see, et ta läks ja
istutas öösel salaja keset põldu ühe üsna
suure puu. See võeti küll pärast maha
ja ta sai veel pahandada kah, et mida
sa, poiss, mõtled, siin on ikka põllumaa,
mida on sajandeid haritud ja sina tuled
siia nüüd lolli mängima.
Sa mõtlesid selle loo praegu välja!
Pärast tunde tehakse ikka muid pahandusi.
Meie tegime pahandust niimoodi, et käisime
metsa istutamas. Ma võin sulle kõik
need puud ette näidata. Mul on tõendusmaterjal
olemas – ja need on praegu ikka
suured, võimsad puud!
Mind erutab õudselt puude istutamine.
See on mõnus tunne, kui sa näed mõnd
enda istutatud puud, mis on suureks
kasvanud.
Siin talus on mul territooriumi piisavalt,
kuhu veel juurde istutada. Selle koha
planeerimine on olnud suur töö, sest kõigepealt
tuli kõvasti võsa maha võtta. Aga
ma tahan siia kujundada nüüd natukene
boheemlasliku pargi, see on äge!
Mähkli talu pole sinu sünnikodu.
Kuidas sa siia sattusid?
Ma otsisin aastaid maakohta, kus oleks
kõik lagunenud ja kus oleksid kõik mälestused
läbi lõigatud – et keegi ei tuleks
kivide peale nutma ja halama, mis siin
on olnud.
Viimane selle koha omanik käib siin
ikka aeg-ajalt. Me saame väga hästi läbi.
Tal on kohutavalt hea meel, et keegi tuli
ja hakkas siin midagi tegema, sest tema
on juba väga vana ja tal oli kurb vaadata,
kuidas kõik lootusetult lagunes, lagunes,
lagunes.
Peamine põhjus, miks ma selle koha
ostsin, oli aga see, et… Ma tulin siia
esimest korda detsembrikuus, siin oli läbimatu
tihnik, aga ma nägin ikkagi neid
suurte puude viirgusid. Siis ma mõtlesin,
et ma võin siia ehitada mistahes asju:
viiekilomeetrise torni, kuuekilomeetrise
augu, aga ma ei saa istutada siia kahesaja
aasta vanuseid tammesid.
Isegi kui ma oleks kõige rikkam
Araabia naftaðeik, ei saaks ma siia vanu
puid ise istutada. See on fakt.
Puude pärast ostsin selle talu.