Kui eelmises artiklis olid vaatluse all Euroopa metsad, siis siinses keskendutakse Euroopa metsanduse arengu erinevatele aspektidele. Kirjutis tugineb FAO 2011. aasta raportile ja mitmete uuringute andmetele.

Metsanduse ajalooline kujunemine, väärtustamine ja roll ühiskonnas
Mets ja metsandus omab Euroopa riikide keskkonna-, majanduse, sotsiaalses ja kultuurilises elus erakordselt suurt tähtsust. Metsast saadavate hüvede väärtustamine ja suurus sõltub piirkonna looduslikest ja majanduslikest tingimustest, samuti inimeste väärtushinnangutest ja traditsioonidest.

asustatud suhteliselt väikese metsa pindalaga riikides väärtustatakse kõrgemalt metsade kaitse- ja puhkefunktsiooni. Metsa on ühe elaniku kohta ülivähe (Taanis 0,12, Belgias 0,07, Euroopas tervikuna 0,31 hektarit). Kuna ökosüsteemi teenused on seal defitsiitsed, siis osatakse paremini hinnata metsade kaitse- ja puhkefunktsioone. Sageli toetatakse metsasektorit ka riigieelarvest või erinevate fondide kaudu. Ressursi säilitamise huvides toimub puidutööstuse toorme ja teiste metsasaaduste ulatuslik sissevedu. Taanis, Hollandis ja mõningates teistes piirkondades võib ka haljastuseks sobilike taimede ja jõulukuuskede, aga ka puittaimede kasvatamine pärgade, vanikute jt. kujunduselementide saamiseks olla isegi tulukam klassikalisest metsandusest. Põhja- ja Ida-Euroopa hõredama asustuse ja kõrgema metsasusega riikides, s.h. ka Eestis, on iseloomulik mitmekesise metsanduse raames just metsa traditsiooniliste puiduliste väärtuste jätkuv tähtsustamine, kuigi ka keskkonnaväärtuste roll on viimastel aastatel oluliselt suurenenud. Euroopa Liidus hiljuti läbi viidud uuring metsade mittepuiduliste väärtuste hindamiseks seadis esikohtadele bioloogilise mitmekesisuse kaitse, rekreatsiooni, süsiniku sidumise ning kliima ja veereþiimi reguleerimise, vee puhastamise, metsamulla kaitse erosiooni eest, aga samuti õhu kvaliteedi reguleerimise. Mõnevõrra vähem tähtsustati spirituaalseid ja kultuurilisi teenuseid, metsa esteetilist väärtust ja rolli tervise kaitsel, kuigi viimaste osakaal on üldiselt kasvav. Euroopa metsade puiduvaru ning selle kasutamise maht ja trendid Eurpoopa on ainus maailmajagu, kus metsade pindala ja puiduressurss on viimastel aastakümnetel suurenenud, kompenseerides sellega osaliselt metsavarude vähenemist maakera teistes piirkondades. Euroopa metsade puidutagavara on viimase 20 aastaga suurenenud 8,6 miljardi m3 võrra. Metsade pindala ja puiduvaru suurenemine on peamiselt toimunud mittemetsamaade taasmetsastamise tulemusena, sealhulgas loodusliku uuenemise teel mahajäetud põllumajanduskõlvikutel. Põhja-Euroopas on varasematel aastakümnenditel selle põhjuseks olnud ka kuivendussüsteemide rajamine ja väetamine. Aastatel 1990–2010 on Euroopa metsade pindala suurenenud 17 miljoni hektari võrra. Metsade pindala ja puidutagavara suurenemine arenenud maade väheurbaniseerunud piirkondades on mõneti kompenseerinud samaaegset metsade vähenemist linnade laienemise ja infrastruktuuri arengu tõttu. Euroopa metsade kogu puidutagavara on 114,2 miljardit m3, sellest Venemaal 82 miljardit m3. Euroopa Liidu metsade puidutagavaraks on 24 miljardit m3, millest okaspuud moodustavad 71%. Puidutagavara on keskmiselt 105 m3/ha, varieerudes erinevates riikides 15–346 m3/ha. Euroopa metsade aastaseks raiemahuks on hinnatud 578 miljonit m3 või 513,3,2miljonit m3 ning raiutud ümarpuidu rahaliseks väärtuseks 17 743 miljonit eurot. Euroopa Liidu kahekümne seitsme liikmesriigi aastaseks raie kogumahuks on pakutud 460 miljonit m3 ja metsade juurdekasvuks 767 miljonit m3. Kändude ja juurte kasutamise maht on praegu 0,4 miljonit m3, seda peamiselt Põhjamaades. Euroopa metsad suudavad varustada Euroopa riike puiduga 87% ulatuses praegusest vajadusest. Sealjuures moodustab metsaraie Euroopas ilma Venemaata kokku 62% ja koos Venemaaga 40% puidu aastasest juurdekasvust. Võrreldes metsade juurdekasvuga on raiemaht kõrgeim Ðveitsis, Austrias, Rootsis, Soomes, Leedus, madal aga Venemaal, Küprosel ja Hispaanias. Vastavalt prognoosile on Euroopas aastal 2030 vajadus puidu järele 20% võrra suurem kui praegu. Poliitiliste vahenditega sekkumiseta kasvab nii puidu pakkumine kui tarbimine umbes ühe protsendi võrra aastas ning tasakaalustub aastaks 2030. Tööstusliku toormena kasutatava puidu osas prognoositav juurdekasv on seejuures tagasihoidlik, kiirem on see just energiapuidu osas (kuni 1,5% võrra aastas). Traditsioonilise tüvepuidu osas on prognoositav pakkumise tõus väike, samas mitmete seni raiejäätmetena käsitletud materjalide osas aga suhteliselt kõrge. Puidukaod viiakse prognoosi kohaselt miinimumini ning laialdane saab olema materjali taaskasutus tööstustoorme või energiaallikana. Säästva metsanduse näitajate järgimise seisukohalt on prognoositavad arengud positiivsed – metsa pindala ja tagavara suurenevad, raiemaht jääb alla juurdekasvu. Negatiivse trendina on bioloogilise mitmekesisuse kaitse seisukohalt käsitletav aga surnud puidu tagavara vähenemine. Metsanduse osakaal rahvuslikus koguproduktis on enamikes Euroopa riikides suhteliselt madal, sealhulgas metsamajanduse osa SKP-st 0,1–1,7%. Euroopas tervikuna on metsasektori osakaal SKP-s 1%, sealhulgas suurim on see Põhja- (2,2%), väikseim Kagu- (0,7%) ning Edela- ja Lääne-Euroopa (0,8%) riikides. Traditsiooniliselt kõrge, kuigi vähenemistrendiga, on olnud metsanduse osa rahvuslikus koguproduktis Soomes ja Rootsis. Möödunud sajandil oli metsandus selgelt orienteeritud metsa puidulistele väärtustele, tootlikkuse tõusule ja efektiivsusele Lageraielankide pindala, eriti Põhja- Euroopa vähemasustatud piirkondades ja riigimetsades, võis sajandi algupoolel ületada sadu hektareid. Möödunud sajandi keskel toimus metsatööstuse kiire areng ning massiline üleminek mehhaniseeritud raiele, metsamaterjali koondamisele ja transpordile. Kuuse lageraielangid uuendati peamiselt istutamise, männi langid lisaks seemnepuude jätmisele ka istutamise ja külvi teel. Kesk-Euroopas oli samuti lageraiemajandus laialt levinud ning mitmete puuliikide puistud olid võimelised küpses eas just lageraiemajanduse korral saavutama puidutagavara üle 1000 m3 hektari kohta. Langid kultiveeriti reeglina istutamise teel, kusjuures kultuuride algtihedus oli Põhja-Euroopa arusaamade kohaselt väga kõrge. Lageraielankide pindala oli keskkonnakaitse põhimõtete tõttu sageli rangelt limiteeritud ning mäestikupiirkondades olid lageraied erosiooni, laviinide jm. ärahoidmiseks reeglina keelatud. Kesk- ja Lääne-Euroopas oli lisaks lageraiemajandusele jätkuvalt oluline ka püsimetsandus (continuous cover forestry; dauerwald), mida praktiseeritakse Saksamaal, Ðveitsis, Prantsusmaal, Austrias ja Sloveenias tänaseni. Seda soodustavad nii traditsioonid, pikaajaline metsakasvatuslik kogemus, mitmete varjutaluvate liikide (harilik pöök, harilik kuusk, valgepöök, harilik ja kivitamm) esinemine metsade koosseisus, millised on võimelised uuenema ka vana metsa turbe all. Samuti jämetarbesortimentidele ja massiivpuidule orienteeritud metsatööstus. Kõvade lehtpuude, eeskätt tamme, pöögi ja kirsi oksavabade jämetarbesortimentide erakordselt kõrge hind võimaldab tulukalt majandada metsa ka üksikpuude ja puude gruppide kaupa ning tegeleda üksiksortimentide realiseerimisega oksjonil ka tänapäeval. Püsimetsana majandamisel peetakse Kesk-Euroopa viljakates kasvukohtades sobivaks puistu tagavaraks 350–500 m3/ ha. Valikraiena majandades raiutakse puid kõigist vanuseklassidest ja jämedusastmetest, millega luuakse tingimused väärtuslike puuliikide looduslikuks uuenemiseks. Sageli on vajalik ka täiendav grupiline kultiveerimine häiludes. Ideaalne püsimets on mitmerindeline erivanuseline segamets, kus nooremaid puid on rohkem kui keskealisi ning keskealisi enam kui vanemaid. Majandamisel jälgitakse puude arvu jagunemist diameetriklassidesse. Tegelikku ja optimaalset jagunemist võrreldes leitakse puude arv, mis peaks igast diameetriastmest raiega kõrvaldama. Nii Lääne- kui Põhja-Euroopas oli 1970-ndatel ja 1980-ndatel aastatel väga levinud võõrpuuliikide puhtkultuuride rajamine. Näiteks Suurbritannias on sitka kuuske (Picea sitchensis) ja Rootsis keerdokkalist mändi (Pinus contorta) kokku kümnetel tuhandetel hektaritel. Keerdokkalise männi kultiveerimise maksimum langes 1980-ndatele aastatele. Saksamaal on ebatsuuga (Pseudotsuga menziesii) puistute üldpindala peaaegu 180 000 hektarit (tagavara võib ulatuda üle 1000 m3) ning lehise võõrliikide ja hübriidide puistute pindala 73 000 hektarit. 1980-ndatel algas ümberorienteerumine metsa keskkonna- ja puiduliste väärtuste tasakaalustatud arendamisele 1980-ndatel ning 1990-ndate algusest alates, näiteks Saksamaal alates 1975. aasta ja Rootsis alates 1993. aasta metsaseadusest ning Soomes umbes samal ajal keskkonnaprogrammi vastuvõtmisega, oli ametlik orientatsioon muutumas juba metsa keskkonna- ja puiduliste väärtuste tasakaalustatud arendamisele. Muutunud rõhuasetuse tingimustes on tähtsustatud metsade ökosüsteemse majandamise põhimõtteid, mis tuginevad teadmistele metsaökosüsteemis toimuvatest protsessidest ning jälgivad puistute koosseisu, struktuuri ja funktsioneerimise arenguid, sealjuures ka looduslike häiringureþiimide osas. Eraldi teema on metsade looduslikkuse taastamine, mis on tekitanud lahkarvamusi ja konfliktseid situatsioone erinevate metsandusega seotud huvigruppide vahel, eriti metsapõlengute kui häiringute käsitlemisel ning nende rolli ja mõju hindamisel. Erinevate riikide õigusaktides on võetud suund kodumaiste puuliikide kasvatamisele ning võõrpuuliikide osakaalu vähendamisele või koguni keelustamisele. Looduslähedase ja ökosüsteemse metsade majandamisega paralleelselt muutub eriti Lõuna-Euroopas üha olulisemaks kiirekasvuliste puuistandike osatähtsus nii tööstuse kui energeetika puiduga varustaja ja süsiniku sidujana. 1990. aastal võtsid kultuurpuistud maailmas enda alla 173 miljonit hektarit, 2000. aastal 214 miljonit hektarit ning 2010. aastal juba 264 miljonit hektarit (sellest Euroopas 69 miljonit hektarit). Aastatel 2000–2010 suurenes nende pindala 50 miljoni hektari võrra. Aastaks 2030 on kultuurpuistute pindala prognooside järgi 302–345 miljonit hektarit ja need rahuldaksid hinnanguliselt 2/3 kogu tööstusliku ümarpuidu vajadusest. Istandikud säästavad looduslikke metsi. Näiteks Itaalias, kus metsa kogupindala on 9,7 miljonit hektarit, on juba 60% raiutud puidust ning 65% tööstuslikust ümarpuidust pärit tasandikele rajatud istandikest. Nõnda on tunduvalt vähenenud mägedes paiknevate looduslike metsade raie.Istandikud aitavad kaasa süsiniku kiirele sidumisele biomassis. Euroopa metsade süsinikuvaruks on hinnatud 53 GtC, mis on seotud metsa biomassis ja surnud puidus. Euroopa metsavarud suurenevad ja suurenenud on ka süsinikuvaru, alates 1990. aastast 2 GtC võrra. Euroopa metsade süsinikuvaru moodustab 16% kogu maailma varust. Perioodil 2005 kuni 2010 seoti Euroopa metsade poolt fotosünteesi käigus atmosfäärist hinnanguliselt 870 miljonit tonni CO2-te [4]. Metsad kui elurikkuse tagajad ja keskkonna kaitsjad Kuidagi ei saa alahinnata metsade tähtsust eluslooduse mitmekesisuse kaitsel. Elurikkuse vähenedes kahaneb ka metsadest saadav potentsiaalne kasu, sealhulgas metsaökosüsteemi teenused. Laiemas plaanis tähendab see ühiskonnale kahju mitte üksnes ökoloogilisest, vaid ka sotsiaalsest ja majanduslikust aspektist. Erineva kaitsereþiimiga metsad võtavad riigiti enda alla 10–35% kogu Euroopa metsa pindalast, kuid range kaitse all on vaid 2% metsadest. Seda on tunduvalt vähem kui Eestis. Euroopas on kolmekümne viies riigis kaitse all (MCPFE kategooria 1.1–1.2) kokku ligikaudu 15,1 miljonit hektarit metsa ehk 8,1% kogupindalast. Sellest on rangereþiimilise kaitse all (kategooria 1.1) umbes Eesti metsa suurune pindala (2,4 miljonit hektarit ehk 1,3% kogupindalast). Kategooriaga 1.1–1.3 (1.1 no active intervention, 1.2 minimum intervention, 1.3 conservation through active management) ning kategooriaga 2 (landscape protection) kaitstud metsa pindala on Euroopas kokku 56 miljonit hektarit ja ilma Venemaata 39 miljonit hektarit. Otseselt bioloogilise mitmekesisuse suunitlusega on kaitse all 37 miljonit hektarit ehk 4% metsa pindalast. Kaitse iseloom on riigiti erinev, kusjuures Põhjamaades ja Ida-Euroopas on suund suurte metsapindalade võtmiseks range kaitse alla. Kesk-, Lääne- ja Lõuna- Euroopas püütakse metsade bioloogilise mitmekesisuse kaitse lahendada aga enam läbi aktiivse majandamise [20]. Euroopa Liidu linnu- ja elupaiga direktiivi kohaselt on määratud Natura 2000 võrgustikku ligikaudu 750 000 km2 maismaa-alasid, milledest umbes 30% on mets. Liikmesriikide Natura 2000 alade kogupindala on 37,4 miljonit hektarit. Metsade bioloogilise mitmekesisuse kaitse tähendab tööstuse ja energeetika seisukohalt siiski ka olulist puiduraie ja -kasutamise piirangut. Sealjuures on raiepiirangud Ida- Euroopa kaitsealustes metsades üldiselt oluliselt rangemad kui Lääne-Euroopas. Kõige nõrgema kaitsereþiimiga raiepiirangute suhtes on bioloogilise mitmekesisuse kaitseks määratud Prantsusmaa, Saksamaa, Taani ja Hispaania metsad. Kahekümne seitsme liikmesriigi ning Norra ja Ðveitsi baasil tehtud uuring näitas, et 48% potentsiaalsest raiemahust jääb metsade kaitsereþiimi tõttu raiumata, mis tähendab aastas 68 miljoni m3 puidu jätmist metsa bioloogilise mitmekesisuse kaitseks. See vastab ligikaudselt Saksamaa ja Itaalia aastasele raiemahule. Lisaks on Ðveitsis ja Austrias, eriti mäestikes, suurim osakaal maastiku-, vee- ja pinnasekaitseks määratud metsadel. Kokku jääb lisaks eelnevale erinevate maastikukaitse abinõude tõttu aastas raiumata 37,6 miljonit m3 puitu [22; 23]. Lisaks kaitsereþiimile omab potensiaalset puiduraie ja -kasutamise piirangut ka metsade sertifitseerimine. Näiteks Rootsis tähendavad sertifitseerimisest tulenevad piirangud tulundusmetsades raiemahu täiendavat vähendamist 15% võrra.

Kirjandus
1. Environmental Statistics and Accounts in Europe. Eurostat, 2010.
2. The European Forest Sector Outlook Study, II, 2010–2030.
3. Mavsar, Robert a.o. 2009. Development and Marketing of Non-Market Forest Products and Services. – In: EFI News, 1: 12–13.
4. State of Europe’s Forests 2010. Status and Trends in Sustainable Forest Management in Europe. Ministerial Conference on the Protection of Forests in Europe, UN ECE, FAO, 2011.
5. Potential Sustainable Wood Supply in Europe. UN ECE, Geneva, 2008. State of the World Forests. 2009. FAO.
6. European Forest Information Scenario Model, 2004 http://www.efi.fi/projects/forsce/efiscen.pdf
7. State of the World Forests. 2009. FAO.
8. The European Forest Sector Outlook Study, 2010–2030, UN ECE, FAO, 2011.
9. Haveraaen, O. 1994. Silvicultural Systems in the Nordic Countries. – In: Innovative Silvicultural Systems in Boreal Forests. Edmonton: 1–5. 10. Dengler, A. a.o. 1980. Waldbau auf ökologische Grundlage. Paul Parey, Hamburg und Berlin.
11. Gadow, K. 2001. Sustainable Forest Management: Theory and Applications. – In: Baltic Forestry, 1: 2–9.
12. GFRA 2010. Germany National Report. Rome, 2010.
13. Purdon, Mark. 2003. The Nature of ecosystem management: postmodernism and plurality in the sustainable management of the boreal forest. – In: Environmental Science & Policy, 6: 377–388.
14. Marell, A., a.o. 2003. Scientific Issues Related to Sustainable Forest Management in an Ecosystem and Landscape Perspective. Technical report. ENFORS – COST Actoin E25: 62.
15. The Pan-European Understanding of the Linkage Between the Ecosystem Approach and Sustainable Forest Management. MCPFE, Geneva, Warsaw, 2006, 15p. 16. Key Findings of Global Forest resource assessment 2010. FAO, 2010.
17. Global Environmental Outlook (GEO-5). UN, UNEP, 2012.
18. Carle, J., Holmgren, P. 2008. Wood from Planted Forests a Global Outlook 2005–2030. – In: Products Journal 58, 12: 6–18.
19. Pettenella, D., Secco, L. 2004. New Trends in Italian Forest Policies: a Shift of the Focus from the Mountain to the Plain. – The Evaluation of Forest Policies and Programmes. International Symposium, Epinal, France.
20. State of the Europe’s Forests, 2007. MCPFE, Warsaw.
21. SOER, 2010. EEA, Kopenhagen.
22. Verjkerk, Hans a.o. 2008. Could Forest Protection Restrain the Future Use of Wood. – In: EFI News, 2: 12–13.
23. Verjkerk, Pieter a.o. 2008. Impacts of Biological and Landscape Diversity Protection on the Wood Supply in Europe. EFI Technical Report, 27: 27.
24. Eriksson, L.O., Sallnäs, O., Stahl, G. 2007. Forest certification and Wood Suppy. – In: Forest Policy and Economics, 9: 452–463.