Põlva metsaomanike seltsi on koondunud nelisada seitseteist liiget. Suvisel üldkoosolekul valiti uueks juhiks nooruke Erki Vinn, keda toetavad juhatuse liikmetena vanad tegijad Tarmo Lees ja Kalle Peterson.

Üle neljasaja liikme Jutuohjad haaravad enda kätte piirkondlik tugiisik Tarmo Lees ja metsamajandusliku koostöö konsulent Kalle Peterson. Erkile seekord sõna suurt ei anta. Õigem on küll vist öelda, et ega noormees seda soovigi, pigem eelistab kuulata vanemate meeste kogemustest tulvil õpetlikke sõnu ja jätta meelde tulevikutööks vajaminevaid tarkusi. Veel on tema ülesandeks vastu võtta telefonikõnesid, kus peamiselt nõutakse härra Leesit. Paraku peavad helistajad leppima teadmisega, et enne õhtut, parem isegi homset, ühendust loota pole. Ka Leesi mobiiltelefon annab aegajalt vaiksete piiksatustega märku. Alles mõni tund hiljem metsaringil olles on tal mahti tähtsamad numbrid tagasi valida.

Mille poolest siis põlvalased teistest erametsaomanike ühendustest erinevad? Esmalt kindlasti liikmete arvu poolest. Kui 2000. aastal alustati 29-ga, siis tänaseks ollakse vaieldamatult jõutud Eesti suurimaks metsaomanike ühenduseks. Vaid võrulased küündivad oma arvukuselt neile lähedale, ülejäänud liidud-seltsid- ühistud on tunduvalt väiksemad. „Hommikul mõtlesin selle peale, et kui me Kallega 2009. aastal seltsi juhtimisega liitusime, algas ka liikmete arvu kasv. Tol ajal kuulus seltsi sada kuuskümmend metsaomanikku, tänavuse juuli keskpaiga seisuga aga nelisada seitseteist,” kuvab Tarmo Lees arvutis vajaliku tabeli esile. Nelja aasta lõikes pidevat suurenemist vaadates on ta isegi pisut üllatunud, et kasvunumber veerand tuhandet näitab. Väidetavalt polevat nad ise inimeste värbamiseks suurt midagi ette võtnud ega võtagi. Lähtutud on põhimõttest, et igaüks otsustab ise, kas tegutseda ühiselt või üksi. Kalle Peterson täiendab omalt poolt: „Oleme siin kõigi Põlvamaa metsaomanike jaoks ja ei piiritle oma tegevust ainult ühistu liikmetega. Kui abi vaja on, aitame kõiki meie poole pöördujaid. Oleme harjunud ka sellega, et inimesed astuvad oma murede-küsimustega ühistu ruumidesse sisse niiöelda tänavalt, ilma ette helistamata või aega kokku leppimata.”

(Vahemärkusena pean mainima, et kuigi ametlik nimetus on Põlvamaa metsaomanike selts, kasutatakse kõnepruugis seltsi asemel tihtipeale ühistu nimetust. Ju see suupärasemalt kõlab.) Samal ajal võtab Tarmo ette nimekirja, et näiteid tuua metsamaa suurustest. Kokku on maad ligi 20 140 ha. Väikseim pind on 0,2 ja suurim üle 4000 ha. „Mediaan kõneleb sellest, et pooltel liikmetel on enam kui 16 ja pooltel vähem kui 16 hektarit metsamaad,” mõtestab Tarmo arvud statistilisse keelde. Suurem osa metsaomanikest on põlvavõi võrumaalased, kuid väga palju on neid, kel kodu või mets mõnes teises maakonnas. Haruldane pole enam seegi, et töö või elu on inimesi viinud hoopistükkis välismaale ja aastaid ei ole nad oma metsas sammugi astunud. Kalle toob näite Itaalias elavast omanikust, kelle metsa majandamisega ta pikemat aega juba tegeleb ja kellega siis, kui ta kodumaal käib, räägitakse läbi põhimõttelised tegutsemisviisid. Kõik muud kokkulepped tehakse vajaduse korral telefonitsi või meili teel. Ja siiani on koostöö sujunud ladusalt. Usaldus eelkõige „Me suudame täita kõik metsaomaniku soovid ja vajadused alates maapinna ettevalmistamisest ja istutamisest kuni hooldamise, raie ja sortimendi müümise ning toetuste vormistamisteni,” on Kalle Peterson, kes möödunud aastal nimetati vabariigi tublimaks metsamajandusliku koostöö konsulendiks, veendunud. „Ühistul mehi palgal ei ole, küll on meil pikaajalised koostööpartnerid, kes on võimelised kõike, sealhulgas ka käsitsitööd, tegema.” Pidevalt kõlab mõlema mehe suust, et omaniku tahe ja soov on kõigi tegemiste aluseks. Nende mureks on analüüsida, kas soovitu ka mõistlik on ja kas tulu, mida loodetakse saada, vastab ootustele. Metsandus vajab pikemat ettemõtlemist ja planeerimist, kuigi vahel, kui torm või lumi oma osa võtab, tuleb ka kiiremaid otsuseid teha. Kalle meenutab üht aastatetagust lugu, kus omanik tahtis teha ilmtingimata lageraiet, sest tal oli hädasti vaja suuremat rahasummat. Pärast metsas käimist ja omavahelist arutelu jõuti aga järeldusele, et vajaliku käibevahendi saab kätte hoopis teisi raieliike kasutades. Nii sai mets hooldatud ja lageraie lank jäi paremat aega ootama. Või teine näide. „2010. aasta tormi järel suutsime kahe kuuga päästa kümme tuhat tihumeetrit materjali,” räägib Peterson. „Mõtlesime ja kalkuleerisime põhjalikult, kuidas asjale läheneda. Igale langile koostasime oma raiekava, sisestasime andmed arvutisse, uurisime, millise materjali järele turul nõudlus on, et teada millist sortimenti lõikama peaks. Töö maht oli suur, arvutamist rohkesti, kuid lõpptulemina sai omanik maksimaalse tulu. Kui sama töö oleks ta tellinud näiteks mõnelt suuremalt metsafirmalt, siis, julgen väita, oleks nemad võtnud vaid neid huvitava materjali ja ülejäänu metsa jätnud. Ka raha oleks nii vähem saadud.” Põline metsamees Peterson on veendunud, et masinatega saab isegi paremat tööd teha kui käsitsi. Ka tormimurdu. „Täpsus ja sortimentide väljatulek on suurem,” põhjendab ta oma eelistust. „Sellest sõltub iga jupi hind. Tulu võib saada isegi kolmandiku-neljandiku võrra rohkem. Käsitsi ei ole võimalik diameetrit ja pikkust õigesti hinnata, kõik käib ju silma järgi. Aga ostja lähtub raha makstes täpsetest andmetest.” Hiljem, metsas, näitab ta, kuidas harvesteriga on tüvest ainult paarikümne sentimeetrine mädanikuosa maha võetud. Käsitsi oleks kindlasti kohe kolmemeetrine jupp tehtud, mille sisse oleks jäänud ka rikutud puit ja seega kahanenud sortimendi rahaline väärtus. Ja kui metsaomanik elab ise lähedal, saab ta metsa tulla, pakukese kärusse laadida ja selle koju küttepuuks viia. Kokkuhoid missugune. Kui rääkida teenuste hindadest, siis märkimisväärset vahet ei ole, kas tegeleda asjaga ise või sõlmida leping ühistuga. Leping säästab aga aja- ja närvikulu, mis paratamatult iga metsasse puutuva tööga kaasneb. Mõistagi tuleb ka seltsile teenustasu maksta, kuid kui kokku liita enda telefoni-, sõidu- ja ajakulu, võib see isegi väiksemaks osutuda. Kokkuhoidu annab õige planeerimine ja logistika. Mehed kaardistavad tellitud tööd ja ajastavad istutamise või raied võimalikult lähestikku, et vältida masinate sagedast vedamist maakonna ühest otsast teise. Kütusehind ongi ju peamine, mis arvet suuremaks paisutab. Osapoolte vastastikune usaldus ja avatus on lepingu sõlmimisel määrav. Majandusliku koostöö leping ei ole praegu veel väga laialt levinud, kuid huvi asja vastu on kasvamas. Paljud, eelkõige need, kel metsakauge amet, on juba mõistnud, et targem on lasta erialainimestel asjaga tegeleda. Nemad teavad, millal on õige aeg mingi vajalik töö ette võtta, on kursis toetuste taotlemise ajakava ja dokumentide vormistamisega, oskavad metsast saadud materjali kasumlikumalt müüa. Suurepärane seemneaasta Sealt edasi kuulen aga pahameelt Petersoni hääles, sest jutt läheb istutamise ehk metsa tuleviku peale. Eestis on taimekasvatus sisuliselt hääbunud. Eelkõige erametsaomanik on pidanud aastaid kurja vaeva nägema, et kevadeti soovitud koguses istikuid kätte saada. Teist aastat järjest on ühistute kaudu võimalik tellida Leedust pärit metsataimi. Kokku toodi üle 700 000 taime, millest üle 110 000 jäi Põlvamaale. Valdavalt telliti paljasjuurset kuuske, vähem kaske, mändi, tamme ja lehist. Külmautodega kohale toodud taimedele tulid metsaomanikud kokku lepitud ajal ise järele. Mingit vahelaos hoidmise varianti ei kasutata, sest mida kiiremini taimed oma kasvukohta jõuavad, seda parem. Kätteandmisel loeti igale ühele sõnad peale, kuidas sääraste puukestega ringi käima peab. Kalle Peterson: „Tänavu on üle hulga aja korralik seemneaasta. Praegu on näha, et kuusel on väga ilus käbi. Kindlasti peaks suurema koguse varuma. Siin ei ole midagi keerulist – tuleb enne lageraiet paar meest saega langile saata, kes plusspuud langetavad. Pärast tuleb masin, võtab puul otsast kinni ja laasib ära. Küsimus on tegelikult aga hoopis selles, kes hakkab käbisid korjama, säilitama, lüdima, kuivatama ja nii edasi. Taimekasvatusel on tulevikku, see on igale metsaomanikule teada, sest järjest rohkem tuntakse huvi istutamise vastu.” Seejärel tunnistab Kalle üles, et on ise juba taimeaiaga algust teinud. Kui ta suudab bürokraatlikust masinavärgist edukalt läbi tungida, siis on kohalikel ehk juba järgmis(t)el aasta(te)l võimalus kodumaist materjali kasutada. „Ainult looduslikule uuendusele heal seemneaastal lootma jääda ei saa,” on ta kindel. „Kus korralduskavaga see määratud on, tuleks kindlasti ka maapinna ettevalmistus teha. Siis on rohkem lootust, et seemned idanema lähevad ja neist elujõulised puud kasvavad.” Keskühistu Eramets Tarmo meenutab olulise tähtsusega pöördepunkti seltsi tegevuses. „Millalgi 2008. aasta sügisel osalesime koos Võrumaa metsaomanike liiduga keskkonnainvesteeringute keskuse kaudu välja kuulutatud majandusliku koostöö projekti konkursil. 2009. aastal olime juba keskühistu Eramets asutajad, kus tänase seisuga on kolmteist liiget – lisaks meile Võrumaa, Harjumaa, Halinga ja Pärnumaa metsaomanike liidud, Viru- Lemmu ja Iisaku metsaseltsid, Saarde ja Valgamaa erametsaühingud, Sakala ja Kullamaa-Loodna metsaühistud, Minu Mets ning erametsaliit.” Kõrvalseisjal on pisut keeruline aru saada, milleks oli vaja jälle üks uus ühistu ellu kutsuda ning samas ka vahet teha, mis on seltsi ja mis ühistu rida. „Mõlemad on metsaomaniku kõrval – läbi ühistu aitame korraldusliku poole pealt ja läbi keskühistu tegeleme müügiga,” selgitab Tarmo Lees, kes istub ise ka keskühistu juhatuse esimehe toolil. Seega on kogu vaimne ja arvudega (loe: raamatupidamine asub kõrvaltoas) tegelemine Põlvas. Tarmo on veendunud, et ainult keskühistu kaudu puitu müües on eraomanikul võimalik konkureerida suurte tegijatega ja seega saada oma puidu eest kõrgeimat hinda. Kui tavaolukorras otsib eraomanik ostjat mõnekümnele- mõnesajale tihumeetrile, mis kokkuostjate jaoks on tühine kogus ja mille eest ollakse nõus pakkuma vahel isegi turuhinnast vähem, siis hulgakesi taolisi väikseid koguseid ühendades saab teha juba ahvatlevamaid pakkumisi, mille eest ollakse nõus ka märkimisväärselt paremat hinda pakkuma. Juhatuse esimees on muidugi teadlik sellest, et ega konkurents kõigile ei meeldi ja vahel väljendatakse seda ka üsna valjul häälel. Kuid keegi, nüüd siis keskühistu, peab seisma ka eraomaniku huvide eest. Kui enne keskühistu loomist müüdi ühistute kaudu üle 5000 tm puitu, siis 2010. aastal oli see arv juba 150 000 ja möödunud aastal 200 000 tm. 2011. aastal turustati keskühistu kaudu 95 036 tm puitu, kusjuures Põlvamaa osa oli 39,8%. Head ideed viiakse ellu Tarmo on kirglik piibumees. „Sealt igasugused huvitavad mõtted tulevad,” muheleb ta. „Kui ikka lähed välja ja paned piibu ette, siis hakkab aju kohe tööle.” Ja saadab seda öeldes rahuloleva näoga mõnusaid suitsupilvi taeva poole. Härra Lees ongi enamasti ideede generaatoriks. Enne juhatuse poole pöördumist kaalutakse Petersoni ja teiste aktiivsemate liikmetega põhjalikult uute ettevõtmiste plussid-miinused läbi. Senini on väärt mõtted ka ellu viidud. „Viimatisel seltsi üldkoosolekul kinnitasime üksmeelselt uue sümboolika,” näitab Tarmo logo kavandit. Ühe joone graafika kasutamine on end õigustanud – kuusk on kuuse moodi ja igale inimesele arusaadavalt seondub sellele pilku heites mõte metsaga. Katkematu joon tüvest tippu sümboliseerib tegutsemise põhimõtteid – rohujuure tasandilt algavat pühendumist. „Meie soov oligi, et uus logo oleks lihtne, rahvusvaheliselt arusaadav ja sobiks igal pool kasutada. Näiteks dokumentides, trükistes, särgil, mütsil, mälupulgal, lipul ja nii edasi.” Kinnistute müügi ja raieõiguste oksjonite korraldamisel olid põlvalased taas esimeste seas. Alghind määratakse koos omanikuga, müügitehingud toimuvad reeglina kõrgema hinnaga. Huvi metsandusliku hariduse omandamise vastu on läbi aegade olnud suhteliselt suur, eriti maanoorte seas. Oma maakonnast pärit Luua metsanduskooli õppuri toetuseks asutati stipendium, mille suuruseks on 1300 eurot aastas, mis jaguneb kümne kuu peale. Kuigi selle väljaandjaks on Põlva metsaomanike selts, teeb vastava rahalise annetuse Tarmo Lees ise. Esimeseks stipendiaadiks, kes on nii eeskujulik õppur, aktiivne huvi- ja spordialade harrastaja, valiti 2010. aastal Kaivo Kaljuvee. Eelmisel aastal toetati Kuldar Ilmi ning selle aasta kandidaatide seast valitakse vääriline välja septembri lõpus. Teiste erametsaomanike ühenduste liikmetega kohtudes, sageli toimuvad need just Lõuna-Eestis, tuleb just põlvamaalastel rääkida oma tegemistest kõige enam. Samas on nad ise tähelepanelikud kuulajad ja oskavad kolleegide väärt mõtted kõrva taha panna. Oluline on tööde õige järjekord Enne Taevaskotta suundumist mainib Tarmo, et Kallega on keeruline paaris sõita. Kuigi Volvo ei ole just aeglane masin, on Kalle sõiduvahend vaid talle teada olevaid metsateid kasutades alati esimesena kohal. Seekord on kokkulepe, et maastur peab jääma nägemisulatusse, et meie fotograaf Jüri Perega Leesi Volvos ära ei kaoks. Esimene peatus on Reet Siilbeki maadel. Tema Visse Peetri kinnistut hooldab ühistu juba mitu aastat. Tutvume kolmel eraldusel tehtuga. Esimesel oli talvel lageraie (langil ei vedele oksad risti-rästi, vaid on kenasti vaaludesse seatud), kevadel ootab sealsamas ees maapinna ettevalmistamine ja seejärel männikülv. Lähedal asuval kaseeraldustel on tehtud valgustusraie (seda tutvustades on Kalle hääles taas tunda uhkust, sest töö on igati kiiduväärselt välja tulnud) ja viimasel kultuuride hooldamine (tüütult kiiresti kasvav pajuvõsa on maha võetud, et väikestele kuuskedele kasvuks vajalikku valgust anda). Mitmeaastane koostöö on end õigustanud – omanik on rahul ja ühistul ees ootav tööjärg teada. „Oluline on teha vajalikud tööd õigel ajal, siis on ka tulemus niisugune, mis rahuldust pakub,” on Kalle veendunud. Alar Alabertile kuuluva Segametsa kinnistu juures haarab silm esmalt lõpmatusse looklevat haovirna. Nüüd on Tarmo hoos: „Uurisin seda hakke asja. Kahju ju kui suured oksavirnad niisama langile jäävad ja omanikul tulu saamata jääb. Umbes seitsekümmend protsenti lageraie materjalist läheb sortimendiks, kolmekümne ringis jääb lihtsalt maha, mis aga sobib suurepäraselt hakkeks. Enne Narva viimist peab see siin neliviis kuud seisma (nüüd kahjuks Narva enam haket vastu ei võta – toim.), et niiskuse tase alaneks. Meie müüme haket energiana ehk megavatt-tundides, mitte kuupmeetri, tihumeetri või mingi muu mõõtühiku järgi. Täpne hind selgub siis, kui soojahulk on välja mõõdetud.” Taas sobib see kinnitama näidet, et Põlva juhid otsivad erinevaid võimalusi, kuidas omaniku tulu suurendada. Ühine töö liidab Seejärel sõidame ühistule kuuluvasse metsa. Viis aastat tagasi otsustati soetada päris oma mets ja maa, kus ühistu liikmetele ja koolilastele praktilise töö käigus õpetada kõiki vajalikke metsatöid, sest seniste õppepäevade tarbeks sobilike tükkide väljaotsimine oli üksjagu tülikas tegevus. Valik langes Põlva lähedale Himmaste külla jäävale 7,5 ha suurusele üsnagi käest ära läinud kinnistule. Pärast metsamajanduskava kättesaamist alustati hädavajalike töödega: võsa niitmine ja raiesmiku uuendamine metsaäkkega. 2008. aasta mais pandi maha 4000 nelja-aastast kuuseistikut ja 300 suletud juurekavaga potitaime. Ühiselt on hooldatud kultuure ja tehtud valgustusraiet. „Näen, kui hästi on koos tegemine inimesi omavahel liitnud,” ei varja Tarmo uhkust hääles. „Ikka kuulen, et sõidetakse sealt mööda, et vaadata, kuidas oma metsal läheb.” Kalle täiendab kõrvalt: „Kedagi pole vaja olnud tööle sundida, ise tullakse ja küsitakse, millal ja mida teha saaks. Kevadeti, kui kõige kiirem aeg, ei jõua kõiki soovijaid vastugi võtta.” Kui aga autod keeravad Lõivu kinnistule viivale teele, saavad mehed kahel pool kruusateed kõrguvaid materjalivirnu silmates peaaegu infarkti. Parempoolsed virnad on hävitanud kuuekümne meetri ulatuses kolm rida potitaimi ja vasakpoolsed ohustavad kohalikku elektriliini. Metsaveoauto laadimisel tekkinud meetrisügavustesse aukudesse sattudes võib aga nii inimene kui loom vabalt jalaluu murda. Paraku kohtab meie metsades sellist „heanaaberlikku” suhtumist, kus võõral maal tegutsedes ei hoolita millestki, küllaltki sagedasti. Kuigi iga enesest lugu pidava metsameistri kohus on väljaveoteede ja laoplatsi asukoht, kui see ei jää töö tellija maale, kooskõlastada võõra kinnistu omanikuga, ei peeta sellest sageli kinni. Hoolimata sellest, et selline nõue on ka igas lepingus kirjas. Nagu meeste siirast pahameelest, järgnenud ägedatoonilistest telefonikõnedest ja süüdlase otsingutest järeldan, „ununes” kohalikul tuntud metsafirmal vajalik kooskõlastus täielikult. Loo ilmumise ajaks on asjad tõenäoliselt omavahel selgeks räägitud, kahjud korvatud ja seepärast jätan firma nime vaid osaliste teada. Siit moraal – arvamusele, et ega keegi metsas midagi näe ja kuule ning ma võin igal pool teha, mida tahan, lootma jääda ei või, sest kus tegijaid, seal ka nägijaid.