„Mets tahab, et tal silma peal hoitakse,” ütleb tänavune parim talumetsamajandaja Janek Kuuse. „Tiitli saamisel võis minu suur
trump olla just see, et elan keset metsa. Nii on lihtsam seda majandada ja jälgida.”

Kõik vähesed tulud investeeritakse metsa
tagasi
Talumets küll, kuid selle majandamine
on Janek Kuusele siiski vaid hobi.
Igapäevaselt teeb ta hoopis riigitööd.
Kuuse-Jaani talu 68 hektarine metsamaa
on parasjagu nii suur, et seda arukalt
majandades on võimalik küll metsa korras
hoida, kuid mitte ära elada, selgitab
peremees. Selleks, et pere saaks toidetud,
peaks eritüübilist ja erinevas vanuses
metsa olema vähemalt 300 hektarit.

Praegu on eraomanike metsad selgelt
alamajandatud, leiab Janek Kuuse.
Põhjuseks on väikesed kinnistud ja see,
et metsa majandamiseks puudub piisav
motivatsioon.
Metsa ostmine on väga suur investeering,
mis kiiret tulu kindlasti ei too.
Raiumine pole tasuv tegevus, sest suured
maksukoormused raietöid ei soosi. Janek
Kuuse püüab metsa maha võtta nii vähe
kui võimalik. Majandamise põhimõtteks
on lihtsalt ots otsaga kokkutulemine.
Kõik nullist suuremad tulud investeerib
ta metsa tagasi: hooldamisse, maa kuivendamisse
ja teede ehitamisse. „Selle töö
viljad ei kao kuhugi, jäävad lastele alles.
Metsa võtan maha vaid nii palju, et hüpoteegimaksed
saaksid tasutud ja natuke
jääks üle. Kui metsas investeerida kuhugi
pole, siis jääb uuendusraie tegemata, ootama
paremaid aegu,” räägib Janek Kuuse.
Omanikuks vabade maade erastamise käigus
„Kunagi sai unistatud, et oleks mul kasvõi
mõni hektar metsa. Veel parem, kui
oleks kaheksa hektarit, nagu praegune
keskmine metsaomand ju ongi,” meenutab Janek Kuuse. Saatus mängis selle
võimaluse talle kätte. „Sai soetatud vana
metsavahikoht ja siis läks maa erastamiseks.
Teenindusmaaks ümber maja
oli ette nähtud kaks hektarit.” Selle tüki
erastamiseks vajalike paberite kordaajamisel
selgus, et maja asub vaba maa
peal, sest endised omanikud pole seda
tagasi taotlenud. Ostmise võimalus polnud
siiski selge. „Kehtis ministri määrus,
et metsamaad ei saa osta rohkem kui 50
ha või endise kinnistu piires. Klaar polnud
seegi, kas ostjal pidi olema soetatud
vana talumaja või lihtsalt olema hoone
maa peal. Protsess venis.”
Mis aga Janek Kuuset eriti kohutas, oli
sellega kaasas käiv hüpoteek. „Kasvava
metsaga kinnistu hinnaks oli 1999. aasta
kohta üüratu summa – miljon kakssada
tuhat, millest kümnendik tuli kohe sisse
maksta. Võtsin nädala mõtlemisaega.”
Asja muutis pisut helgemaks see, et
erastamise õigustatud subjektil oli võimalik
teha hooldusraieid. Nii saigi Janek
omaosaluse kokku ja makstud. Hiljem
ostis ta maad veel juurde, siis juba tavalise
erastamise käigus.
Päris omaks saab mets alles seejärel,
kui riigile on liisingusummad tasutud.
Selleks kulub praeguse seisuga
veel üle kolmekümne aasta. Ent õnneks
on Janekil korda läinud liisinguaastaid
tagantpoolt järjest kustutada, sest raha
on sisse makstud rohkem kui graafik
seda nõuaks. „Kord on selline, et oma
graafikulised maksed sa pead igal juhul
tasuma. Kui suudad rohkem maksta,
siis hakatakse võlga tagant ettepoole
kustutama.”
Tööd sai metsas tehtud, hiljem tuli ka
armastus
Metsanduse vastu polnud esialgu mingit
huvi, tunnistab metsaomanik ausalt.
Seda ala läks ta õppima alles siis, kui
tundis, et see valdkond talle istub.
„Kui noor inimene lõpetab keskkooli,
siis ei tea ta ise ka õieti, mida tahab.
Mina ka ei teadnud. Proovisin ühte, teist
ja kolmandat, kuid lõpuks juhtus nii,
et sattusin tööle metsa. Õde ja õemees
olid eeskujuks, nemad juba tegutsesid
metsanduses.”
Kui Janekil hiljem ka tegelik huvi metsanduse
vastu tekkis, asus ta töö kõrvalt
õppima Luua metsanduskooli, esiotsa
küll statsionaaris. „Koolipinki istumisega
oli raske kohaneda, vahepeale jäi ju
ikka tükk tühja maad. Õnneks loodi juba
poole aasta pärast kaugõpe, ilmselt RMK
töölistele mõeldes. Omandasin hariduse
ja samal ajal sain elatist teenida,” meenutab
ta.
Ehkki Janek, nagu mainitud, on praegu
ametis hoopis riigitööl, kulub koolis
õpitu oma metsas tegutsedes ikka ära.
Talumetsamajandajaid hinnanud komisjonile
avaldas muljet just omaniku lai
haare ja erinevate metsanduslike võtete
oskuslik rakendamine. „Mulle meeldib
metsas erinevaid asju katsetada,” ütleb
Janek Kuuse. Peremehe saatel tema metsades
ringkäiku tehes on tunda, et igal
töisel liigutusel on olemas põhjendus.
Männikus on märgitud puudel tehtud
laasimist, et saada oksavaba palki.
Teeäärne kasetukk pakub männinoorendikule
kaitset tuleohu eest. Sealsamas
kasvav kiirekasvuline hübriidhaab juhib
endale ulukite tähelepanu, seega võivad
männipoisid end sõraliste ees üsna
muretult tunda. Metsis teeb küll vahel
mändidele liiga – puu noori kasve armastavat
see lind Kuuse kinnitusel hirmsasti.
Metsiseid elab Janeki metsades tõesti
palju. Neid on ka igapäevaselt näha –
ikka patseerib mõni suleline tee peal ja
mugib kive (seedimise soodustamiseks).
Metsise püsielupaik on Janeki metsadest
koguni 58 hektaril.
Mõned tegevused on peremehe enda
hinnangul siiski majanduslikult küsitava
väärtusega, rohkem katsetamisrõõmu ja
lusti pärast ette võetud. Tema maja taga
on väike maarjakase kasvandus. Janeki
arvates turgu sellele puidule ilmselt pole.
Kunagi oli maarjakaske ülistavaid artikleid
küll hulgi, kus väideti, et seda puitu
müüakse lausa kiloga. Nüüd võib leida
vaid üksikuid kahtlase sisuga kuulutusi.
Maarjakase istikutega sai mees ka tüssata,
tunnistab ta ise. „Siin on näha,
et maarjakaske ja tavalist arukaske on
umbes pooleks. Maarjakasel on iseloomulikud
mügarikud.”
Hoolivust on märgata nii metsas kui
koduümbruses
Väga palju tähelepanu on Janek pööranud
kuivendustöödele ja teede ehitamisele.
Ta on selleks kasutanud metsanduslikke
toetusi. „Tee ehitamisele koos
projekteerimisega kulus kolm aastat, aga
kokkuvõttes oli toetusest ikka väga suur
abi. Kilomeeter uut metsateed, pool kilomeetrit
tee uuendamist ja 2,8 kilomeetrit
metsakraave läks maksma vanas rahas
umbes pool miljonit. Toetused katsid
sellest 300 000, seega enamuse kulunud
summast.”
Maaparandust on ta kokku teinud
umbes 58 hektaril. Selle käigus on ta
paigaldanud truupe ja kaevanud kraave,
teisiti liigniiskel maal poleks majandusmetsal
mõtet. Ka nende tööde puhul olid
suureks abiks toetused.
Janek Kuuse ei raiu sugugi kõikjal, kus
tal luba oleks – jõe kaldad on ta näiteks
raieloast hoolimata jätnud puutumatuks,
et säilitada looduslikku mitmekesisust.
„Selle hobi peale kulutan liigagi palju
aega. Kui tehakse raieid, siis aeg-ajalt
on ikka tarvis ka õhtuti või öösiti metsas
käia – koormaid ära saatmas ja materjali
üle mõõtmas. Segased ajad metsanduses
on möödas, aga puude kokkuostu puhul
peab ikka arvestama, et natuke tõmmatakse
igal juhul. Äri on äri,” on Janek
veendunud.
Kuuse-Jaani talu ei võrdu ainult metsaga,
vaid on hea näide tänapäeva talukultuurist.
Hoolsa pererahva kätt on
näha kogu majapidamises: värskelt värvitud
elumaja ümber on muru eeskujulikult
niidetud ja kogu ümbrus laitmatus
korras. Janeki abikaasa Ülle võiks oma
perenaiseoskustega kindlasti kandideerida
parima talumetsamajandaja abikaasa
tiitlile. Koos loo kirjutaja ja pildimehega
talu külastanud ETV võttegrupile pakkus
perenaine oma aia viljadest tehtud
suussulavat pitsat ja pavlova kooki ning
puistas kui varrukast muudegi hõrgutiste
retsepte.
Ülle ja Janeki metsatalus on kasvamas
neli vahvat last: üheteistkümnene Rain,
viiene Marii ning kahesed kaksikud Anni
ja Kaur. Nende tulevikule mõeldes tasub
metsa investeerida küll.