3/2012

artiklid
Eesti esimesed puuronimise meistrivõistlused

3.–4. augustil toimusid Kuressaares Eesti esimesed arboristide meistrivõistlused puuronimises. Ülesandeid oli kokku viis ja iga
kord kasutati erinevat puud.

Laupäeva hommikul täitus lossipark saginaga
Laupäeval, 4. augustil, võis hommikul Kuressaare lossipargist möödajalutanud saarlane vaid mõttes öelda „Möh!“. Park oli miskipärast täis kirjusid silte, linte ja kummalises varustuses inimesi. Ligi astudes võis ta siiski aimata, et siin on algamas ajalooline sündmus – Eesti esimesed arboristide puuronimise meistrivõistlused. Välja oli valitud viis puud, milledelt kõlkus köisi ja viimaseid ettevalmistusi tegevaid kohtunikke. Telkide juures käis võistlejate varustuse kontroll, kiivritele kinnitati numbreid. Õhus oli tunda elevust ja pidulikkust.

Võistlust olid avama tulnud uudishimust ja heast tujust pakatav Kuressaare abilinnapea Kalle Koov ning heakorra ja haljastuse spetsialist Katrin Reinhold. Linnaametnike huvi võistluste vastu oli kindlasti siiras – selle käigus sai professionaalselt hooldatud osa 150-aastasest pargist. Üritus mahtus ka suurepäraselt käimasolevate Kuressaare merepäevade raamesse – kontserte ja muid sündmusi toimus neil päevil igale maitsele. Tuleb tunnistada, et Kuressaare linn on lossipargile ka varem tõsist tähelepanu pööranud. On avaldatud raamatuke, kus sees huvitavaid fakte, pilte ja müüte pargi kohta. Arboristidega on tehtud koostööd juba aastaid ja pargi uuendamiseks tulevikus on konkreetsed plaanid olemas. Külalisi mitmelt maalt Korraldamise põhiline läbiviija oli MTÜ Arboristide Koda. Ühingu peamine eesmärk ongi moodsa puuhoolduse oskuse toomine Eestisse ja selle ala edasiarendamine. Ürituse peamine hing ja idee autor on tuntuim Eesti arborist Heiki Hanso. Ta on osalenud kaheksal rahvusvahelisel võistlusel, kusjuures Soomes võitis ta hõbemedali. Mitmed välisvõistlejad ja kohtunikud tulid kohale tänu isiklikule sõprusele Heikiga. Ta on arboristide koja asutajaliige, tema firma ArborEst OÜ oli võistluse peasponsor. Korralduse taset eestlased häbenema ei pidanud. Võis hoopis uhkust tunda, kui nõtkelt liigub lossipargis eestlasest puuronija jalg ja kui kenasti helgib kiiver ta peas. Kuigi tegu oli Eesti meistrivõistlustega, sai siin osalemisega punkte koguda ka rahvusvahelise arvestuse jaoks. Välisosalejaid oli kõige rohkem Soomest ja Lätist, aga ka Inglismaalt, Saksamaalt, Rootsist ja Iirimaalt. Naisvõistlejaid oli Soomest, Lätist ja Eestist. Kokku oli mõõtu võtmas 18 arboristi, Eestit esindas viis võistlejat. Esimesel võistluspäeval viis ülesannet Ülesannetega matkiti arboristide igapäevaseid töid. Esimese ülesande täitmiseks olid kohtunikud riputanud suure ja harulise pöögi otsa kellukesi. Köie abil liikudes pidi võistleja need helisema panema. Nii matkiti kuivanud või vigastatud okste käsisaega eemaldamist. Kellukesed olid okste tippudes ja nendeni jõudmine oli keeruline. Õige raske oli kellukest nii helistada, et peenike oks jalgade all liiga looka ei vajuks. Selleks pidi enamuse oma raskusest köie kanda jätma. Kuna aeg oli piiratud, siis paljudel sooritus ei õnnestunudki. Aga põnevust oli piisavalt ja näha sai väga stiilseid esitusi. Teine ülesanne seisnes puu otsas oleva arboristi päästmises. Tegu oli väga aktuaalse ja olulise teemaga. Kuidas päästa puu otsas olev vigastatud inimene, näiteks sinna sadanud langevarjur, kui talle tõstukiga kuidagi ligi ei pääse? Tuleb kutsuda arborist! Seekordsetel võistlustel pidi iga puuronija alla tooma vigastatud ja paanikasse sattunud töökaaslase. Selleks tuli kõigepealt jõuda kaaslaseni ja üritada teda rahustada. Seejärel oli vaja ta enda külge haakida ning kahe köie abil turvaliselt alla laskuda. Päästjate tegevus sujus ladusalt. Kõige raskem oli ehk hoopis ohvriks kehastunul, kes kaheksateist korda järjest pidi hädaldades puu otsas kõlkuma. Kolmas ülesanne oli köie puu latva kinnitamine. Seda tehti pisikese raskuskotikesega, mille taha oli kinnitatud peenike nöör. Nööri vibutades tuli kotike heita võimalikult täpselt kõrgel olevate oksaharude vahelt läbi, nii et kotike oma raskusega nööri otsa uuesti alla toob. Pärast on juba lihtne siduda nööri külge köis ja siis see latva vedada. Ülesande täitmine osutus aga keeruliseks. Nööri kõrgele puu võrasse heitmisel on väga suur osa õnnel. Võid küll olla enne palju harjutanud, aga viske võib nurjata iga ettejääv oksaraag või leheke. Selle ülesande puhul jagati punkte olenevalt oksaharude kõrgusest. Mida kõrgemal see asus, seda rohkem punkte võis saada. Päris ülemisi harusid üritasid vaid üksikud. Kahte muidu väga head võistlejat tabas just selle ülesande sooritamisel ebaõnn. Rootslane Axel Skog sai kõrgest harust nööri küll läbi, aga raskuskotikese sõlm oli nii kinni kiilunud, et ta ei saanudki seda ettenähtud aja jooksul enam lahti. Seesama oksaharu sai saatuslikuks ka meie Heiki Hansole. Kuigi ta sai oma nööri oksaharu vahelt läbi, takerdus see seal puusamblikesse ja kotike ei suutnud enam nööri alla vedada. Niisugused viperused tõid mõnigi kord võistlejate huulile Suure Tõllu aegseid vägisõnu. Vaba- ja köieronimine Neljandaks ülesandeks oli abivahenditeta kiiruse peale puu latva ronimine ja seal kellukese helistamine. Võistlejale oli külge seotud vaid turvaköis, et kukkumisel halvimat ära hoida. Aega kellukeseni jõudmiseks oli üks minut. Eriti elas publik kaasa naisronijatele, sest puu esimesed oksad olid suhteliselt kõrgel ja nendeni jõudmiseks pidi sooritama päris võimsa hüppe. Viimane ja füüsiliselt ka raskeim ülesanne oli köitpidi abivahendeid kasutamata 15-ne meetri kõrgusele ronimine. Õhtuhämaruses kojujalutajaid võis sel ajal üllatada põlispuude okste vahelt kostuv raske ohkimine ja puhkimine. Õblukestel võistlejatel läks ülesminek üsna ladusalt ja hääletult, aga kui ronima asus mõni raskekaaluline, siis hakkasidki kuulduma aina valjenevad helid. Pealtvaatajatele oli vist meeldejäävaim Soome vägilase Kaj Vogti sooritus, kes kangelaslike pingutustega tõusis köit pidi kümne sentimeetri kõrgusele. Tugeva aplausiga elati kaasa tema visale võitlusele iga sentimeetri pärast. Kõigi esimesel päeval saadud tulemuste põhjal valiti välja parimad, kes pääsesid edasi järgmisel päeval algavale Eesti meistrite väljaselgitamisele. Meestest oli kindlalt edukaim viisakas ja tagasihoidlik inglane Steve Gale. Kommentaariks ütles vaid, et Kuressaare oli tema jaoks hea koht ja õnne oli temal ka omajagu. Teine võisTluspäev – meisTriTe selgumine Päev algas väga ilusa ilmaga. Eelmise päeva tulemuste põhjal pääses edasi neli meest ja kolm naist. Kohtunikud olid võimsa pöögi võras kellukesed uutesse, raskemini ligipääsetava- tesse kohtadesse ümber tõstnud. Seekordsed ülesanded olid järgmised: algul tuli igal võistlejal oma köiesüsteem raskuskotikese abil puu latva toimetada, siis vabas tehnikas ja abivahenditega üles ronida, kellukesed ära tilistada ja alla tulla ning viimaks köis puu otsast kätte saada. Kõigi nende soorituste täitmise eest jagati erinevaid punkte. Kui kohtunikud olid punktid kokku lugenud, võis alata auhindade ja tiitlite jagamine. Peaauhindadeks olid Stihli kaks arboristisaagi. Kohal olid ka firma esindajad, kes tutvustasid oma telgis erinevaid Stihli tooteid. Uudistajaid oli palju. Ka arboristidele pakkus väljapanek huvi, sest seal oli mitmeid spetsiaalselt nendele mõeldud tooteid. Firma esindajad leidsid omakorda, et võistlused paku- vad neile hea võimaluse aru saada, milliste toodete vastu kõige rohkem huvi tuntakse. Samuti lubasid nad järgmisel võistlusel kindlasti kohal olla. Meestest sai peavõidu eelmisel päeval hiilanud Steve Gale. Ajalooliselt esimene Eesti meistri tiitel läks seekord Robbie Marshalli kätte. Kuigi nimigi reedab, et tegemist on rahvuselt iirlasega, elab ja töötab mees Eestis ja on abielus eestlannaga. Naistest tuli üldvõitjaks soomlanna Anu Äyräs. Eestlanna Anu-Kristin Tara sai teise ja lätlanna Ilze Rozlapa kolmanda koha. Võistluste üksikasjalikumad tulemused on üleval arboristide koja kodulehel aadressil www.arboristidekoda. ee. Lõpuõhtusöögil ühes Kuressaare pubis istusid laudade ümber väsinud, aga õnnelikud inimesed. Võib-olla on arboristi- dega sama lugu, nagu meie tuntud mõtleja Einar Laigna arvates meremeestega – nad on loomult vaoshoitud ja aupaklikud seepärast, et selliseks muudab neid nende igapäevane töö. Meremehi õpetab aukartlik olema meri, mis on alati inimesest suurem ja ohtlikum. Ka arboristide töö on riskiderohke ja kulgeb looduskeskkonnas. Ülbed ja üleolevad tegelased sellel alal kaugele ei jõua. Kindel on, et nende kahe päeva jooksul Kuressaares ei tulnud arboristide seas ette ühtegi tüli ega s olvumist, kõik sujus rõõmsalt ja naerulsui. Enne laialiminekut andsid korraldajad teada, et ettevalmistused samalaadseks võistluseks tuleval aastal on juba käimas. Jäägem siis ootama.



Arne Sildnik, MTÜ Arboristide Koja liige

Artiklile ei ole kommentaare
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: