Teadlased hoiatavad, et Amazonase vihmametsade hävitamine toob kaasa malaariat levitavate sääskede plahvatusliku juurdekasvu. Metsade vähenemise ja malaariasääse leviku vahel on otsene seos.
Uurimisrühm püüdis kinni 15 000 Kirde-Peruu ühe dzhunglitee lähistel lennanud sääske. Seejärel loendati sääskede hulgas isendid liigist Anopheles darlingi. Just see sääseliik on seal kandis peamine malaarialevitaja. Satelliidipiltide järgi tehti hiljem kindlaks, et malaariasääski leidus rohkem neis piirkondades, kus mets on maha võetud.
Jonathan Patz USA Baltimore’i John Hopkinsi ülikoolist kinnitab uurimistulemuste alusel: kui metsade pindala väheneb ühe protsendi võrra, suureneb Anopheles darlingi arvukus kaheksa protsendi võrra. Anopheles darlingi saavutab teiste liikide ees ülekaalu, sest selle sääseliigi vastseile sobivad paremini avatud, päikesepaistelistes kohtades asuvad, tiigid, lombid ja muud veekogud.
USA Florida ülikooli malaariaekspert Phil Lounibos nõustub üldiselt selle väitega. Samas ei ole kogu probleem Lounibose sõnul nii lihtne. Ta tuletab meelde, et Anopheles darlingi esimese masspuhangu tõi möödunud aastakümnel kaasa troopiliste kalakasvatuste rajamine.
Patz esindab uut teadusala, mis uurib keskkonnakahjustuste mõju loomadele ja inimestele.
Looduskaitsemeditsiiniks nimetatav teadusharu uurib nii saaste toimet, vähijuhtumite sagenemist kui ka üleilmse kliimasoojenemise mõju kahepaiksete globaalsele väljasuremisele. Looduskaitsemeditsiin jõudis inimeste teadvusse selgemalt alles tänavu: Lääne- Niiluse viiruse ja SARS-i laialdase leviku tõttu. Mõlemad haigused ületavad üleilmastumise tõttu kergesti riigipiire, mõlema levikule annab hoogu globaalne kliimasoojenemine ja laia levikut soodustavad muutunud suhted inimeste ning loomade vahel.