1/2004

artiklid
Reformide ring on tosina aastaga täis saanud

Möödunud jõulude ajal näis, et ajalugu kordub. Taas, nagu tosina aasta eest, taheti metskondi liita ja võtta neilt ära õigus teha
oma metsades paljusid töid. Kuidas on kulgenud metsandusreformid iseseisvas Eestis metsaülema pilgu läbi?

VIIMANE REFORMIKIRVE HOOP JÄI ÕNNEKS
ANDMATA


Eelmise aasta jõulukuu ei toonud riigimetsa majandamisega tegelevate inimeste hinge ootuspärast rahu ja pühaderõõmu. Seda asendas pahaendeline ärevus tuleviku pärast. Põhjuseks Riigimetsa Majandamise Keskuse uus, avalikustatud arengukava.

Mis sellele eelnes? Aastal 2003 olid väga head tingimused, et metsi majandada. Talvel said metskonnad hooldada metsa ka sellistes kohtades, kus seda on ikka ja jälle edasi lükatud paremaid ilmastikuolusid oodates. Kiidusõnu pälviti nii RMK juhtidelt kui ka uuelt keskkonnaministrilt. Väideti, et RMK on oma ülesehituselt optimaalne ja suuremaid reforme pole lähiajal vaja teha. Kuuskümmend kuus metskonda leiti olevat sobiv hulk. Uus aasta tõotas tuua lisatööd veel riigi omandis olevate maade arvel. Prognoositi ettevõtte suurimat tulu ja kasumit.
Praegu võime öelda, et möödunud aasta oli tõesti edukas. RMK tulu oli 961 miljonit krooni ja kasum 98 miljonit krooni, kuigi arvestuslank oli vähenenud 10%. Riigile laekus metsatulu 172 miljonit krooni. Tundus, et selline süsteem, kus metskond tegeleb kogu metsakasvatuskompleksiga, s.t. nii rajab uut metsapõlve kui ka raiub küpset metsa, on end igati õigustanud. Kogu riigile laekuv metsatulu on ju metskondade säästliku ja tõhusa majandamise tulemus.
Kuid aasta lõpupoole, täpsemalt pärast traditsioonilisi metsaülemate päevi Võrumaal, hakkas RMK juhtkond välja töötama uut arengukava. Sihiks seati lahutada traditsiooniline metsamajanduskompleks kaheks. Senine metskond pidi uute kavade järgi tegema töid, mis eelnevad mittelikviidsele harvendusraiele. Kõik edasine – hooldus-, sanitaarning uuendusraied, samuti metsamaterjali ja kasvava metsa müük – pidi jääma uue struktuuriüksuse ülesandeks. Senise kuuekümne kuue metskonna asemele oli plaanitud jätta alles kakskümmend kaks ning ühtlasi vähendada töötajate arvu RMK-s kahe kolmandiku võrra.
Muudatused pidid saama teoks 2004. aasta lõpuks. Selline funktsioonide lahutamine oleks riigimetsandusse toonud uusi teravaid pingeid metsakasvatajate ja varumisorganisatsiooni töötajate vahel. Praegu lahendatakse ju kõik seda laadi probleemid metskonna tasandil ja otsused tegevuse kohta metsas võetakse vastu võimalikult n.-ö. kännu lähedal ehk kohapeal. Ebausutav oli metsnike tööpiirkonda ligi kolm korda suurendades saavutada loodetud kokkuhoidu: jätta palgale vähem tööjuhte. Arvatavasti oleks seetõttu hoopis halvenenud metsamajandustööde kvaliteet ja metsavalve nõrgenenud. Ilmselgelt oleks suurkoondamine metskondades ja mujal toonud maapiirkondades kaasa halbu tagajärgi sotsiaalvallas.
Kuid reformikava hakati täitma; isegi tööle jäävate inimeste arv ja koondamisteadete kätteandmise ajad olid teada. Metskondade töötajate hulgas võtsid kiiresti maad minnalaskmismeeleolud. Inimesed, kes olid sidunud oma elu metsaga, rajanud siia oma kodu, tajusid, et nad võivad peagi jääda üleliigseteks. Metsaülemate seas oli uus arengumudel tekitanud küllaltki üksmeelse protesti. Otsustasime pöörduda keskkonnaministri poole, kelle haldusalasse RMK kuulub. Tegemist ei olnud metsaülemate murega oma isikliku töökoha pärast: loodavas struktuuris lubati kindlat töökohta kõigile metsaülematele. Probleem oli laiem: muretsesime oma vastutusalas oleva riigimetsa ja selle töötajate tuleviku pärast tervikuna.

METSANDUSREFORMIDE IDEED OLID TEKKINUD KOOS LAULVA REVOLUTSIOONIGA
Mõtted teha metsasektoris suuremaid muudatusi hakkasid liikuma juba 1989. aastal. Tol ajal olid need seotud IMEideedega. Tollal räägiti esimest korda avalikult ka metskondadest kui metsanduslikest riigiettevõtetest. Tõsisemaks läks asi 1990. aastal: 17. juulil andis Eesti Riiklik Metsaamet välja käskkirja nr. 20, mille alusel tuli metsamajandid reorganiseerida piirkondlikeks metsakeskusteks ja pidada metskondi iseseisvateks majandusüksusteks. Samuti otsustati alustada senise kaadri täiendusõpet uute majandusolude kohta.
Tegelik metsandusreform sai siiski alguse alles pärast keskkonnaministri 3. detsembri määrust 1991. aastal. Seal oli konkreetselt fikseeritud nõue sulgeda metsamajandid. Samas määruses nähti põhiliste haldusüksustena ette juriidiliselt iseseisvaid riigimetskondi. Haldusreformi käivitamise kuupäevaks määrati 1. jaanuar 1992 ja teostajaks metsaamet. Määrusele kirjutas alla keskkonnaminister Tõnis Kaasik. Seejärel läks asi metsamajandite direktorite asutatud komisjonide kätte, kusjuures neisse polnud haaratud ühtegi metsaülemat. Likvideerimiskomisjoni esimeheks sai metsamajandi direktor ja liikmeteks metsamajandi juhtivad töötajad, peale selle metsaameti esindaja. Lähteülesandeks oli jätta metskondadele 10 000–15 000 hektarit metsamaad ja vähendada metsavalve personali kuni kolm korda. Seega pidi kohe algama metskondade lausliitmine. Igasse maakonda pidi jääma üks metsabüroo. Metskonnalt taheti võtta õigus tegelda majandustegevusega. Selle all mõisteti eeskätt likviidse puidu raiet. Raiet pidid tegema metsamajandite juures loodud töödejuhataja jaoskonnad. Kogu tehnika pidi minema metsamajandite käsutusse, sh. näiteks metskonna garaaþid-töökojad.
Tookord nn. must stsenaarium siiski teoks ei saanud. Metskonnad astusid sellele üksmeelselt vastu. Halvimat aitas ära hoida ka Eesti metsaülemate ühing, kes tegutses oskuslikult Tallinna võimukoridorides.

METSKONDADE ARV HAKKAS KIIRESTI KAHANEMA
1992.AASTAL

Asi lahenes nii, et 1992. aasta 1. märtsi seisuga anti varad metsamajandite likvideerimiskomisjoni akti alusel üle metskondadele. Metskonna põhimäärus kinnitati 1992. aasta 20. veebruaril. See algas sõnadega: “Metskond on riigimetsamaid haldav riigiasutus EV Riikliku Metsaameti alluvuses. Metskond on juriidiline isik, tal on iseseisev bilanss, pangaarved ja oma nimetusega pitsat.”
Esimest korda Eesti riigimetsanduse ajaloos sai metskonnast iseseisev juriidiline isik. Siit sai alguse metskondade kiire areng. Seni polnud metskonnal tegelikult õigus ise midagi otsustada, sest teda käsitati pigem metsamajandi ühe tsehhi või tööjaoskonnana. Ent nüüdsest tegeles metskond iseseisvalt kõigi metsamajandusküsimustega oma piirkonnas, samuti metsavalvega. Teiste ettevõtetega oli võimalik suhelda kui võrdne võrdsega, unustamata seejuures oma rolli riigiasutusena. Otsest kontrolli teostas siis metsaamet maakondlike büroode kaudu.
Metskondadest sai oluline tööandja maapiirkondades, kus põllumajanduse allakäigu tõttu oli kiiresti suurenenud tööpuudus. Aga metskondade arv hakkas sellest ajast peale paratamatult vähenema maareformi ja üldise majandusarengu tõttu. Kui 1991. aastal oli Eestis 214 metskonda, siis 1. jaanuaril 1998 oli neid alles jäänud vaid 102.
Uus murrang riigimetsanduses tuli 1. jaanuaril 1999. aastal, kui uue metsaseaduse alusel asutati riigitulundusasutus Riigimetsa Majandamise Keskus. Sellega kaotasid metskonnad iseseisva asutuse staatuse ja neist said suure organisatsiooni struktuuriüksused. Seda on nad praeguseni. Majandustulemused paranesid, sest turule tuldi ühtse metsandusfirmana.
Möödunud aasta lõpul tundus, et ajalugu kordub taas. Kaheteistkümne aastaga oli metsandusreformide ring täis saanud ja jälle algamas metskondade lausliitmine nagu 1992. aastal. Tähelepanuväärne oli, et mõlemal korral olid metskondade jaoks kavandatud küllalt sarnased arengumudelid. Metskonna tööks pidi nii tookord kui ka nüüd jääma metsamajandustegevus kuni mittelikviidse harvendusraieni. Tulutoov tegevus – metsaraie – oleks aga üle läinud teisele struktuurile. 1992. aastal oli võimatu täpselt ennustada, kas õigem on see arenguvariant, mida ei võetud tarvitusele, või teine, mida hakati rakendama. Praegu sündmuste käigule tagasi vaadates võime aga kindlalt öelda, et valik oli õige. Üle kümne aasta väldanud tegevus, kus metskond toimis riigimetsa majandamisel ühtse kompleksina, on andnud häid tulemusi. Töö tulemuslikkus on üha paranenud. Seda tõendavad ilmekalt RMK iga-aastased majandustulemused.
Teatavasti on sellel aastal RMK-s tehtud uusi olulisi muutusi. Vahetus peadirektor: Aigar Kallase asemel sai uueks peadirektoriks Ülo Viilup. Tema ülesanne on sama mis eelmisel juhil: aasta lõpuks peab olema valmis RMK arengukava.
Mida kirjeldatud sündmustest õppida? Ilmselt seda, et pikem mälu on parem ning tehtut tuleb põhjalikult analüüsida: et mitte korrata vanu vigu. Tegelikult ei tasu metsameestel mäletada mitte ainult viimast tosinat reformiaastat, vaid ka varasemaid aastakümneid. Sealt on ammutada paljugi õpetlikku.
Veel rõhutaksin, et metsamehed peaksid elavamalt vahetama mõtteid metsandusprotsesside üle. Seegi mõte pole uus. Olgu tõestuseks toodud lõik riigimetsateenijate keskkogu 16. jaanuari 1939. a. ringkirjast: “Jääb vaid soovida, et just kohtadelt senisest tunduvalt enam võetakse sõna “Eesti Metsa” veergudel kõigist küsimustest, mis laiemat metsameeste peret huvitab. Teeb artikli koostamine mõttealgatajale omale raskusi, tehku ta oma soov teatavaks kas Eesti Metsa toimetajale, kohaliku kogu või keskkogu juhatusele. Küll leitakse autor iga küsimuse käsitlemiseks. Väärikad mõtted on tarvis panna liikuma ja need esitada avalikule hinnangule, mitte aga targutada piiratud ringis ja teha nurgatagust arvustust.” Need ligi pool sajandit tagasi kirja pandud mõtted on värsked ja järgimist väärt ka praegu.



Elor Ilmet, Kabala metskonna metsaülem

Loe kommentaare (1)
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: