Mööda metsi liikudes satume tihti varasema inimkultuuri jälgedele. Lembitu Tarang ja Rein Kaljuvee Läänemaalt on välja töötanud pärandkultuuriobjektide inventeerimise metoodika Eesti metsade jaoks. Möödunud suvel katsetati seda metoodikat Lääne- ja Raplamaal. Samasugune töö seisab ees kõigis Eestimaa metsades.

MIS ON PÄRANDKULTUUR JA SELLE OBJEKT?
Eesti iseseisvuse taastamise järel on üha selgemalt päevakorda tõusnud uudne temaatika – meie pärandkultuuri järjepidevuse säilitamine. Selle üks osa on ka metsandusliku pärandkultuuri säilitamine.
Sõna "pärandkultuur" tähendus iseenesest on väga lai ja ühest seletust pole seni veel antud. Siinkirjutajate arvates tuleks lähtuda eeskätt kahest kriteeriumist:
1) ta pärineb minevikust – on pärandunud minevikust;
2) ta on inimtekkeline – kultuuri tunnusjoontega.

Pärandkultuuriobjekt võib olla nii materiaalne kui ka pärimuslik. Seega võib kõike meid ümbritsevat pidada pärandkultuuriks. Kõigele me tähelepanu pöörata siiski ei suuda. Seega tuleb teha valik. Ent valijate tõekspidamised ja eelistused muutuvad aegade jooksul; üks ilusamaid ütlusi nendib selle kohta: pärand on poliitiline valik minevikust. Siinkohal on poliitika all mõeldud tema algset tähendust.
Tugeva lähtepositsiooni tegelda Ees tis pärandkultuuriobjektidega annab Põhjamaade kolmekümneaastane ko ge mus. Tutvunud Norra, Rootsi ja Soome sellealaste töödega, ilmnes, et 80% seal väärtustatavatest objektidest leidub ka meil. Senine eesti rahvakultuuri jäädvustav tegevus on olnud laiahaardeline: alates muinasarheoloogiast ja lõpetades rahvaluulekogude, kohapärimuste ning perede elulugude kogumisega. Ent selle eesmärk on alati olnud säilitada oma kultuuritraditsioone. Pärandkultuuriobjektide teadvustamine, arvelevõtmine, säilitamine, kaitse ja tutvustamine on üks osa rahvakultuuri säilitamise ja edasiloome protsessist.

EESTIS ON PÄRANDKULTUURI INVENTEERITUD ORIGINAALSE METOODIKA JÄRGI
Eestis on praeguseks välja töötatud oma pärandkultuuriobjektide arvelevõtmise metoodika. Seda on kasutatud kahel aastal Läänemaal Kullamaa ja Risti vallas ning Raplamaal Märjamaa vallas inventuuri tehes. Metoodika põhjal jaotatakse inventeeritavad objektid kuude rühma:
• Kultuurmaastiku kujunemisega seotud muistised: muinasaegsed asula- ja kalmekohad, muinaspõllud.
• Looduslikud või poollooduslikud mälestised ehk inimmõjutustega loodusobjektid. Sellised on näiteks põlispuud, hiied, teed, vanad kohanimed jms.
• Mitmesuguste tööde ja tegevustega seotud mälestised, nagu veskid, lubjaahjud, kiviaiad, turbavõtukohad, meremärgid, maaparandusobjektid jms.
• Ehitised ja rajatised. Siia kuuluvad hooned eri aegadest: tsaariajast, Eesti Vabariigi ajast ja ka nõukogude ajast.
• Militaarsed mälestised: nii linnused kui ka Kaitseliidu ja okupatsioonideaegsed objektid.
• Mets kui kultuurinähtus. See rühm hõlmab metsade kasvatamise ja kasutamisega seonduvat, näiteks pärimusega seotud või mingil moel eripärased puistud, samuti metsastunud pargid ja varem kasutusel olnud metsade majandamise võtted (vaigutus, mahlalangid).
Kuues rühmas on kokku 98 objektitüüpi. Neid inventeeritakse kolmes järgus: alade eelvalik, välitööd ja andmestiku digiteerimine.

VÄRSKEIM INVENTUUR TEHTI LÄÄNEMAAL ENDISES VELISE VALLAS
Katseliselt inventeeriti endise Läänemaa Velise valla pärandkultuuriobjekte 1938. aasta piirides (praegune Rapla maakonna Märjamaa valla lõunaosa) 2003. aasta varasügisel. Uuritavat ala piiritledes võeti aluseks ajalooline halduspiir, sest see lihtsustas lähtematerjali kogumist. Piirkonda, mille üldpindala on 185 km2, jääb 5 endist mõisa ja 33 küla. Alade eelvaliku käigus kasutasime paberkandjal katastri aluskaarti, kuhu kanti välitöödel uuritavad alad. Samuti panime kirja informatsiooni, mida ei saa maastikul määrata: pärimused-legendid, kasutatud kaardid, märkused ning allikad. Objektide eelvalikul kasutasime eri algallikaid: 1) metsanduslikud andmebaasid, 2) Eesti Vabariigi Riigiarhiivi ajalooarhiiv, 3) kohaliku muuseumi fondid, 4) topograafilised kaardid, 5) suulised pärimused.
Juba välitööde käigus leidsime juurde seitse objekti.
Väärtuslik algallikas oli 1902. aasta Vene sõjaväe “verstane” kaart (M 1:42 000). Et selgitada välja möödunud sajandi alguse talukohad ja teed, tegime digiteeritud verstakaardi põhjal uued kaardikihid talukohtade ja metsateede kohta. Ühildades saadud digikaardi katastri aluskaardiga, oli lihtne leida nende asukohad nüüdsel ajal. Teise topograafilise kaardina kasutasime 1946. aasta Vene sõjaväe kaarti (M 1:25 000). Tegu on väga teaberohke kaardiga, mis eeldab head tingmärkide tundmist. Kolmanda kaardina oli tarvitusel kolmekümnendate lõpul välja antud skemaatiline katastrikaart (M 1:10 000). See annab infot taluhoonete asukoha, riigimetsa kvartalivõrgu ja administratiivpiiride (küla, mõis, vald, maakond) kohta.
Arhiivides tutvusime 19. sajandi teise poole mõisate plaanide ja Velise metskonna 1940. aasta majanduskava puistuplaani ning seletuskirjaga. Tutvumine Märjamaa valla Sillaotsa talumuuseumi kogudega lisas eelvalikusse mitu objekti. Suureks abiks olid vestlused külaelanike ja kohalike kodu-uurijatega. Pärast välitöid tehtud kokkuvõtted näitasid, et ligi poole objektide puhul oli lähteandmete allikaks kohalik elanik ja ligi kolmandiku puhul muuseumifond; teiste infoallikate osakaal oli väiksem.

VÄLITÖÖDE KÄIGUS UURITI LÄBI 83 PÄRANDKULTUURIOBJEKTI
Välitöid on sobivaim teha varakevadel või hilissügisel, kui metsaalune on paremini nähtav: see lihtsustab objektide leidmist. Velisel tehti välitööd sügisel. Varustusse kuulusid välitööde kaart, metoodika, inventeerimislehed, objektitüüpide registreerimisnimekirjad, fotoaparaat ja GPS-seade. Alade eelvaliku kaardi põhjal käisime läbi kõik eelvalikul tähistatud alad. Kohapeal täitsime iga objekti kohta inventeerimislehe, pildistasime objekti ja leidsime ta koordinaadid. Inventeerimislehe tagaküljele tegime visandi objekti asukoha selgitamiseks või tähistasime selle lisatud kaardifragmendil. Juhul kui inventeerija ja andmestiku digiteerija ei ole üks ja sama inimene, aitab selline märkimine digiteerijal objekti asukohast paremini aru saada, seda eriti joon- ja pindobjektide korral.
Välitööde tulemusena leidsime 83 pärandkultuuriobjekti, neist kõlvikute järgi 48 metsamaal, 19 rohumaal, 9 elamumaal, 4 põllumaal, 2 rabas ja 1 veekogus.
Objektialuse maa omandivormi selgitamiseks kasutasime maa-ameti kodulehe (http://www.maaamet.ee) teenust. Omandivormist lähtudes paiknes 41objekti eramaal, 24 riigi metsamaal, 18 endiselt riigi omandis oleval maal. Riigi metsamaal asuvatel objektidel määrasime ka kvartali ja eraldise numbri. Objektitüüpide poolest inventeerisime arvuliselt enim vanu talukohti. Üles tähendatud said kõik metsavahikohad, samuti mingil moel eripärased talud (valla esimene võitööstus, pärimuse järgi Oleviste kiriku ehitaja talu, vallas lugupeetud kooliõpetaja talu, Pärnumaalt sisserändajate talud). Panime kirja kaks praeguseks inimtühja ja metsastuvat küla. Ühtlasi võtsime arvele üle kümne mälestuskivi ja ühe ohvrikivi. Nende puhul kirjutasime üles ka kiviga seonduva pärimusloo. Huvitavaim tüübirühm on vanad kohanimed. Nende inventeerimisega ei kaasne edaspidi lisakohustusi: me säilitame vaid legendi.
Pärast välitööde lõppu digiteerisime andmed. Kõigepealt tegime inventeerimiskaartide põhjal andmetabeli. Andmetabeli viisime GIS-programm MapInfo keskkonda ja kujundasime kaardikihi pärandkultuuriobjektidest inventeerimiskaardil toodud asukoha ja kuju järgi. Digiteerimisprotsessi väljatöötamisel oli suureks abiks Läänemaa keskkonnateenistuse metsanduse ja jahinduse peaspetsialist Koit Latik. Andmetabel sisaldab kõiki inventeerimislehel sisalduvaid välju. Selle põhjal koostasime eraldi tabelid punkt-, joon- ja pindobjektide kohta. Joon- ja pindobjektid digiteerisime objekti inventeerimiskaardil näidatud kuju ja asukoha järgi. Alusmaterjalina kasutasime digitaalset katastri aluskaarti. Siia juurde sai loodud võimalus objekti sümbolil hiire nuppu klõpsides vaadata ka objekti fotot. Töötasime välja joon-, pind- ja punktobjektide leppemärgid. Kuna objektitüüpe on palju, ei ole mõistlik anda igaühele eraldi leppemärki, seepärast rühmitasime nad eespool tutvustatud kuude rühma.

EES OOTAVAD SAMALAADSED INVENTEERIMISED KOGU EESTIS
Kindlasti on vajalik võtta pärandkultuuriobjektid arvele kogu maal. Miks on vaja seda teha ja kuidas andmebaasi edaspidi kasutada? Kui Eesti andmestik on koos, saab seda kasutada metsaomanike teavitamiseks objektidest nende maal. Niiviisi tehakse ühtlasi ka selgitustööd pärandkultuuri kohta ja luuakse eeldusi omanikukaitse tekkeks. Edaspidi saab andmestiku alusel juba teha metsamajanduslikke otsuseid. Andmebaasi kasutajateks on siis ennekõike maakondlikud keskkonnateenistused ning kohalikud omavalitsused.
Kultuuriväärtuste kaitse on lisaväärtus ka metsa sertimise puhul. Leitud objekte on võimalik kasutada piirkonna maine kujundamisel, seeläbi paraneb ka kohaliku rahva enesehinnang. Pärandkultuuriobjektide andmekogu põhjal on võimalik koostada kodulooturismi ja looduslooturismi õpperadasid ning marsruute. Arvele võetud kultuuripärandiobjektid on muinsuskaitse ja kultuuriväärtuste kaitse reserv. Inventeerimise käigus koondatakse seni arhiivides ja fondides ning rahvasuus laiali olevad üksikteated ja pärimused. Selle alusel saab edaspidi uurida paikkondade elu ja töökultuuri. Pikemas perspektiivis on võimalik uurida kultuuri ja maastike muutumist ning sellega kaasnevaid protsesse.
Metsamehed peaksid olema eestvedajad pärandkultuuriobjektide otsimisel ja väärtustamisel: nad on kõige paremini kursis metsas olevate väärtuslike objektide ja protsessidega. Õigupoolest võiks pärandkultuuriga tegelemine olla üks osa metsapoliitikast. Edendada tuleb pärandkultuuri kaitse seadusandlikku poolt. Kuid Põhjamaade kogemuste põhjal võib väita, et vähemalt niisama oluline on teine pool – omanikukaitse. Kui maaomanikule on selgeks tehtud, et tema maal asuvad pärandkultuuriobjektid rikastavad ta kinnistut, on need paremini kaitstud kui mis tahes riikliku seadusega.