2/2004

artiklid
Euroopa Liit hakkab senisest tugevamini mõjutama Eesti metsandust

Pärast 1. maid on Euroopa Liidul hulk uusi liikmesriike. Neist paljudel on üsna rohkesti metsa. Uued liikmesriigid hakkavad
mõjutama Euroopa Liidu metsandust ja liit omakorda tingib muutusi nende metsanduses. Millised on tendentsid?

EUROOPA MAADES SUURENEB METSADE PINDALA Euroopa pindalast on metsaga kaetud ligikaudu kolmandik – kokku 370 miljonit hektarit (koos Venemaa Euroopa-osaga; European Forest Information Scenario Model, 2004). Lääne- ja Kesk-Euroopa riikide metsade kogupindala on 170 miljonit hektarit, sealhulgas Euroopa Liidu senise 15 liikmesriigi metsade kogupindala oli 2001. aastal 114 miljonit hektarit (State of the World Forests. FAO, 2001). Euroopa metsade pindala suureneb aeglaselt, ligikaudu ühe miljoni hektari võrra aastas; aastatel 1980–1995 on see suurenenud kokku 4,1%. Sama perioodi jooksul on metsade pindala vähenenud näiteks Aafrikas 10,5%, Ladina- Ameerikas 9,7% ja Aasias 6,4%. Kokku hävitatakse aastas maakeral 12 miljonit hektarit metsa (State of the World Forests. FAO, 2001). Seega tasakaalustab Euroopa (sealhulgas ka väikese Eesti) metsasuse suurenemine mingil määral globaalset metsade hävitamist. Kõige kiiremini, umbes 60 000–80 000 hektari võrra aastas, suureneb metsade pindala Hispaanias, Prantsusmaal ja Soomes. Looduslik uuenemine hõlmab pindalalt ligikaudu 40%, metsakultiveerimine aga 60% kogu metsauuendusest Euroopas (Sustainable Forest Management in Europe, 1998). Eestis on olukord seni vastupidine: domineeriv on looduslik uuenemine, eriti erametsades.

Metsasus kõigub riigiti suuresti, küündides eri Euroopa riikides 1%-st 75%-ni. Metsaga kaetud pindala hõlmab Soomes 74,2% ja Rootsis 74,1%. Samas on see Maltal vaid 1,1%, Islandil 1,4% ja Iirimaal 6,6%. Suur osa, s.o. 70% kogu Euroopa Liidu metsadest paikneb vaid neljas riigis: Rootsis, Soomes, Prantsusmaal ja Saksamaal. (http://eno.joensuu.fi/ Forests%20in%20Europe.htm). Iga eurooplase kohta tuleb keskmiselt alla poole hektari metsa. Elaniku kohta tulev metsa pindala on suurim meie põhjanaabritel Soomes – 4,3 hektarit, ent Taanis ja Hollandis on see vaid 0,1 hektarit (Schmithuesen, 2003). Eestis on see näitaja Euroopa keskmisest umbes kolm korda suurem – 1,4 hektarit. Eri kaitserezhiimidega metsade osakaal on riigiti 10–35% kogu metsa pindalast, kuid rangereþiimilise kaitse all on alla 2% Euroopa metsadest. See on tunduvalt vähem kui Eestis: üle kolme korra vähem. Euroopa metsade seisundit kahjustavad tormid, tulekahjud ja keskkonnasaastus. 1999. aasta detsembris Euroopas möllanud orkaani tagajärjel murti või heideti ümber Prantsusmaal 115, Saksamaal 27, Shveitsis 10 ja Rootsis 5 miljonit tihumeetrit metsa. (UN/ECE News, 2000). Metsapõlengute all kannatavad tugevasti Vahemere maad. Seal põleb igal aastal keskmiselt 1% metsade pindalast (European Forest Information Scenario Model, 2004). Keskkonnasaastuse probleemid on kõige teravamad piirkonnas, mis piirneb Poola, Tshehhi ja Slovakkiaga. Euroopa metsad suudavad tagada 87% Euroopa riikide praegusest puiduvajadusest. Sealjuures hõlmab metsaraie kok ku 70% puidu aastasest juurdekasvust (Eu ro pean Forest Information Scenario Model, 2004). Eesti ja Läti on ainsad riigid Euroopas, kus raiemaht on saavutanud metsade aastase puidu juurdekasvu taseme. Enamik Euroopa metsi on eraomanduses, ehkki peaaegu kõikides riikides on mitmesugustel riigiasutustel märkimisväärne osa metsadest, mida nad ühtlasi majandavad.
Mittetööstuslike erametsaomandite osatähtsus on üsna suur Soomes ja Rootsis, vastavalt 64 ja 41% metsa kogupindalast, väga väike aga näiteks Kreekas – 8% metsa kogupindalast (Forests in Europe. http://eno.joensuu. fi/Forests%20in%20Europe.htm). Põhja-Euroopa riikides, kus metsade tulundusfunktsioon on väga oluline, majandavad riigimetsi enamasti mitmesugused riigi tulundusasutused või äriühingud. Lääne- ja Lõuna-Euroopas, kus enamasti on esmatähtsad metsa keskkonna- ja puhkefunktsioonid, on riik ühtlasi nii võimu- ja järelevalveorgan kui ka metsaomanik ja riigimetsa majandaja; raha selleks tuleb sageli riigieelarvest ja loodud on ühtne metsandusadministratsioon.

EUROOPA LIIT ON PÄRAST UUTE RIIKIDE LIITUMIST METSARIKKAM Uue Euroopa Liidu statistilised näitajad on alates maikuust 2004 aukartustäratavad: liikmesriike on 25, elanike koguarv 450 miljonit ja maismaa pindala 3,8 miljonit km2 (Schmithuesen, 2003). 2004. aasta mais liituvate liikmesriikide metsa kogupindala on 23,6 miljonit hektarit. Liituvate riikide hulgas on suurim metsapindala Poolas – 8,9 miljonit ha, Lätis on 2,9 miljonit ha, Tshehhis 2,6 miljonit hektarit, Eestis 2,2 miljonit ha, Leedus ja Slovakkias 2 miljonit ha, Ungaris 1,8 miljonit ha, Sloveenias 1,1 miljonit ha ja Küprosel 117 000 ha (Forest Resources of Europe, CIS, North America, Australia, Japan and New Zealand. 2000). Koos 1995. a. jaanuaris Euroopa Liiduga ühinenud Rootsi, Soome ja Austriaga suureneb EL-i metsade kogupindala kümne aasta jooksul kokku 76,6 miljoni hektari võrra. Senisest suhteliselt metsavaesest piirkonnast, kus veeti puitu sisse, saab nende muutuste tõttu oluline metsavaru valdaja, kelle puidutööstuskompleks on üks maailma võimsaim ja nüüdisaegseim; ühtlasi on üsna palju seni veel hästi säilinud looduslähedases seisundis metsalaamu. Balti- ja Põhjamaade koostöö on lähitulevikus Euroopa metsapoliitikas ilmselt üha mõjuvõimsam. Millised on Eestiga koos Euroopa Liitu astunud riikide metsanduse ühis- ning erijooned? Sloveenias ja Bulgaarias oli samamoodi kui Eestis metsamaade erastamise aluseks restitutsioon: nende tagastamine endistele omanikele. Lätis ja Leedus tekkis erastamise järel palju uusi erametsaomanikke ning omand killustus veelgi enam kui meil. Tshehhis, Ungaris, Rumeenias ja Slovakkias on erinevalt Eestist suurenenud hoopis riigimetsade pindala. Neid metsi, kus omandireform on ikka pooleli, on Leedus 28%, Ungaris 16%, Rumeenias ja Slovakkias 13% ning Sloveenias 5%. Keskmine erametsakinnistu on liituvatest rii ki dest suurim Eestis – 12 hektarit. Lätis on see 8,2, Leedus 3,4, Ungaris 3, Sloveenias 2,7, Bulgaarias 1,1, Tshehhis 1,0 ja Rumeenias 0,9 hektarit. Erametsade raiemaht on liituvate riikide hulgas suurim Eestis: 10 tm/ha aastas (2002. a. andmed). Lätis ja Ungaris on see 5,7 tm/ha, Leedus 3,1 tm/ha, Poolas 2,6 tm/ha, Slovakkias 4,1 tm/ha (2001. aasta andmed; Regional Trends in Forest Use and Conservation, 2004).

EUROOPA METSAPOLIITIKAT KUJUNDAB PALJUDE RAHVUSVAHELISTE ORGANISATSIOONIDE TEGEVUS Euroopa kui terviku metsapoliitika kujundamise olulisimad sündmused on Pan-Euroopa ministrite metsakaitsekonverentsid ning konverentside vahepeal toimuvad konttaktrühma töö- ja ekspertnõupidamised. Pan-Euroopa ministrite metsakaitsekonverentse on seni peetud 1990. aastal Strasbourg’is, 1993 Helsingis, 1998 Lissabonis ja 2003 maikuus Viinis. Igaks konverentsiks valmistavad riigid ette säästva metsanduse ülevaate, mille koostamise aluseks on üle-euroopaline kriteeriumide ning näitajate süsteem. Olulist, kuigi viimasel aastakümnel peamiselt konstateerivat rolli on mänginud ÜRO toitlus- ja põllumajandusorganisatsioon (FAO) ja selle Euroopa metsanduskomisjon. ÜRO toitlus- ja põllumajandusorganisatsiooni tegevuse raskuspunkt on arengumaade metsasektori probleemid. Euroopa Liidu liikmesriigid osalevad mitmesugustes ÜRO arendusprojektides sageli kas doonorriikidena, tehnilise abi või oskusteabe edastajatena. Metsaressursi arvestuse, metsatööstuse, puidukaubanduse ja metsastatistika valdkonnas on oluline ÜRO Euroopa majanduskomisjon (UN ECE) ning selle puidukomitee (Timber Committee). ÜRO toitlus- ja põllumajandusorganisatsioon ning ÜRO Euroopa majanduskomisjon peavad ühtset globaalset metsavarude andmebaasi (Global Forest Resources Assessment Database), milles sisaldub ka Eesti andmestik; ühtlasi oleme siin aruandekohuslased. Ligipääs nimetatud andmebaasi andmete kogumise metoodikale, andmefailide struktuurile ning andmestikule on võimalik Global Forest Resources Assessment‘i (FRA 2000) kodulehelt aadressil http://edcdaac.usgs. gov/glcc/fao/. Eeskätt Euroopa Liidu liikmes- ja kandidaatriikidele on tähtsad EL-i metsapoliitikat käsitlevad dokumendid. Ent Euroopa Liidu aluslepingud (Treaties on European Union) ei sätesta ühtset metsanduspoliitikat. Hoolimata sellest on metsade majandamine, kaitse ja säästev areng EL-i ühtse põllumajanduspoliitika (CAP), maapiirkondade arengu, keskkonna, kaubanduse, siseturu, teadusuuringute, tööstuse, arengukoostöö ja energiapoliitika kesksemaid probleeme. Metsasektoriga seotud poliitilisi arenguid on kõige põhjalikumalt kirjeldatud Euroopa Liidu metsandusstrateegias (Forestry Strategy for the European Union, 1998). Nimetatud strateegia on praeguseks osaliselt aegunud, mitut seal viidatud määrust on muudetud. EL-i metsasektori arengut puudutavad direktiivid ja määrused pole niivõrd metsapoliitikat kujundavad, kuivõrd selle elluviimist reguleerivad dokumendid. Euroopa Liidu juures tegutseb alaline metsanduskomitee, mis koguneb tavaliselt kaks-kolm korda aastas. EL-i struktuuris on kokku 36 direktoraati. Metsanduse arengut mõjutavad enim järgmised. Põllumajanduse Peadirektoraat (Agriculture Directorate- General), kes valmistab ette suure osa EL-i põllu- ja metsamajanduse ning maaelu arengu õigusaktide eelnõudest ning jälgib, kuidas liikmesriigid neid täidavad. See allüksus avaldab eri liikmesriikide metsamajandusele ja -tööstusele kõige suuremat mõju. Keskkonna Peadirektoraadi (Environment Directorate- General) põhiülesanne on uue keskkonnakaitsega seotud seadusloome, õigusaktide eelnõude ettevalmistus ning kontroll meetmete rakendamise üle. Metsanduse vallas on see allüksus keskendunud eeskätt metsa ja keskkonna vahelistele suhetele, metsade kaitsele keskkonnasaaste ning tulekahjude eest ning metsade bioloogilise mitmekesisuse kaitsele (http://europa.eu.int/comm/ dgs/environment/index_en.htm). EL-i seadusandluse seisukohalt on oluline Euroopa Parlament. Sellest varem peamiselt nõuandvast kogust on saanud aktiivne osaleja seadusloomes. Euroopa Parlament annab omapoolse hinnangu enamikule Euroopa õigusaktidest, vastutab õigusaktide väljatöötamise, arendamise ja läbirääkimiste eest ning vajaduse korral lahendab EL-i eri institutsioonide vahelisi erimeelsusi.

EESTI METSANDUST HAKKAVAD MÕJUTAMA EUROOPA LIIDU ÕIGUSAKTID Metsapoliitika arengujooni on kirjeldatud Euroopa Liidu metsandusstrateegias (Forestry Strategy for the European Union, Council Resolution of 15 December 1998). Selles on võetud arvesse Euroopa metsade mitmekesisust, nende mitmekülgset rolli ning vajadust ökoloogilisest, majanduslikust ja sotsiaalsest aspektist lähtuva säästva käsitlusviisi järele. EL-i metsandusstrateegia põhipunktid on järgmised. Eelkõige toetab strateegia EL-i eri valdkondade poliitikat ja nende sihte; tagab liikmesriikide ja EL-i rahvusvaheliste kohustuste täitmise; jälgib paindlikult subsidiaarsuse põhimõtet; toimib kooskõlas kaupade vaba liikumise ja vaba konkurentsi põhimõtetega ning väldib konkurentsi kitsendavat tegevust; toetab metsandussektori, sealhulgas metsandusel põhineva tööstuse konkurentsivõime parandamist; aitab kaasa ühiskonna jõukuse kasvule ning töökohtade loomisele maapiirkondades ja tööstuses; soodustab säästva arengu ja keskkonnakaitse põhimõtete integratsiooni metsanduses. EL-i ühtse põllumajanduspoliitika (Common Agriculture Policy – CAP) ja maapiirkondade arengu aluseks on määrus 1257/1999 maaelu arengu toetamise kohta Euroopa Põllumajanduse Nõuande- ja Tagatisfondist (EPATF; Council Regulation on support for Rural Development from the European Agricultural Guidance and Guarantee Fund – EAGGF). See fond toetab ühtse põllumajanduspoliitikaga seotud reforme. Nimetatud määruse alusel rakendatavad metsandusmeetmed peavad olema kooskõlas ühenduse ja liikmesriikide rahvusvaheliste kohustuste ning liikmesriikide metsandusprogrammidega. Põllumajanduse ja maaelu arengu toetuse metsandusmeetmed hõlmavad eelkõige põllumajanduslike maade metsastamist; investeeringutoetusi metsakasvatusse, metsatehnikasse, puidutööstusseadmetesse ja puittoodete turustusse. EL-i metsade ja keskkonna vaheliste seoste uurimine ning tulekaitse tugineb määrusele 2152/2003 (Forest Focus; Regulation of the European Parliament and of the Council of 17 November 2003 concerning monitoring of forests and environmental interactions in the Community). Looduslike elupaikade ja loodusliku fauna ning floora kaitse põhineb Euroopa Nõukogu loodusdirektiivil: 92/43/EEC (Council Directive 92/43/EEC of 21 May 1992 on the conservation of natural habitats and of wild fauna and flora). Lindude ja nende elupaikade kaitse rajaneb Euroopa Nõukogu linnudirektiivil: 79/409/EEC (Council Resolution of 2 April 1979 concerning Directive 79/409/ EEC on the conservation of wild birds).

EESTI METSANDUS SAAB LISARAHA EUROOPA LIIDU FINANTSSKEEMIDE ALUSEL EL jaotab igal aastal vaesemate piirkondade regionaalpoliitika tarbeks ligikaudu 30 miljardit eurot. Toetus tuleb põhiliselt järgmistest fondidest: Euroopa Regionaalarengu Fond (ERDF) pakub tuge ettevõtluse arendamiseks, ehituseks, infrastruktuuri täiustamiseks; Ühtekuuluvusfond (Cohesion Fund) pakub võimalust saada rahalist tuge teede, sadamate, lennujaamade ehituseks ning keskkonna parandamiseks, jäätmete ja saastuse vähendamiseks. Liitumislepingu põhjal eraldab EL aastail 2004–2006 Eestile kuni 5,6 miljardit krooni toetust tõukefondide kaudu ja 4,5 miljardit krooni ühtekuuluvusfondist. (Senine EL-i abi on olnud ligi miljard krooni aastas.) Selle toetuse eraldamise aluseks on Eesti riiklik arengukava Euroopa Liidu tõukefondide kasutuselevõtuks, ühtne programmdokument 2003–2006 (RAK). Selle dokumendi üks osa – meede 3,7 – käsitleb otseselt metsamajandust.

MITU EESTI PRAEGUST METSANDUSLIKKU ANDMEHÕIVE- JA -TÖÖTLUSSÜSTEEMI SOBIB EUROOPA LIIDU JAOKS TEABE KOGUMISEKS Eesti metsandusadministratsiooni käsutuses on hulk andmehõive-, -töötlus-, -edastus- ning säilitussüsteeme, mis sobivad rahvusvahelise infovajaduse tarbeks säästva metsanduse alal või saab neid edasi arendada. Näiteks võib tuua statistilise metsainventeerimise alalise proovitükkide võrgustiku alusel. See süsteem toimib Eestis juba praegu. Ühtlasi on meil olemas inventeerimisandmed, mis sisaldavad puistute takseerandmeid metsaregistri ning metsamajanduskavade jaoks. Seda süsteemi saab meil praegu osaliselt kasutada. Metsaressursi arvestuse riiklik register on praegu olemas üheteistkümne maakonna kohta ja toimib osaliselt. Peale selle sobivad EL-i jaoks teabe kogumiseks metsaomanike saadetud metsateatiste andmed metsakahjustuste kohta ning metsakaitse- ekspertiisi materjalid. Ka see süsteem on Eestis juba tööle hakanud. Lisaks on säästva metsanduse seire infosüsteem, mis on Eestis osaliselt toimiv, kuid suures osas seda alles kavandatakse. Metsaseire I ja II aste on juba praegu Eestis rakendatav. Eriinventuuride hulka kuuluvad näiteks metsakaitsealade võrgustik, vääriselupaikade inventeerimine, Natura-alade inventuur. Osa neist on Eestis juba üsna kaugele arendatud, osa mitte.



Kalle Karoles, Metsakaitse- ja Metsauuenduskeskuse direktor

Loe kommentaare (42)
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: