Metsatööstuse Liit on käivitanud programmi “Eesti elab metsast”. Programmi tunnuslause on “Tee metsa”. Eesmärk on diskuteerida kodumaa metsanduse üle.

OLEME METSARAHVAS
Eesti Metsatööstuse Liit on algatanud programmi “Eesti elab metsast”. Selle tunnuslause – “Tee metsa” – annab üsna täpselt edasi meie taotlusi, püüdlusi ja tegevusi. Programmi raames tahame avameelselt rääkida metsas toimuvast, analüüsida tehtut ning aidata kaasa paremate lahenduste leidmisele. Oluliseks peame tegevust, mis on seotud metsanduse mainega, õigemini öeldes teenimatult halva mainega. Ühiskonnas on levinud arusaam, et raiesmik metsas tähendab metsavargust, vägivalda looduse suhtes ning metsaga tegelejate kasuahnust. Üldistavalt süüdistatakse metsaomanikke selles, et nad on oma tagasi saadud metsades teinud raiet, puidu müünud ning müügist saadud raha kasutanud millegi soetamiseks või remondiks. Sellises tegevuses ei ole ju midagi taunimisväärset, muidugi juhul, kui metsast võetakse heade tavade kohaselt ega unustata seda korvata: metsale tagasi anda. Uue metsapõlve rajamine on tõepoolest madalseisust üle saanud. Seda tõestavad eelmise aasta arvnäitajad ja tänavukevadine hoogne metsade uuendamine. Tänavused metsaistutustalgud meenutavad ühtlasi, et oleme rahvas, kes asus Läänemere kaldale keset metsi elama üle viie tuhande aasta tagasi ja valis oma tee – tee metsa.

VAJAME ARUTELU METSANDUSE TULUKUSE ÜLE
Metsatööstuse liit taotleb tasakaalustatud vaateviisi metsade majandamise piirangute kehtestamisel. Iga piirang tähendab millestki loobumist. Kas keegi on püüdnud teha kindlaks selle hinda? Kui Eestile nii vajaliku haava-tselluloositööstuse rajamise eel hinnati väga põhjalikult keskkonnamõjusid, siis Natura 2000 alade puhul ei ole kuulnud, et oleks hinnatud majandusmõjusid. Tahtmata seada kahtluse alla Naturaalade valiku tegijate kompetentsust, on siiski tarvis rõhutada, et peale bioloogiliste väärtuste selgitamise tuleb hinnata ka majanduslikke mõjusid: mitu inimest jääb tööta, mitu perekonda peab elupaika vahetama, millised on muudatused infrastruktuuris, mitu maakooli tuleb sulgeda jne. Natura puhul teeb kurvaks ka riigi suhtlemine omanikega jõupositsioonilt: mõistlike arutelude asemel näidati paljudele lihtsalt koht kätte ja seati inimesed fakti ette. Kõik mõjud ei tule ilmsiks täna ega homme: tagajärjed ilmnevad alles aastate pärast. Metsa majandades tuleb mõelda järeltulijatele, samuti ka piiranguid kehtestades ja majandamisest loobudes. Kuidas näeb välja majandamata mets, seda on kõik metsandust õppinud inimesed Järvseljal näinud.
Metsatööstuse liit tahab uuesti algatada metsandusarutelud, mis katkesid 2003. aasta kevadel. Vaja on sisukat mõttevahetust eri vaatenurkade otstarbekuse üle. Sellest jäi vajaka siis, kui loobuti küpsusdiameetritest ja muudeti metsaseadust. Ent samalaadne tundub olukord olevat ka uut metsaseadust ette valmistades: seaduse teksti koostatakse ilma huvirühmadega põhimõttelisi küsimusi arutamata.
Metsasektoris on kõik omavahel seotud. Kujukalt ilmnes see eelmise sügise palgikriisi ajal: ühe tööstuse nädalane tööpaus tõi kaasa laialdasi tõrkeid, alates transpordiettevõtetest ja lõpetades saepurugraanulite valmistajatega. Iga tihumeeter puitu, mis metsast raiutakse, annab peale omanikutulu tööd paljudele teistele inimestele ning kindlustab riigi majanduslikku seisu. Ent põhjendamatult raiumata jäänud tihumeeter toob kahju nii omanikule kui ka riigile. Kui lageraiekorralduses lähtutakse ainult bioloogilisest küpsusest ning jäetakse kõrvale kasumi- ja mahuküpsus, jääb kõigil midagi saamata. Metsateadlase Allar Padari hinnangul kaotavad metsaomanikud sadu miljoneid kroone seeläbi, et loobuti diameetri järgi raiumisest, lõplik kahju majandusele on mitu korda suurem. Selleteemaline kirjutis on ilmunud Baltic Forestry’s (2003; 9, 2). Uue programmi eesmärk on vahetada avameelselt mõtteid metsanduse tulukuse optimeerimise üle ning algatada protsesse vildakate ja kahjulike regulatsioonide muutmiseks.

EESTI METSANDUSE MAINET TULEB PARANDADA
Murelikuks teeb Eesti metsanduse maine maailmas. Kindlasti on meil probleeme, nendest probleemidest peab ka avameelselt rääkima, kuid ma ei näe mingisugust põhjust näidata meid halvemas valguses kui tegelikult. Eestist rahvusvahelisele tasandile saadetud sõnum, nagu oleks meie raietest 50% illegaalsed, on solvav ja ülekohtune. Sõnumi koostajad on käitunud vastutustundetult: nende hinnang tugineb arvamustele ja tuletatud andmetele. Sellise otsustuse paikapidamatust näitab metsakaitse- ja metsauuenduskeskuse uuring kolme aasta vanuste raielankide uuenemise kohta. Kui illegaalsete raiete raporti koostajate hinnangul oli 70–95% lankidel uuenduskohustus täitmata, siis inventuurist selgus, et tegelikult oli uuenemata metsaosasid alla 10%. Kuna eri riikides määratakse ebaseaduslike raiete mahtu eri metoodika alusel, torkame meie oma 50% rahvusvahelisel tasandil eredalt silma. Kuid näiteks Rootsis ei peeta arvestust hooldusraiete mahu üle ning meie metoodikat kasutades oleks Rootsi kogu hooldusraie illegaalne, sama kehtib ka kodanike maksukuulekuse kohta: keegi ei tule selle peale, et siduda maksude maksmist ebaseaduslike raietega. Eesti Metsatööstuse Liit seab eesmärgiks parandada Eesti metsanduse mainet rahvusvahelisel tasandil. Selleks tuleb teha uuring, mis võtab aluseks eri riikide puhul võrreldavad kriteeriumid. Ainult võrdsetest parameetritest lähtuvalt saab koostada selliseid „edetabeleid“.
Tegelikult on Eesti metsandus ja puidutööstus igati heal tasemel. Euroopa Liitu minnes võime julgelt väita, et oma arengutasemelt on Eesti puidutööstuse tase endistest idabloki riikidest kõrgeim. See tase on saavutatud turumajanduse reeglitele vastava majanduskeskkonna tekke tõttu 90-ndate aastate keskel. Tänu selle suutsid arukalt investeerinud ettevõtjad luua konkurentsivõimelise puidutööstuse.
Kindlasti on võimalik Eesti metsade tulukust tõsta ka tulevikus. Kuid mitte mahtusid suurendades, vaid töötades välja toodangut, millel on suur lisaväärtus. Oma programmi raames tahame aidata kaasa innovaatiliste lahenduste rakendamisele puidusektoris: eelkõige tuleb parandada metsandusteadmiste taset.