Eestis leidub huvitava ja väärika ajalooga parke, mille praegune olukord ja saatus on segane. Üks sääraseid on nimeliste tammede park Valgamaal.
KUIDAS PARK RAJATI? Teise Maailmasõja järel, 1947. aastal, asutati kogu Eestis metsamajandeid. Kolhoosidele anti tookord sääraseid võõrapäraseid nimesid nagu Punane Täht, Tee Kommunismile jne. Kuid metsameestel õnnestus imekombel säilitada metsamajandite nimetused, mis meenutasid sõjaeelseid. Loodi näiteks Järvamaa, Läänemaa ja Valgamaa metsamajand. Ehkki kommunistliku partei Valga rajoonikomiteestki imestati, mis asutus see Valgamaa metsamajand õigupoolest on. Ometi jäi nimi püsima kogu Eesti NSV ajaks.
1973. aastal hakkas tollane Valgamaa metsamajandi juhtkond mõtlema, kuidas jäädvustada staazhikate metsameeste tänuväärset tööd: tihti on nad kogu elu pühendunud metsale. Tekkis mõte, et aastate jooksul tuhandeid puid kasvama pannud metsamehed võiksid istutada veel ühe – nimelise puu –, et tehtut talletada. Puuliikidest tundus kõige sobivam olevat tamm: väärikuse sümbol ja kestab aastasadu. 1973. aasta metsatöötajate päevaks andis Valgamaa metsamajandi direktor välja sellesisulise käskkirja. Õigus tamme istutada anti töötajatele, kes olid metsamajanduses töötanud vähemalt 25 aastat. Kohaks valiti riiklikku metsafondi kuuluv maa-ala praeguse Kungla ja Kuperjanovi tänava vahelises piirkonnas. Tulevase 4,26 ha suuruse pargi asukoht oli otse metsamajandi keskuse vastas. Esimesed puud istutati sinna 15. septembril. Nimelisi tammesid istutati 25. Iga istutaja tõi oma kodumetsast kõige kaunima tamme. Istutuskohad olid tähistatud ja need loositi välja. Esimesed puud pandi kasvama otse praeguse Kuperjanovi tänava äärde, metsa veerde. Nüüd on need sirgunud juba päris suurteks puudeks. Seda traditsiooni jätkati sügiseti metsatöötajate päevadel kuni Eesti NSV aja lõpuni. Eesti Vabariigi taassünni järel kestis tava edasi, kuid kevadistel metsanädalatel. Nimeliste tammede istutamine oli asjaosaliste jaoks tähtis pidupäev. Ka pealtvaatajaid oli alati arvukalt. Isegi pandi pahaks, kui mõni 25 aastat töötanu oli arvestusvigade tõttu istutajate nimekirjast välja jäänud. Leidus neidki, kes jäid metsamajandisse kahekümne viieks aastaks tööle vaid seepärast, et saaks istutada nimelise tamme. 1989. aastal oli pargis kokku 105 nimepuud. Istutatud puude vahele oli hakanud sirguma ka looduslikke tammesid ja vahtraid. Praegu on see park Valga linna valduses. 1989. aastal polnud pargis enam istutamiseks ruumi ning uueks kohaks valiti Valga–Tõrva maantee äärne ala, mis praegu kuulub Varriko talule. Sellesse paika istutati kuni 2000. aastani. Kokku pandi sinna kasvama 37 puud. Seega on metsamehed Valgamaal istutanud nimelisi puid kokku 142. Kõik need tammed on kantud nummerdatuna kaardile ja iga istutaja kohta on koostatud lühike elulookirjeldus. KES OLID ISTUTAJAD? 70% nimeliste tammede istutajatest olid inimesed, kes on otseselt seotud metsakasvatusega, ja 30% metsakasvatajate abilised (traktoristid, autojuhid, raamatupidajad jne.). Nende hulgas oli hulganisti isikuid, kes olid metsamehe teed alustanud enne nõukogude võimu tulekut. Teatavasti käis nõukogude võim Eesti Vabariigi aegse metsanduskaadriga üldjuhul ümber väga jõhkralt. Mitmed neist tapeti, paljude elu lõppes Venemaa vangilaagrites. Ometi oli kaugetesse metsanurkadesse, eemal võimumeeste silmade alt, neid ka alles jäänud. Valgamaa sõjaeelsetest metsameestest on nimelisi tammesid istutanud päris mitu. Nende seas on isegi Esimeses maailmasõjas osalenud mehi, näiteks August Tammeväli Taagepera metskonnast ja Jaan Viikna kunagisest Valga metskonnast. Nimeliste tammede istutanute seas on hulk niisuguseid töömehi, kes sattusid Teise maailmasõja möllus Saksa armeesse ja seetõttu hiljem Magadani, Vorkuta jt. vangilaagritesse. Eestisse naastes lubati neil kui nõukogude võimu usalduse kaotanud kodanikel töötada ainult metsas. Sellised väga aatelised mehed olid Voltveti metsakoolis õppinud Aleksander Kokk, Edgar Madissoo, Johannes Mägi, Nikolai Noorkõiv, Feliks Parts, Robert Põder, vennad Feliks ja Elmar Ratt, Julius Urm, Edgar Viin. Kõik nad tegid oma elutöö Valgamaa metsades ja nende tööstaazh oli siin kuni 40 aastat. Häid metsakasvatajaid tuli Valgamaale ka Kuremaa, Jõgeva ja Tihemetsa koolide lõpetanute seast, näiteks 36 aastat Oore metsavahina töötanud Juhan Raide, 41 aastat Nihujärve metsavahina ametis olnud Uno Juhanson, 40 aastat Sangaste metskonna raamatupidajana töötanud Nadeþda Kikkas, 35 aastat Tõrvas metsatöölisena töötanud Helju Loko jne. Staazhikaimad metsaülemad, kes on samuti oma nimepuu istutanud, on Juhan Tamberg Taagepera metskonnast ja Tõnis Ainso Aakre metskonnast ning peametsaülemad Ülo Kull ja Valdeko Kokk. Kõige pikem metsamehe tööstaaþ üldse, kokku 50 aastat, on Evald Pettail. Istutajate seas on olnud ka metsameeste dünastiate esindajaid. Sellised on olnud Juhan Raide ja ta pojad – põlised metsamehed Enn ja Olev. Sajanda tamme istutaja õiguse sai meie legendaarne metsandusm inister Heino Teder. Oma nimepuu on parki kasvama pannud ka kunagi Valgamaa metsamajandis töötanud metsamajanduse juhtinsenerid Agnia Sinkel, Vello Soosaar, Valve Põldes ja Kaupo Ilmet. Viimane neist tegutseb praegu teatavasti Eesti metsaseltsi esimehena. Mitu tammeistutajat jätkavad praegugi metsamehe tööd, näiteks Val ga maa keskkonnateenistuse piirkondade metsaspetsialistid Arved Kukk, Enno Paulus, Jaan Matt ja Väino Jaska ning metsanduse peaspetsialistid Helju ja Mart Leosk. Kõiki tublisid töötajaid ei jõua siin kahjuks üles lugeda. Nad kõik on olnud Eesti ja Valgamaa metsade hoolsad rajajad ning kaitsjad. Paraku on 72 istutajat läinud manalateele. Nimeliste tammede park on ilus looduslik monument mitme põlvkonna Valgamaa metsameeste heale tööle. Pargi tulevik on aga praegu võrdlemisi tume. Kas ei tasuks võtta see edaspidi kultuuripärandina kaitse alla?
|