Bernhard Haller oli üks alla poolest tosinast eesti metsateadlasest, kes omandas enne 1940. aastat doktorikraadi Tartu ülikoolis. Tema teadlasekarjäär jäi lühikeseks. Pärast sõda langes kodumaale jäänud metsandusuurija repressioonide ohvriks.

ISA JÄLGEDES METSAMEHEKS
Tänavu möödub sada aastat metsandusdoktor Bernhard Halleri sünnist. Ta oli üks neist viiest eesti metsateadlasest, kes omandas enne 1940. aastat doktorikraadi Tartu ülikoolis.
Bernhard Haller sündis 1. juulil 1904. aastal Viitina vallas Võrumaal. Tema isa Jaan oli siis Kose mõisas metsaülem. Jaan Haller oli 1891–1893 õppinud metsandust Kärgula mõisas ja teeninud seejärel metsaülemana mitmes Eestimaa mõisas. Aastail 1920–1922 töötas ta Putkaste metsaülemana. Bernhard Haller õppis Treffneri erakoolis ja Tartu Reaalkoolis, mille lõpetas 1923. aasta kevadel. Kuna ta oli juba lapsepõlves koos isaga palju metsi mööda käinud, tekkis tal varakult suur huvi metsa vastu. Seetõttu ei olnud B. Halleril raskusi eriala valikuga ja 1923. a. sügisel astus ta Tartu ülikooli põllumajandusteaduskonna metsandusosakonda.
Üliõpilasena töötas Bernhard Haller 1924. aasta suvel Vigala metskonnas abimetsaülema ajutise kohusetäitjana ning aastail 1925–1927 ajutise abijõuna ülikooli õppemetskonnas. 29. novembril 1928. aastal kaitses ta oma diplomitööd teemal “Kultuurid Tartu Ülikooli Õppemetskonnas Kastre-Peravallas”. Ta lõpetas ülikooli cum laude. Bernhard Halleri diplomitöö on avaldatud Tartu ülikooli metsandusosakonna toimetistes nr. 13. Pärast ülikooli lõpetamist töötas ta lühemat aega metsakorralduskabineti nooremassistendina, seejärel tuli läbi teha ajateenistus kaitseväes. 1. oktoobril 1929 määrati Haller metsakorralduskabineti vanemassistendiks. Sellel ametikohal olles tegeles ta agaralt teadusliku uurimistööga. 1. juulil 1931 kaitses Bernhard Haller magistritööd teemal “Uurimusi mustlepa (Alnus glutinosa Gaertn.) kasvukäigust” sai metsandusmagistri (magister rerum forestalium) kraadi metsakorralduse alal. Uurimistöö jätkus ja juba 31. mail 1934 kaitses ta doktoriväitekirja teemal “Okaspuu-tüvede ekstsentrilist jämedusekasvu põhjustavad välistegurid”. Mõlemad väitekirjad on avaldatud TÜ metsandusosakonna toimetistes (vastavalt nr. 21 ja 24).
Lühikese aja jooksul kaitstud väitekirjad annavad tunnistust ühelt poolt tema loomupärasest andekusest, teiselt poolt aga töökusest. Ühtlasi oli Bernhard Haller juba üliõpilasena õppemetskonnas töötades omandanud rohkesti teadustöö kogemusi. Ta võttis aktiivselt osa Akadeemilise Metsaseltsi tööst ning kuulus korduvalt seltsi juhatusse. 10. augustil 1934 määrati Bernhard Haller õppe- ja katsemetskonna metsaülemaks. Sellel ametikohal töötas ta kuni 1944. a. sügiseni. Metsaülema töö kõrval juhendas ta mitmel aastal üliõpilaste praktikumi.
Bernhard Haller ei olnud eriti produktiivne kirjamees: tema sulest on ilmunud üsna vähe kirjutisi. Arvatavasti seetõttu, et metsaülemana oli ta võrdlemisi koormatud administratiivse tööga. 1930. aastal ilmus tal ajakirjas Uus Talu seeria artikleid metsakultiveerimisest; need olid mõeldud nõuandena talunikele. Järgmisel aastal ilmusid samas ajakirjas tema kirjutised taluümbruse kaunistamisest ja metsakasvukäigust. VIII Eesti metsateadlaste päeval 1930. aasta märtsikuus pidas Bernhard Haller pikema ettekande “Andmeid võõramaa puuliikide kasvatamisvõimaluste kohta välismail ja Eestis”. See ettekanne ilmus järgmisel aastal Eesti metsanduse V aastaraamatus. Ajakirjas Eesti Mets on ta avaldanud raamatuarvustusi.

AJALOO KEERISTORMIDES KANNATADA SAANUD 1944. a. sügisel kutsuti Bernhard Haller õppejõuna tööle Tartu ülikooli metsandusosakonda, kus ta õpetas üliõpilastele dendroloogiat. 1. jaanuarist 1945 määrati ta metsakorralduse ja metsakasvatuse kateedri juhataja ajutiseks kohusetäitjaks. Sel ajal hakkas ta koostama “Puude ja põõsaste määrajat”, mis pidi plaani kohaselt valmima 1. detsembril 1945. Kahjuks ei ole selle alles 1963. aastal ilmunud määraja eessõnas tema nime mainitud. Õppejõuna töötas Haller lühikest aega: 1945. aasta aprillis ta arreteeriti ning saadeti absurdsete süüdistuste alusel Siberisse. TÜ põllumajandusteaduskonna dekaani O. Halliku aruandes õppeprorektorile 1944.– 45. õppeaasta kohta on märgitud: “Prof. B. Halleri arreteerimine ja prof. A. Miljani kadumine käesoleval aastal jättis uued lüngad õppepersonali seas. Kaotus on seda suurem, et nendega kadusid ka viimased doktori kraadiga õppejõud Põllumajandust eaduskonnast.” (Eesti Ajalooarhiiv, f. 5311 n. 16 s. 1 lk.1).
Siberist vabanes Bernhard Haller alles 1957. aastal. Seejärel töötas ta kuni pensionini Tartu metsakombinaadis raamatupidajana. Pärast Siberist naasmist oli Bernhard Haller ilmselt kibestunud talle tehtud ülekohtu pärast ega soovinud enam osaleda metsanduslikus uurimistöös. Ta oli üks paljudest Eesti metsateadlastest, kes langes võõrvõimu repressioonide ohvriks. Bernhard Haller suri 20. oktoobril 1987, tema põrm puhkab Tartus Maarja kalmistul.
Kuigi Bernhard Halleri tegevus metsateadlasena jäi ajaliselt lühikeseks, kuulub talle siiski kindel koht Eesti metsa teaduse ajaloos.