Terviklikku pilti maailma metsadest ja nende muutustest on äärmiselt raske kokku panna. Eri allikatest ja eri meetoditel kogutud andmeid ei ole kerge kõrvutada. Püüame siiski anda metsadest ülevaate. Selgub palju huvitavat. Ülevaade lõpeb järgmises Eesti Metsa numbris.

METSA PINDALA MÄÄRATAKSE MAAILMA ERI OSADES ERINEVALT
Uusimad andmed, mida ÜRO toidu- ja põllumajandusorganisatsioon (UN Food and Agriculture Organisation; FAO) on kogunud metsamaa ja metsa pindala leidmiseks, on saadud peamiselt metsavarude hindamise protsessi (FRA 2000) käigus. Paraku on eri riigid kogunud teavet erisuguste andmehõivesüsteemide abil. Need pärinevad aastatest 1990–2000 ja on erineva täpsusastmega. Euroopa ja Põhja-Ameerika riikides on metsavarude hindamise peamine alus statistiline metsade inventeerimine alalistel proovitükkidel ja metsakorraldustööde käigus kogutud inventeerimisandmed. Arengumaade kohta (paljud Aafrika, Ladina-Ameerika ja Kagu-Aasia piirkonnad) pole kõikehõlmavat infot: enamasti tuleb kasutada eri uuringute ja kaugseire andmeid ning eksperthinnanguid. Näiteks Aafrikas ei inventeerita metsi alalistel proovitükkidel, seetõttu põhinevad FAO andmed kümne riigi kohta mitmesugustel väliuuringutel, üheteistkümne riigi kohta on aluseks eri kaardid ja kahekümne nelja riigi kohta peamiselt eksperthinnangud.

Erisuguste metsamajanduskavade või -soovituste alusel majandatavate metsade pindala hõlmab praegusajal vaid 43% kogu maailma metsade pindalast, kuid riigiti erineb see suuresti. Euroopas on majanduskavad olemas 98%, Põhja- Ameerikas 64%, Aasias 24%, Lõuna- Ameerikas 3% ja Aafrikas 1% metsade kohta, võrrelduna kogu metsapindalaga (Global…., 2001). Kuid arengumaades kokku on metsamajanduskavad või -suunised koostatud vaid 6% metsade kohta (State of the World’s Forests, 2001).
Ühtlasi raskendab ülemaailmsete andmete tõlgendamist asjaolu, et eri maades määratletakse metsa kui puudega kaetud ala erinevalt. FAO definitsiooni järgi (Terms and Definitions, FAO, 1998) peetakse metsaks puittaimestikuga kaetud alasid, mille puuvõrade katteväärtus on vähemalt 10%. Aga riigiti kõigub see protsendimäär tugevasti, ulatudes 2%-st kuivades subtroopilistes ja troopilistes piirkondades kuni 70%-ni metsarikastes piirkondades. Kui arvestada näiteks India metsasust nii, et puuvõrade minimaalne katteväärtus on 10%, oleks metsasus 19%, ent kui võtame aluseks 40% katteväärtuse, saame metsasuseks vaid 11% India pindalast (Wunder, 2003).
Seega on algandmed maailma metsavarude kohta peaaegu võrreldamatud. Siiski on vaja teha pingutusi, et saada mingisugust üldpilti.

MAAILMA METSAVARUD JAGUNEVAD RIIKIDE VAHEL ÄÄRMISELT EBAÜHTLASELT; ENAMIKU HÕLMAVAD RIIGIMETSAD
Maailma metsade võtavad FAO (FRA 2001) järgi enda alla 3, 869 miljardit hektarit ehk ligi neljandiku maismaa kogupindalast (Global…., 2001). Ligikaudu 55% maailma metsadest paikneb arengumaades, ülejäänud 45% arenenud maades. 47% maailma metsadest asub troopilises, 33% aga boreaalses kliimavöötmes, 9% subtroopikas ja 11% parasvöötmes (Maini, 2002).
Troopiliste ja subtroopiliste ning parasvöötme ja boreaalsete metsade pindala on seega suurusjärgu poolest võrdne, kuid viimaste osakaal suureneb. Kultuurpuistute ja istandike kogupindala oli aastatuhande vahetusel 204 miljonit hektarit, hõlmates peaaegu 5%. Seega on valdav enamik, 95% maailma metsadest, loodusliku päritoluga (State of the World’s Forests, 2001).
Maailmas on vaid 12% metsi, kus raie ja muu metsakasutus on õiguslikult reguleeritud; ligikaudu 5% maailma metsadest on sertifitseeritud (Siry, Cubbage, Ahmed, 2003).
Maailma metsad jagunevad pindalalt eri regioonide vahel järgmiselt: 27,5% Ladina-Ameerikas ja Kariibi mere regioonis, 27,0% Euroopas ja endises NSVLis, 15,1% Aafrikas, 17,2% Aasias ja Okeaanias ning 13,2% Põhja-Ameerikas (State of the World's Forest, 1999).
85% maailma metsavarudest paikneb vaid 25 riigis (Maini, 2002). FRA 2000 andmetel on pindalalt kõige rohkem metsi Vene Föderatsioonis (851 392 000 ha), järgnevad Brasiilia (543 905 000 hektarit), Kanada (244 571 000 ha), USA (225 993 000 ha), Hiina (163 480 000 hektarit), Indoneesia (104 986 000 ha) ja Kongo (135 207 000 ha; State of the World’s Forests, 2001).
Valdav on riiklik metsaomand: 77% maailma metsade pindalast. Näiteks Euroopas (koos Venemaa Euroopaosaga) hõlmavad riigimetsad 90%, Põhja- Ameerikas 64%, Aasias 94%, Lõuna- Ameerikas 86% ja Aafrikas 100% (Siry, Cubbage, Ahmed, 2003). Suurimates metsariikides hõlmavad riigile kuuluvad metsad Venemaal 100%, Kanadas 93,2%, USA-s 37,8%, Brasiilias 77%, Kongo Demokraatlikus Vabariigis 100% ja Indoneesias 99,4% metsade üldpindalast (White, Martin, 2002).

METSADE PINDALA ON ARENENUD MAADES SUURENENUD, ARENGUMAADES VÄHENENUD
Kuna FAO definitsiooni järgi peetakse metsaks puittaimestikuga kaetud alasid, mille puuvõrade katteväärtus on vähemalt 10%, ei hinnata objektiivselt ka hävitatud metsade pindala: see kajastub statistikas tunduvalt väiksemana kui tegelikult. Näiteks ei võeta hävinud metsana arvesse neid alasid, kust on ühe korraga välja raiutud isegi üle 70–80% suure tarbeväärtusega puidutagavarast, kui mets taastub looduslikult alla 20 aasta jooksul.
Sellest hoolimata vähenes aastatel 1980–1995 maailma metsade kogupindala 180 miljoni hektari võrra.
Aastatel 1990–1995 vähenes kogu maailma metsade pindala 56,3 miljoni hektari võrra. Sealjuures arengumaades vähenes metsade pindala 65,1 miljoni hektari võrra, kuid arenenud maades suurenes 8,8 miljoni hektari võrra. Kuigi kogu maailmas tervikuna väheneb metsade pindala endiselt, võib nende arvude põhjal siiski väita, et metsade hävitamise tempo on aeglustunud. Nii kahanes arengumaade looduslike metsade pindala 1990–1995. aastal 13,7 miljoni hektari, aastail 1980–1990 aga 15,5 miljoni hektari võrra aastas (State of the World’s Forests, 1997).
FRA 2000 viimastel andmetel väheneb maailma metsade kogupindala veelgi aeglasemalt: 9–9,5 miljoni hektari võrra aastas, see hõlmab 0,2% metsade üldpindalast (State of the World’s Forests, 2001; Global…., 2001). Samas ei tohi unustada, et looduslike metsade kogupindala kahaneb siiski kuni 16 miljoni hektari võrra aastas, osa uuendatakse aga lõppraie järel kiirekasvuliste istandikega või uueneb see looduslikult (Siry, Cubbage, Ahmed, 2003).
Kokkuvõttes: kahjuks jääb maailmas metsi endiselt vähemaks, kuid õnneks on vähenemise tempo aeglustunud. Lähemalt eritledes on metsade pindala aastail 1980–1995 suurenenud järgmiselt: Euroopas 4,1%, Põhja-Ameerika parasvöötmes ja boreaalses osas 2,6%, Austraalias, Jaapanis ja Uus-Meremaal 1,6%. Sama perioodi jooksul on metsade pindala vähenenud Aafrikas 10,5%, Ladina-Ameerikas 9,7% ja Aasia ning Okeaania arengumaade osas 6,4% (State of the World Forests, 1995). Arenenud maades on metsade pindala suurenenud enamasti mittemetsamaade taasmetsastamise tulemusena, kaasa arvatud looduslik uuendus mahajäetud põllumajanduskõlvikutel. Metsade pindala suurenemine arenenud maade urbaniseerunud piirkondades on mõneti kompenseerinud samaaegset metsade hävingut, mille on põhjustanud linnade kasv ja infrastruktuuri areng.
Ent ühtlasi on maailma metsade pindala aastail 1990–2000 vähenenud järgmiselt: Aasias 3,65 miljoni hektari võrra ehk 0,07% aastas, Põhja- ja Kesk-Ameerikas 5,68 miljoni hektari võrra ehk 0,10% aastas, Lõuna-Ameerikas 37,11 miljoni hektari võrra ehk 0,41% aastas, Aafrikas koguni 52,64 miljoni hektari võrra ehk 0,78% aastas. 1990–2000 on metsade pindala suurenenud vaid Euroopas: 8,78 miljoni hektari võrra ehk 0,08% aastas (State of the World’s Forests, 2001).
FAO metsamaa muutuste uuringute alusel saab teha esialgseid järeldusi ka muutuste põhjuste kohta. Peamised põhjused on põllumajanduse hoogne areng ning üldised majandusprogrammid, mis hõlmavad elanikkonna ümberasumist, põllumajanduse ja infrastruktuuri arengut. Eri regioonides avalduvad eri laadi mudelid (State of the World’s Forests, 1997).
1. Aafrikas on hulk seniseid metsamaid kaetud madalakasvulise puittaimestikuga; valdavad põõsastikud. Põhjus on eeskätt maapiirkonna rahvastiku kasvust tingitud kontrollimatu põllumajandusalade laienemine.
2. Muutused Ladina-Ameerika metsades on järsemad: terved seni laamadena paiknenud metsaosad kuuluvad nüüd teise maakategooriasse. Sageli põhjustavad neid muutusi teadlikult kavandatud tegevused, näiteks magistraalteede ehitamine läbi Amazonase ürgmetsa, elanike ümberasustamine, ulatuslik kariloomade, eriti veiste karjatamine ning hüdroelektrijaamade veehoidlate rajamine.
3. Aasia metsi mõjutavad peamiselt kahest põhjusest tingitud muutused. Oma ulatuselt on mõlema tagajärjed üsna võrdväärsed. Esimest laadi muutusi tingivad maapiirkondade rahvastiku kasvu tõttu tekkinud muutused (näiteks põllumajandusliku maakasutusviisi intensiivistumine ja asustuse levik senistele metsaaladele). Teist laadi muutuste põhjuseks on sihikindel tegevus (näiteks elanike ümberasustamine ning ulatuslike istandike rajamine). Tihti väheneb metsade pindala just kuivade kõrbete ja poolkõrbetega piirnevates regioonides ning mäestikes, mis on keskkonnamuutuste suhtes väga tundlikud. Sellistes piirkondades on puudel nagunii raske kasvada, ent kui mets on hävitatud, hakkab toimima erosioon ja tekivad tuiskliivad, veerežiim muutub pöördumatult ja mulla viljakus väheneb. Küttepuidu ülemäärase raie ja loomade liigse karjatamise ulatust on raske määrata, kuid maakera põuastes või poolkõrbelistes piirkondades on need tegevused metsade hävingu peamised põhjused. Samuti on neis maades kriitilised tegurid tulekahjud, metsakahjurid ja puude haigused.

VALULAPS – TROOPILISED VIHMAMETSAD

Kui inimtegevus ei olnud metsi veel oluliselt mõjutanud, võtsid troopilised vihmametsad enda alla 24 500 000 ruutkilomeetrit, s.o. vööndi, mis ulatus ekvaatorist 23,5° põhja ja lõuna poole. Vihmametsad katsid kokku 14% maismaa pindalast. Alates 1900. aastast on troopiliste vihmametsade pindala kahanenud poole võrra. Tänapäeval on neid säilinud alla 10 miljoni ruutkilomeetri. Suurte laamadena leidub neid veel vaid Brasiilias, Indoneesias ja Kongos. Troopilised vihmametsad hõlmavad praegusajal ainult 6% maismaa pindalast (Newman, 1990). Vihmametsades on leidnud elupaiga umbes pool maismaal elavatest taime- ja loomaliikidest. Kui neid metsi hävitatakse samamoodi kui seni, sureb lähiaastatel välja kuni miljon taime- ja loomaliiki.
Kõige kiiremini on troopilisi vihmametsi hävitatud Aafrika riikides. Sealsete metsade kogupindala on 528 miljonit hektarit, millest enamik, 505 miljonit hektarit, paikneb 40 troopikariigis. Aafrika troopilise piirkonna keskmine metsasus on 23%. FAO FORIS-i andmebaasi alusel on prognoositud, et aastaks 2025 võib Aafrika metsade pindala väheneda poole peale, võrreldes 1990. aastaga. Selle mudeli põhjal häviks 1990–2025 aastas 3,4–4,4 miljonit hektarit metsa, 2025–2050 aga 2,5–3, miljonit hektarit (Palo, Lehto, 2003).
Aasia riikidest on olukord kõige keerukam Indoneesias. Kuigi Indoneesia hõlmab vaid 1,3% üldisest maismaa pindalast, on sinna koondunud suur osa maailma bioloogilisest mitmekesisusest: 11% kogu maailma taimeliikidest, 10% imetajaliikidest ja 16% linnuliikidest. Enamiku liigi isendeid leidub just metsades. Praegusajal hävib Indoneesias ligikaudu kaks miljonit hektarit metsa aastas, peamiselt kontrollimatu raie, endiste metsamaade istanduste alla mineku ning metsatulekahjude tõttu. Aastail 1985–1997 oli keskmine metsade kahanemistempo seal 1,7% aastas, s.o. neli korda kiirem kui Brasiilias. On teada, et 570 puuliiki on Indoneesia metsades hävimisohus. Raiete tagajärjel võivad troopilised dipterokarpsed (perek. Dipterocarpaceae) tasandikumetsad Sumat ral ja Kalimantanil hävida täielikult juba 2010. aastaks.
Lõuna-Ameerika metsarikkaim riik on Brasiilia. Amazonase ürgmets hõlmab Brasiilia territooriumil 4,1 miljonit ruutkilomeetrit, s.o. 48% riigi pindalast. Inimese tugev pealetung Amazonase ürgmetsale algas 1960. ja 1970. aastatel. Eelkõige kahjustasid metsi tulundusraied, maa-asulate rajamine, arenev looma-, eriti veisekasvatus, maavarade kaevandamine ning teede ja hüdroelektrijaamade rajamine. Neljakümne aastaga raiuti lagedaks 78 miljonit hektarit Amazonase ürgmetsa, s.o.15,3% kogu Amazonase metsade algpindalast. Umbes 70% sellest raiuti kolmes lõunapoolses piirkonnas: Pará, Mato Grosso ja Rondônia aladel (Lessons from the Rain Forest. Brazil, 2002). Brasiilias asub veel teinegi bioloogilise mitmekesisuse seisukohalt hindamatu ürgmetsaala – Atlandi ookeaniga piirnev vihmametsadega kaetud Mara Atlantica. Sellel alal paiknevad kõige mitmekesisemad metsaökosüsteemid maailmas: registreeritud on kuni 454 puuliiki hektaril. Ent vihmametsade pindala on seal suuresti kahanenud, kuna asustus on pikka aega üha tihenenud ja majandus jõudsalt arenenud, eriti suhkruroo kasvatus. Paraku asuvad Mara Atlantica piirkonnas Brasiilia peamised suurlinnad ja tööstuskeskused. Esialgu oli vihmametsade all 100 miljonit hektarit, kuid nüüdsel ajal vaid 7,8% (Lessons from the Rain Forest. Brazil, 2002).