Endel Laas oma 90. sünnipäeval

29. augustil täitus üle sajandi üliõpilasi õpetanud ja veerand sajandit metsandusteaduskonna dekaani ametit pidanud Endel
Laasil 90 eluaastat. Sel puhul korraldati 31. augustil juubilarile Järvselja jahilossis austamispäev. Õnnitlema olid tulnud Tartu
abilinnapea Georg Aher, keskkonnaministeeriumi delegatsioon eesotsas minister Villu Reiljaniga, endine kauaaegne metsandusminister
Heino Teder, praegused metsandushariduse juhid, kolleegid, sõbrad ja tuttavad.

Alustaks sinu kooliaastate meenutamisega. Nagu mälestusteraamatust “Mõningaid märkmeid möödunud aegadest” selgub, olid sul Tartu Poeglaste Gümnaasiumis alates 1931. aastast õpetajateks mitmed meie kultuuriloos tuntud tegelased.
Jah, füüsikaõpetajaks oli hilisema bioloogiateadlase ja akadeemiku Viktor Masingu isa. See mees jäi meelde sellega, et mõtles oma õppeaine tutvustamisel välja huvitavaid väljendeid ja sõnu. Samamoodi nagu hiljem tema poeg, kes oli ju suurepärane loodusteaduste popularisaator. Loodusõpetust andis, tõsi küll, lühikest aega, meie riikliku looduskaitse alustepanija Gustav Vilbaste. Ta rääkis huvitavalt, aga vahetas jutustades väga sageli temaatikat. Matemaatikat õpetas algkoolis Palamuselt pärit Ludvig Roose, kes on olnud Oskar Lutsu “Kevade” ühe tegelaskuju prototüüp.

1936. aastal asusid Tartu ülikoolis õppima metsandust. Sinu õpetajate seas olid kodumaise metsateaduse kolm suurkuju: Andres Mathiesen, Oskar Daniel, Kaarel Veermets. Kolme professori teaduspanuse kohta on viimasel aastakümnel välja antud eraldi raamatud. Kuidas jäid nad aga meelde isiksustena?
Professor Mathiesen oli suurt kasvu ja üliõpilaste seas autoriteetne kuju. Tema dendroloogiaeksamit kardeti. See, et ta lisaks õpetamisele tegeles pidevalt ka paljude metsanduse õppe- ja teadustöö probleemidega, lõi vahel loengutel välja nii, et mõnikord jäi ta keset loengut mõtlikult vait. Siis küsis: “Kuhu me oma jutujärjega nüüd jäimegi?” Kui järje kätte sai, siis jätkas sujuvalt. Konspekte ta ei kasutanud, rääkis alati peast.
Dendroloogiaeksami vastuvõtmisel oli ta väga põhjalik. Vastamiseks tuli tingimata iseseisvalt läbi lugeda tema 783-leheküljeline dendroloogiaõpik. Dendroloogia praktikumi arvestusel tuli õigesti määrata rohkesti puuliikide lehti. Jäin jänni ühe pooliku lehe määramisega. Professor muigas, et see on ju pirnipuu.
Professor Daniel andis metsakasvatust ja jahindust. Eksamit vastu võttes popsutas sageli piipu. Metsakasvatuse eksamiks sai hõlpsasti valmistuda tema metsakasvatuse õpikute järgi. Jahinduse eksamil olid üliõpilased, kes ise jahimehed polnud, jahi harrastajatega võrreldes ebavõrdses olukorras. Tema üks küsimus oli alati: “Palun kirjeldage oma isiklikke jahikogemusi seoses selle teemaga.”
Professor Veermets oli väga süstemaatiline mees. Tema loenguid oli kerge konspekteerida. Eksamil lasi ta kõnelda, mis kõnelda oli. Tema vahele ei seganud ega ka küsimusi ei esitanud. Tegin tema juhendamisel ka oma diplomitöö Tartu lauatehase kohta. Kui olin töö valmis saanud ja tema kätte toimetanud, ei kirjutanud ta sinna ühtegi märkust. Kohe oleks tahtnud, et ta midagi kirjutaks, kas või kriitilist. Hiljem, kui ise olen olnud diplomitööde juhendamise ja kaitsmise juures, olen ikka pidanud vajalikuks üliõpilastele märkusi teha. See innustab, paneb mõtlema.

Millise mulje jättis Järvselja, kui esimest korda siia üliõpilasena saabusid? Kuidas tundus praegu, kolmveerand sajandit hiljem, Järvseljale tulla?
Siiatulekuks 1936. aastal tuli kõigepealt sõita mööda Emajõge Tartust Kivissaarde. Sealt pandi pakid autole ja ise tulime jala Järvseljale järgi. Esmamulje Järvseljast oli, et tore paik: võimsad metsad ja kaunis linnulaul. Tartust Järvseljale reisimine oli veel sõjajärgsetel aastatel omaette elamus. Vahel viidi pakke autoga, vahel hobuvankriga. Endal tuli iga kord läbi teha korralik jalgsimatk. Eredalt jäi esimesest korrast meelde jahiloss, mille söögisaalis ühiselt einestamas käisime.
Vahepealsete aastakümnete jooksul on Järvseljal oldud ja tegutsetud lugematuid kordi. Siin on tehtud palju erinevaid töid, istutatud puid ja metsakultuure. Iga paik ümbruses on seotud mingite mälestustega. Järvselja on saanud elu jooksul väga koduseks paigaks. Täna tulingi siia nagu koju.

Kui sõja järel ülikoolis metsandust õpetama asusid, sai sinu üheks erialaks dendroloogia. Õige pea kujunes ka puuperekondade seas oma lemmik – lehis. Kuidas see juhtus?
Dendroloogiat hakkasin õpetama lihtsalt seepärast, et selle õpetamise järele oli nõudmine. Tol ajal polnud kateedris ühtegi kraadiga õppejõudu. Tuli võtta mingi kandidaadidissertatsiooni teema. Valisin siis teemaks lehise. Minu meelest oli lehis Eestis perspektiivne puuliik, aga selle kasvatamist oli vähe uuritud. Äsja, 1947. aastal oli ilmunud professor Vladimir Timofejevi raamat “Lehise kasvatamine”. Võtsin südame rindu ja kirjutasin professorile Moskvasse. Minu meeldivaks üllatuseks vastas ta kirjale peagi sõbralikult. Sõitsin 1952. aastal temaga Moskvasse kohtuma. Professor Timofejev oli halli peaga ja vurrudega soliidne vanem mees, n.-ö. vana kooli metsateadlane. Samas oli ta suurte kogemustega lehiseuurija ning nõukogude metsateadlaste ringkondades autoriteet. Vestles minuga südamlikult ja innustas rajama Eestisse rohkesti katsekultuure. Paistis, et talle sümpatiseeris, et keegi Eesti kandist tahab hakata agaralt lehiste teemaga tegelema. Hiljem kohtusime korduvalt. Ta kutsus mind üleliidulistele konverentsidele lehiseuurimisest ettekandeid tegema ja külastas mitmel korral ka Eestit. Meie suhted jäid edaspidigi südamlikuks. Mäletan, kui käisime kord nõupidamisel Leedus, kus tutvustati liivaalade kinnistamist ja muid metsanduslikke võtteid. Siis ei öelnud ta tutvustatud võtete kohta oma arvamust avalikult välja. Aga tuli vaikselt minu juurde, müksas külge ja küsis: “Noh, milline on sinu arvamus?“
Esimesi lehisekultuure, mis minu juhendamisel kasvama pandi, oli 1951. aastal Apnasaarele rajatud kultuur. Juba aasta enne Timofejeviga kohtumist panime endisele põllumaale kasvama mitmeid lehiseliike, lisaks harilikku mändi, suurt läätspuud, harilikku robiiniat. See lehisekultuur on kasvanud võimsalt. Praegu on Apnasaare lehised juba kolmekümne kuue meetri kõrgused!
Hakkasin katsekultuure rajades süstemaatiliselt uurima eri lehiseliikide külmakindlust, seemnete idanevust, kasvatamist. Venemaal rajati hästi keerulise istutusskeemiga lehise segakultuure. Mina seda ei pooldanud. Segakultuure tegime enamasti vaid ühe puuliigiga, näiteks kuusega. Või siis rajasime lehise puhtkultuure. Kuuse segakultuur õigustas end sellega, et kui näiteks lehis kasvas kasvukohas paremini, sai puistust edaspidi lehisepuistu, kui aga lehis jäi kuusele alla, tuli sinna korralik kuusepuistu.

Edaspidi hakkasid erilist huvi tundma veel teisegi puuperekonna – viirpuude vastu. Miks?
Viirpuude perekond on väga lai. Aga oli näha, et liikidel vahetegemine on sageli segane. Käisin Tartus Raadi kalmistul, Järvseljal ja mujal, uurisin isendeid lähemalt, hakkasin jälgima viirpuude fenoloogiat. Tuli välja, et tihti olid viirpuuliigid varem valesti määratud ja mõnda puud oli ka väga raske määrata. Tunnused ei sobinud ühegi liigi alla. Viirpuude perekond köitis sellepärast, et selle süstemaatikas ei olnud korda. Oleks vaja olnud põhjalikumalt uurida ja selgitada. Sel ajal oli mul küll dekaanina nii suur koormus, et polnud aega teemasse piisavalt süveneda. Jäigi kuidagi pooleli. Hea, et Gallo Trei sellest edaspidi innustus ja viirpuude uurimist süvendatult jätkas.

Peale dendroloogia on sinu teine ala, kuhu oled põhjalikumalt süüvinud, metsakultuurid. Mida sa ise pead selles valdkonnas oma suuremateks saavutusteks?
Minu nõuannete järgi on metsakultuuride rajamisel tehtud Eestis mitmeid olulisi muutusi. Näiteks selgus kuuse katsekultuure uurides, et sõjaeelsed kultuurid olid rajatud liiga tihedalt, ligi kuus tuhat taime hektarile. Leidsin, et paras oleks mitte üle kolme tuhande taime. Käisime sõjajärgsetel aastatel kevaditi tihti Tallinnas ministeeriumis kultiveerimistööde eel nõupidamistel. Kord sõitsime Munamäe juurde üht kuusekultuuri vaatama. Võtsin siis sõna ja ütlesin, et minu meelest on see rajatud liiga tihedalt. Et meie uurimisjärelduste põhjal võiks nad olla palju hõredamad. Keegi ei öelnud midagi. Läks paar aastat mööda. Siis tuli tolleaegne metsakasvatuse osakonna juhataja Arnold Merihein minu juurde ja ütles: “Tead, sul oli õigus.” Nad olid vahepeal kultuure kontrollinud ja leidnud, et tõesti olid liiga tihedad. Aga see on ju suur istutusmaterjali ja tööjõu kokkuhoid, kui pead hektari peale istutama kaks korda vähem taimi. Ja kasvavad veel paremini kah!
Istutusmaterjali kasvatamise kohta taimlas näitasid meie katsetulemused Järvseljal, et kui viia taimlast suuremad kuuseistikud, on rajatud metsakultuuride kasv palju parem. Meile heideti Järvseljal koguni ette, et miks rajate kultuure nii suurte taimedega. Et kas nad on teil üleväetatud? Ei olnud. Nad olid hoolega koolitatud ja nelja-aastased, vahel isegi viieaastased. Viiekümnendatel oli kombeks rajada kuusekultuure väiksemate taimedega, sageli kaheaastaste seemikutega. Kui näiteks ükskord Kilingi- Nõmme metsamajandis istutusmaterjal otsa lõppes, siis nad viisid meie juurest Järvseljalt mitu koormat suuri istikuid. Need läksid hästi kasvama. Läks aastaid ja vaidlus, kas on õige istutada nelja-aastaseid istikuid, vaibus iseenesest. Nähti ära, et nii on õigem.

Rohkem kui teadustööga oled ju tegelenud õppetööga, olnud ka kakskümmend viis aastat metsandusteaduskonna dekaan. Milliseid seiku selles vallas pead oluliseks?
Korraline õppetöö, selle korraldamine ja dekaani kohustustega seostuv on üks asi. Aga rõhutaksin hoopis sellest väljapoole jäävat, mittekohustuslikku tegevust. Näiteks üliõpilaste teadusliku ühingu, metsanduse huviala ringide tegemisi. Kohe sõja järel, 1946. aastal loodi August Karu ja Peeter Rõigase eestvedamisel metsakasvatuse ja -kaitse ring. Kui 1948. asutati TRÜ juurde üliõpilaste teaduslik ühing, sai selle liikmeks ka nimetatud metsanduslik ring. Kohe algusaastatest lõi seal kaasa aktiivseid üliõpilasi, kellest pärast said nimekad metsandustegelased. Näiteks Kalle Karoles, kes uuris Endel Pihelgase juhendusel linde. Või Ülo Tamm, kes uuris Lembit Muiste juhendusel papleid. Hiljem tegi ta samal teemal doktoritöö. Varakult, juba teisel kursusel hakkas oma uurimistööga silma Toomas Frey, kes pärast professoriks sai. Ja nii edasi.
Aastakümnete jooksul koostasid ja esitasid metsanduse üliõpilased ÜTÜ raames kokku sadu uurimustöid. Nende koostamine ja ka juhendamine toimus ühiskondlikel alustel, väljaspool õppeplaani. 1952.–1989. aastal juhendasin kokku 240 uurimustöö tegemist. Lembit Muiste juhendas kokku 150 tööd, Endel Pihelgas 130. Meilt, metsandusteaduskonnast tuli kogu ÜTÜ peale kõige rohkem üliõpilaste uurimistöid.
Suureks saavutuseks pean üleliidulise kõrgemate metsandusõppeasutuste konverentsi korraldamist 1965. aastal Järvseljal. Enne saadeti Moskvast ministeeriumist keegi tegelane paika üle vaatama. Ja siis see toimus. Oli ligi 50 osavõtjat Ukrainast, Usbekistanist, Gruusiast, Bashkiiriast ja mujalt. Peamiselt üliõpilased ja õppejõud. Vahepealsetel aastatel peeti sarnaseid konverentse mujal Nõukogude Liidus. Aga 1972. otsustati jälle, et üleliiduline konverents peab toimuma Järvseljal. See ikka näitas midagi!

Olen tudengina korduvalt istunud sinu ees eksamilaua taga. Need olid rasked katsumused. Õpetasid metsandusüliõpilasi ühtejärge üle poole sajandi. Milliste aegade üliõpilased kõige rohkem meelde on jäänud?
Need olid ikkagi esimesed sõjajärgsed lennud. Meie, värsked õppejõud olime siis ise noored. Üliõpilased olid peaaegu sama vanad. Teha oli palju ja kõigil jätkus tohutult entusiasmi ja töötahet. Näiteks metsakasvatuse ja -kaitse ring istus tihti koos hiliste õhtutundideni. Arutleti ja vaieldi. Neilt kursustel võrsus ka ridamisi pärastisi metsandusjuhte. Näiteks ainuüksi 1949. aasta lennust on pärit hilisem kauaaegne metsandusminister Heino Teder, ministri asetäitja Feliks Nõmmsalu, metsamajandite direktorid Olev Ott ja Ants Paluvits. Hiljem jäid nende inimestega püsima soojad suhted ja koostöö. Nii saime üheskoos Eesti metsade ja metsanduse heaks palju head korda saata.

Kas on veel midagi olulist, mis küsimata jäi, aga mida tahaksid lisada?
Ütlen siis, et ilma selle inimeseta mu kõrval ei oleks ma kõike seda jaksanud, mida teinud olen (osutab kõrval istuvale abikaasa Endlale). Üle kuuekümne aasta on ta olnud mulle pidevalt suureks toeks. Endla on tegelikult suurem loodusehuviline kui mina. Talle on ikka meeldinud käia seenel ja marjul. Tunneb hästi taimi, eriti ilutaimi. Talle meeldib väga tegelda lilledega. Olen rahul ka sellega et minu tööl on järglane, poeg Eino. Ta töötab metsakasvatuse instituudis, õpetab üliõpilastele dendroloogiat, on kirjutanud raamatu “Okaspuud”. Kolm lapselast on samuti valinud metsamehe ameti.