3/2005



Intervjuu
Metsandusharidusele elatud elu

Endel Laas oma 90. snnipeval
29. augustil titus le sajandi lipilasi petanud ja veerand sajandit metsandusteaduskonna dekaani ametit pidanud Endel
Laasil 90 eluaastat. Sel puhul korraldati 31. augustil juubilarile Jrvselja jahilossis austamispev. nnitlema olid tulnud Tartu
abilinnapea Georg Aher, keskkonnaministeeriumi delegatsioon eesotsas minister Villu Reiljaniga, endine kauaaegne metsandusminister
Heino Teder, praegused metsandushariduse juhid, kolleegid, sbrad ja tuttavad.

Alustaks sinu kooliaastate meenutamisega. Nagu mlestusteraamatust Mningaid mrkmeid mdunud aegadest selgub, olid sul Tartu Poeglaste Gmnaasiumis alates 1931. aastast petajateks mitmed meie kultuuriloos tuntud tegelased.
Jah, fsikapetajaks oli hilisema bioloogiateadlase ja akadeemiku Viktor Masingu isa. See mees ji meelde sellega, et mtles oma ppeaine tutvustamisel vlja huvitavaid vljendeid ja snu. Samamoodi nagu hiljem tema poeg, kes oli ju suureprane loodusteaduste popularisaator. Looduspetust andis, tsi kll, lhikest aega, meie riikliku looduskaitse alustepanija Gustav Vilbaste. Ta rkis huvitavalt, aga vahetas jutustades vga sageli temaatikat. Matemaatikat petas algkoolis Palamuselt prit Ludvig Roose, kes on olnud Oskar Lutsu Kevade he tegelaskuju prototp.


1936. aastal asusid Tartu likoolis ppima metsandust. Sinu petajate seas olid kodumaise metsateaduse kolm suurkuju: Andres Mathiesen, Oskar Daniel, Kaarel Veermets. Kolme professori teaduspanuse kohta on viimasel aastakmnel vlja antud eraldi raamatud. Kuidas jid nad aga meelde isiksustena?

Professor Mathiesen oli suurt kasvu ja lipilaste seas autoriteetne kuju. Tema dendroloogiaeksamit kardeti. See, et ta lisaks petamisele tegeles pidevalt ka paljude metsanduse ppe- ja teadust probleemidega, li vahel loengutel vlja nii, et mnikord ji ta keset loengut mtlikult vait. Siis ksis: Kuhu me oma jutujrjega nd jimegi? Kui jrje ktte sai, siis jtkas sujuvalt. Konspekte ta ei kasutanud, rkis alati peast.
Dendroloogiaeksami vastuvtmisel oli ta vga phjalik. Vastamiseks tuli tingimata iseseisvalt lbi lugeda tema 783-lehekljeline dendroloogiapik. Dendroloogia praktikumi arvestusel tuli igesti mrata rohkesti puuliikide lehti. Jin jnni he pooliku lehe mramisega. Professor muigas, et see on ju pirnipuu.
Professor Daniel andis metsakasvatust ja jahindust. Eksamit vastu vttes popsutas sageli piipu. Metsakasvatuse eksamiks sai hlpsasti valmistuda tema metsakasvatuse pikute jrgi. Jahinduse eksamil olid lipilased, kes ise jahimehed polnud, jahi harrastajatega vrreldes ebavrdses olukorras. Tema ks ksimus oli alati: Palun kirjeldage oma isiklikke jahikogemusi seoses selle teemaga.
Professor Veermets oli vga sstemaatiline mees. Tema loenguid oli kerge konspekteerida. Eksamil lasi ta knelda, mis knelda oli. Tema vahele ei seganud ega ka ksimusi ei esitanud. Tegin tema juhendamisel ka oma diplomit Tartu lauatehase kohta. Kui olin t valmis saanud ja tema ktte toimetanud, ei kirjutanud ta sinna htegi mrkust. Kohe oleks tahtnud, et ta midagi kirjutaks, kas vi kriitilist. Hiljem, kui ise olen olnud diplomitde juhendamise ja kaitsmise juures, olen ikka pidanud vajalikuks lipilastele mrkusi teha. See innustab, paneb mtlema.

Millise mulje jttis Jrvselja, kui esimest korda siia lipilasena saabusid? Kuidas tundus praegu, kolmveerand sajandit hiljem, Jrvseljale tulla?
Siiatulekuks 1936. aastal tuli kigepealt sita mda Emajge Tartust Kivissaarde. Sealt pandi pakid autole ja ise tulime jala Jrvseljale jrgi. Esmamulje Jrvseljast oli, et tore paik: vimsad metsad ja kaunis linnulaul. Tartust Jrvseljale reisimine oli veel sjajrgsetel aastatel omaette elamus. Vahel viidi pakke autoga, vahel hobuvankriga. Endal tuli iga kord lbi teha korralik jalgsimatk. Eredalt ji esimesest korrast meelde jahiloss, mille sgisaalis hiselt einestamas kisime.
Vahepealsete aastakmnete jooksul on Jrvseljal oldud ja tegutsetud lugematuid kordi. Siin on tehtud palju erinevaid tid, istutatud puid ja metsakultuure. Iga paik mbruses on seotud mingite mlestustega. Jrvselja on saanud elu jooksul vga koduseks paigaks. Tna tulingi siia nagu koju.

Kui sja jrel likoolis metsandust petama asusid, sai sinu heks erialaks dendroloogia. ige pea kujunes ka puuperekondade seas oma lemmik lehis. Kuidas see juhtus?
Dendroloogiat hakkasin petama lihtsalt seeprast, et selle petamise jrele oli nudmine. Tol ajal polnud kateedris htegi kraadiga ppejudu. Tuli vtta mingi kandidaadidissertatsiooni teema. Valisin siis teemaks lehise. Minu meelest oli lehis Eestis perspektiivne puuliik, aga selle kasvatamist oli vhe uuritud. sja, 1947. aastal oli ilmunud professor Vladimir Timofejevi raamat Lehise kasvatamine. Vtsin sdame rindu ja kirjutasin professorile Moskvasse. Minu meeldivaks llatuseks vastas ta kirjale peagi sbralikult. Sitsin 1952. aastal temaga Moskvasse kohtuma. Professor Timofejev oli halli peaga ja vurrudega soliidne vanem mees, n.-. vana kooli metsateadlane. Samas oli ta suurte kogemustega lehiseuurija ning nukogude metsateadlaste ringkondades autoriteet. Vestles minuga sdamlikult ja innustas rajama Eestisse rohkesti katsekultuure. Paistis, et talle smpatiseeris, et keegi Eesti kandist tahab hakata agaralt lehiste teemaga tegelema. Hiljem kohtusime korduvalt. Ta kutsus mind leliidulistele konverentsidele lehiseuurimisest ettekandeid tegema ja klastas mitmel korral ka Eestit. Meie suhted jid edaspidigi sdamlikuks. Mletan, kui kisime kord nupidamisel Leedus, kus tutvustati liivaalade kinnistamist ja muid metsanduslikke vtteid. Siis ei elnud ta tutvustatud vtete kohta oma arvamust avalikult vlja. Aga tuli vaikselt minu juurde, mksas klge ja ksis: Noh, milline on sinu arvamus?
Esimesi lehisekultuure, mis minu juhendamisel kasvama pandi, oli 1951. aastal Apnasaarele rajatud kultuur. Juba aasta enne Timofejeviga kohtumist panime endisele pllumaale kasvama mitmeid lehiseliike, lisaks harilikku mndi, suurt ltspuud, harilikku robiiniat. See lehisekultuur on kasvanud vimsalt. Praegu on Apnasaare lehised juba kolmekmne kuue meetri krgused!
Hakkasin katsekultuure rajades sstemaatiliselt uurima eri lehiseliikide klmakindlust, seemnete idanevust, kasvatamist. Venemaal rajati hsti keerulise istutusskeemiga lehise segakultuure. Mina seda ei pooldanud. Segakultuure tegime enamasti vaid he puuliigiga, niteks kuusega. Vi siis rajasime lehise puhtkultuure. Kuuse segakultuur igustas end sellega, et kui niteks lehis kasvas kasvukohas paremini, sai puistust edaspidi lehisepuistu, kui aga lehis ji kuusele alla, tuli sinna korralik kuusepuistu.

Edaspidi hakkasid erilist huvi tundma veel teisegi puuperekonna viirpuude vastu. Miks?
Viirpuude perekond on vga lai. Aga oli nha, et liikidel vahetegemine on sageli segane. Kisin Tartus Raadi kalmistul, Jrvseljal ja mujal, uurisin isendeid lhemalt, hakkasin jlgima viirpuude fenoloogiat. Tuli vlja, et tihti olid viirpuuliigid varem valesti mratud ja mnda puud oli ka vga raske mrata. Tunnused ei sobinud hegi liigi alla. Viirpuude perekond kitis selleprast, et selle sstemaatikas ei olnud korda. Oleks vaja olnud phjalikumalt uurida ja selgitada. Sel ajal oli mul kll dekaanina nii suur koormus, et polnud aega teemasse piisavalt sveneda. Jigi kuidagi pooleli. Hea, et Gallo Trei sellest edaspidi innustus ja viirpuude uurimist svendatult jtkas.

Peale dendroloogia on sinu teine ala, kuhu oled phjalikumalt svinud, metsakultuurid. Mida sa ise pead selles valdkonnas oma suuremateks saavutusteks?
Minu nuannete jrgi on metsakultuuride rajamisel tehtud Eestis mitmeid olulisi muutusi. Niteks selgus kuuse katsekultuure uurides, et sjaeelsed kultuurid olid rajatud liiga tihedalt, ligi kuus tuhat taime hektarile. Leidsin, et paras oleks mitte le kolme tuhande taime. Kisime sjajrgsetel aastatel kevaditi tihti Tallinnas ministeeriumis kultiveerimistde eel nupidamistel. Kord sitsime Muname juurde ht kuusekultuuri vaatama. Vtsin siis sna ja tlesin, et minu meelest on see rajatud liiga tihedalt. Et meie uurimisjrelduste phjal viks nad olla palju hredamad. Keegi ei elnud midagi. Lks paar aastat mda. Siis tuli tolleaegne metsakasvatuse osakonna juhataja Arnold Merihein minu juurde ja tles: Tead, sul oli igus. Nad olid vahepeal kultuure kontrollinud ja leidnud, et testi olid liiga tihedad. Aga see on ju suur istutusmaterjali ja tju kokkuhoid, kui pead hektari peale istutama kaks korda vhem taimi. Ja kasvavad veel paremini kah!
Istutusmaterjali kasvatamise kohta taimlas nitasid meie katsetulemused Jrvseljal, et kui viia taimlast suuremad kuuseistikud, on rajatud metsakultuuride kasv palju parem. Meile heideti Jrvseljal koguni ette, et miks rajate kultuure nii suurte taimedega. Et kas nad on teil levetatud? Ei olnud. Nad olid hoolega koolitatud ja nelja-aastased, vahel isegi viieaastased. Viiekmnendatel oli kombeks rajada kuusekultuure viksemate taimedega, sageli kaheaastaste seemikutega. Kui niteks kskord Kilingi- Nmme metsamajandis istutusmaterjal otsa lppes, siis nad viisid meie juurest Jrvseljalt mitu koormat suuri istikuid. Need lksid hsti kasvama. Lks aastaid ja vaidlus, kas on ige istutada nelja-aastaseid istikuid, vaibus iseenesest. Nhti ra, et nii on igem.

Rohkem kui teadustga oled ju tegelenud ppetga, olnud ka kakskmmend viis aastat metsandusteaduskonna dekaan. Milliseid seiku selles vallas pead oluliseks?
Korraline ppet, selle korraldamine ja dekaani kohustustega seostuv on ks asi. Aga rhutaksin hoopis sellest vljapoole jvat, mittekohustuslikku tegevust. Niteks lipilaste teadusliku hingu, metsanduse huviala ringide tegemisi. Kohe sja jrel, 1946. aastal loodi August Karu ja Peeter Rigase eestvedamisel metsakasvatuse ja -kaitse ring. Kui 1948. asutati TR juurde lipilaste teaduslik hing, sai selle liikmeks ka nimetatud metsanduslik ring. Kohe algusaastatest li seal kaasa aktiivseid lipilasi, kellest prast said nimekad metsandustegelased. Niteks Kalle Karoles, kes uuris Endel Pihelgase juhendusel linde. Vi lo Tamm, kes uuris Lembit Muiste juhendusel papleid. Hiljem tegi ta samal teemal doktorit. Varakult, juba teisel kursusel hakkas oma uurimistga silma Toomas Frey, kes prast professoriks sai. Ja nii edasi.
Aastakmnete jooksul koostasid ja esitasid metsanduse lipilased T raames kokku sadu uurimustid. Nende koostamine ja ka juhendamine toimus hiskondlikel alustel, vljaspool ppeplaani. 1952.1989. aastal juhendasin kokku 240 uurimust tegemist. Lembit Muiste juhendas kokku 150 td, Endel Pihelgas 130. Meilt, metsandusteaduskonnast tuli kogu T peale kige rohkem lipilaste uurimistid.
Suureks saavutuseks pean leliidulise krgemate metsandusppeasutuste konverentsi korraldamist 1965. aastal Jrvseljal. Enne saadeti Moskvast ministeeriumist keegi tegelane paika le vaatama. Ja siis see toimus. Oli ligi 50 osavtjat Ukrainast, Usbekistanist, Gruusiast, Bashkiiriast ja mujalt. Peamiselt lipilased ja ppejud. Vahepealsetel aastatel peeti sarnaseid konverentse mujal Nukogude Liidus. Aga 1972. otsustati jlle, et leliiduline konverents peab toimuma Jrvseljal. See ikka nitas midagi!

Olen tudengina korduvalt istunud sinu ees eksamilaua taga. Need olid rasked katsumused. petasid metsanduslipilasi htejrge le poole sajandi. Milliste aegade lipilased kige rohkem meelde on jnud?
Need olid ikkagi esimesed sjajrgsed lennud. Meie, vrsked ppejud olime siis ise noored. lipilased olid peaaegu sama vanad. Teha oli palju ja kigil jtkus tohutult entusiasmi ja ttahet. Niteks metsakasvatuse ja -kaitse ring istus tihti koos hiliste htutundideni. Arutleti ja vaieldi. Neilt kursustel vrsus ka ridamisi prastisi metsandusjuhte. Niteks ainuksi 1949. aasta lennust on prit hilisem kauaaegne metsandusminister Heino Teder, ministri asetitja Feliks Nmmsalu, metsamajandite direktorid Olev Ott ja Ants Paluvits. Hiljem jid nende inimestega psima soojad suhted ja koost. Nii saime heskoos Eesti metsade ja metsanduse heaks palju head korda saata.

Kas on veel midagi olulist, mis ksimata ji, aga mida tahaksid lisada?
tlen siis, et ilma selle inimeseta mu krval ei oleks ma kike seda jaksanud, mida teinud olen (osutab krval istuvale abikaasa Endlale). le kuuekmne aasta on ta olnud mulle pidevalt suureks toeks. Endla on tegelikult suurem loodusehuviline kui mina. Talle on ikka meeldinud kia seenel ja marjul. Tunneb hsti taimi, eriti ilutaimi. Talle meeldib vga tegelda lilledega. Olen rahul ka sellega et minu tl on jrglane, poeg Eino. Ta ttab metsakasvatuse instituudis, petab lipilastele dendroloogiat, on kirjutanud raamatu Okaspuud. Kolm lapselast on samuti valinud metsamehe ameti.



Endel Laasi ksitlenud Hendrik Relve

Loe kommentaare (1)
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet