Milline näib Eesti puidutoodang ja -kasutus, puidueksport ja -import rahvusvahelisel taustal? Kirjutis põhineb EPMÜ metsakorralduse osakonnas tehtud uurimustel. Ülevaate koostamisel osalesid peale autori metsateaduse magistrid Meelis Teder ja Linnar Pärn ning bakalaureus Eduard Kalbach.

KODUMAINE PUIDUKASUTUS ON VIIMASEL KÜMNENDIL SUURENENUD LIGI KAKS KORDA
Meie üldsuse ja metsandusringkondade seas on ohtralt kõneainet pakkunud Eesti taasiseseisvumise järel suurenenud raiemaht. 1980. aastatel oli see 3,2–3,4 miljonit m3, aastatuhande vahetusel umbes 12 miljonit m3. Esimesel juhul mõõdeti küll valmismaterjali, teisel aga raiutud kasvava metsa mahtu statistilise metsainventeerimise käigus, kuid sellest metoodilisest erinevusest hoolimata on kasv mitmekordne. Raiemahu järsu suurenemise põhjused peitusid metsamajandamise reeglite ja põhimõtete muutumises, erametsaomanike taastekkes, uute omanike soovis saada võimalikult kiiresti tulu ning puidu võrdlemisi kõrges hinnas, võrreldes teiste kaupade, teenuste ja elanike sissetulekuga taasiseseisvuse esimestel aastatel. Ühtlasi oli puidu järele tekkinud nõudlus.
1990. aastate esimesel poolel olid sisemaised tootmisvõimsused sel tasemel, et näiteks 1994. aastal raiuti Eestis 3,62 miljonit m3 puitu, eksporditi ümarmaterjalina 1,77 miljonit m3, imporditi 41 000 m3 ümarpuitu. Järelikult Eestimaal kasutati umbes 1,9 miljonit m3 puitu (Teder 1996). Ilmselt on küll osa kodumajapidamistes kasutatud küttepuidust jäänud statistikast välja, kuid puidukasutuse mahu suurusjärk oli siiski üks miljon kuupmeetrit. Aastal 2003 andsid rehkendused kodumaise puidukasutuse kohta 8 miljonit m3 ümarpuitu (Kalbach 2005). Uue sajandi alguseks on puitu töötlev tööstus arenenud niikaugele, et aeg-ajalt, eriti sügiseti tekib ettevõtetel tooraine nappus ning sellega kaasnev nõudlus on tõstnud sügiskuudel puidu hinda.

EESTIS RAIUTAV PUIT HÕLMAB MAAILMAS RAIUTAVAST
0,31%, SAETÖÖSTUSE TOODANG 0,49%
Võttes kõne alla puidukasutuse globaaltasandil,
alustaksin teatavast üllatustundest,
mis mind tabas 1995. aasta
kevadtalvel ühel rahvusvahelisel seminaril
viibides. Seal näidati skeemi puidu
kasutusaladest maailmas. Selgus, et üle
poole maailmas varutavast puidust põletatakse,
s.t. tarvitatakse kütte- või energiapuuna.
Ligi kümme aastat hiljem pole
olukord muutunud. Praegugi on puidu kasutamine kütte ehk energiaallikana
tähtsaim. Umbes kolmandik maailmas
raiutavast puidust tarvitatakse saetööstuses.
Tselluloosi- ja paberitööstuse tooraineks
läheb ligikaudu 14% maailmas
saadavast puidust. Viimase osakaal on
ligi kümne aastaga umbes 1% võrra
suurenenud.
Millisena paistavad Eesti raiemahud
ja saetööstuse toodang rahvusvahelisel
taustal? Loomulikult on raiemaht suurim
riikides, kus metsad võtavad enda
alla suure pindala. Edetabelit juhivad
Ameerika Ühendriigid, India, Hiina,
Brasiilia. Eesti leiame sellest tabelist 51.
kohalt. Eestis ülestöötatud likviidne puit
hõlmas 0,31% maailma puidust.
Viimase 15 aasta jooksul on Eestis
eriti silmatorkavalt arendatud saetööstusi.
Seda tõendab ka see, et saematerjali
panus maailma kogutoodangusse on
suurem kui raiutava puidu osa, vastavalt
0,49% ja 0,31%. Samas on nii põhja- kui
ka lõunanaabrid selle poolest meist siiski
eespool. Soome raiemahu osakaal on
1,61%, saematerjali osatähtsus 3,42%
maailmas toodetavast kogusest, Läti
puhul on need näitajad 0,39% ja 0,98%.
Nagu eespool mainitud, on Eestis hakanud
kummitama puittooraine defitsiit.
Seda on leevendatud puiduimpordi kasvuga.
Kui 1993. aastal oli sisseveetava
ümarpuidu kogus 86 000 m3, siis 2003.
aastal juba peaaegu 1 miljon m3.
Maailma riikide seas, kes ohtralt puitu
sisse toovad, on impordi põhjused erinevad.
Maailma suurim puiduimportija on
Hiina. Seal on peamine põhjus jõudsalt
arenev majandus. Jaapanisse imporditakse
palju puitu, sest kodumaise raie maht
on väike. Varem oli maailma suurim
puiduimportija Jaapan. Kuid viimastel
aastatel on Hiina impordimahud Jaapani
omasid ületanud. Euroopas on suurimad
puiduimportijad Soome ja Rootsi, kus
tegelikult on ka raiemahud suured. Kuna
sealsed puidutööstusettevõtted vajavad
puitu rohkem kui kodumaine pakkumine
võimaldab, ostetakse seda ka mujalt.
Kõneldes jätkusuutlikust metsandusest
ning mõeldes seejuures riigi puidukaubanduse
ja metsamajandamise peale,
võib isegi nentida, et ka jätkusuutlikku
metsandust on võimalik importida.
Näiteks Rootsi ja Soome käituvadki nii.
Importtooraine asendab kodumaa metsadest
raiutavat puitu, tagades nii ettevõtete
tegevuse stabiilsuse.
MIS TOOTEID VALMISTATAKSE MEIL PUIDUST?
Eesti puiduklastris kõneldakse uhkusega
positiivsest väliskaubandusbilansist.
Puidul ja puittoodetel on olnud
oluline osa Eesti väliskaubanduses kogu
taasiseseisvusajal. Kui esialgu tähendas
puittoodete väliskaubandus peamiselt
eksporti, siis viimastel aastatel on
üha enam hoogustunud puidu import.
Põhjuseks on puidutöötlusse tehtud investeeringud
ning suurenenud toorainevajadus.
Kas Eesti on muutumas ümarpuidu
netoeksportijast netoimportijaks nagu
Soome ja Rootsi, selgub lähiaastail. Seni
on eksporditav kogus siiski suurem.
2003. aastal veeti Eestist välja 3,36 ja
toodi sisse 0,94 miljonit m3 töötlemata
puitu. Rahvusvahelised ettevõtted Eestis
on valmis suurendama puidu sissevedu,
nende omandis olevad tööstusettevõtted
on aastaid kasutanud importtoorainet.
Ka keskmise suurusega ettevõtted peavad
sellega paratamatult rohkem tegelema
hakkama. Kui aastakümne eest
tagas paljude puiduga seotud ettevõtete
äriedu toodangu eksport, siis nüüd on
samaväärsel kohal tooraine, sealhulgas
importtooraine hankimine.
Eestis on järjepidevalt jälgitud ja peetud
arvestust raiemahu üle, edasise puidukasutuse
kohta on aga seni vähe andmeid.
Oleme seadnud eesmärgiks puitu
väärindada, püüdes valmistada Eestis
võimalikult palju lõpptarbimiseks mõeldud
tooteid. Tehtud uuringute üks eesmärk oli saada selgust, milliseid tooteid
valmistatakse meil puidust. Ettevõtetes
tehtud küsitluse ja andmebaaside põhjal
tuletati puidu kasutamist kirjeldav
skeem. Lühidalt saab tulemused kokku
võtta järgmiselt: 2003. aastal raiuti
puitu 12,6 miljonit m3 (statistilise metsainventeerimise
andmetel, mis avaldati
pärast uuringut, oli 2002. aasta raiemaht
ligi 11,5 mln. m3). Puitu imporditi
0,94 miljonit m3 ning eksporditi 3,03
miljonit m3. Seega näivtarbimine 10,51
miljonit m3. Sellest ümarpuidust kasutati
29,6% ehk 3,11 miljonit m3 saematerjali
tarbeks, 0,8% ehk 0,084 miljonit
m3 puusöe tootmiseks, 26,36% ehk
2,77 miljonit m3 läksid küttepuudeks,
35,78% ehk 3,76 miljonist m3 toodeti
hakkpuitu (kaasa arvatud tehnoloogiline
laast) nii tselluloosi tootmiseks,
plaaditööstuse tarbeks kui ka energia
tootmiseks, 0,7% ehk 0,073 miljonit m3
vineeri ning spooni tootmiseks ja 0,71
miljonit m3 ehk 7% kasutasid ära palkmajatootjad.
Kuidas aga kasutada nappivat toorainet
(ressursid on peaaegu alati piiratud)
nõnda, et luua töökohti ja lisandväärtust,
et laekuva maksutulu kaudu saaks
pakkuda avalikke teenuseid? Oleme
kuulnud kriitikat tooraine ekspordi üle.
Eestit on seetõttu võrreldud isegi banaanivabariigiga.
Milline on puidukasutuse
struktuur, tooted, mida valmistades ja
müües luuakse rohkem lisandväärtust?
See on teema, mis väärib eraldi põhjalikku
käsitlust.