Metsade üldpindalast hõlmavad erametsad Lätis 45%, Eestis ligi 37% ja Leedus 33%.

Leedu keskkonnaministeeriumi metsaameti erametsade osakond on teinud Leedu, Läti ja Eesti erametsade haldamise riikliku reguleerimise võrdleva analüüsi, kus hinnati kõigi kolme riigi õigusaktide nõudeid ning finantsreguleerimist. Analüüsi tulemused on väärt laiemat tähelepanu.

LEEDUS METSAOMANIKKE KÕIGE ROHKEM, NENDE VALDUSED KÕIGE VÄIKSEMAD
Võrreldavast kolmest Balti riigist on Läti ja Eesti märksa metsarikkamad kui Leedu. Metsade üldpindalast on Lätis erametsi 45%, Eestis umbes 37% ja Leedus 33%. Lätis on metsale omandiõiguse taastamise protsess lõpetatud ning nimetatud erametsade osakaal on püsinud juba mitu aastat. Leedus on veel umbes 17% metsi reserveeritud omandiõiguse taastamiseks, Eestis aga on maareformi reservis ligi neljandik metsi (ligikaudu 24%).
Metsaomanike arv on praegu suurim Leedus: ligi 236 000. Lätis on umbes 170 000 metsaomanikku, Eestis 50 000. Keskmine erametsavaldus on väikseim Leedus (4,6 ha). Kuid ka Lätis (7,5 ha) ja Eestis (10–12 ha) on keskmine erametsavaldus liiga väike tagamaks intensiivset ja pidevat metsamajandust.
Kõige vähem raiutakse aastas erametsa Leedus (umbes 2,7 mln. m3), kõige rohkem Lätis (ligi 7,4 mln. m3). Tehes ümberarvestuse ühelt hektarilt raiutava puidu kohta, on see arv Leedus umbes 4 m3/ha, Lätis koguni 5,6 m3/ha. Hoolimata raie suurest intensiivsusest Lätis, ei ületa peamiste puuliikide puhul raie metsa juurdekasvu. Vaid haavikutes on see ligi kaks korda suurem kui juurdekasv. Ligi 80% raiutavast puidust on nii Läti kui ka Leedu erametsades saadud uuendusraietest. Kogu riigis raiutavast puidukogusest hõlmab erametsadest saadav puit Leedus umbes 40%, Lätis 65%. Seega on erametsadel Balti riikide puiduturul tähtis roll.

	Metsaraie erametsas

EESMÄRGID SAMAD, NENDE SAAVUTAMINE ERINEV
Selles artiklis on võrdluseks valitud tähtsaimad Leedu, Läti ja Eesti erametsade korraldust reglementeerivad õigusaktid, s.o. nende maade metsaseadused. Leedus kehtib praegu 2001. aastal vastu võetud Leedu Vabariigi metsaseadus, milles on hiljem mõningaid paragrahve muudetud, Lätis on 2000. aastal vastu võetud metsaseadus mõnede väheoluliste muudatustega 2003. aastast, Eestis aga 1998. aastal vastu võetud ja hiljem osaliselt muudetud metsaseadus. Seega pole need kolm metsaseadust enam eriti värsked õigusaktid. Eestis valmistatakse praegu ette metsaseaduse uut redaktsiooni, kuid selle arutamine ja vastuvõtmine võib kesta veel umbes aasta aega. Kõigi kolme riigi metsaseaduses on deklareeritud samad tähtsaimad eesmärgid: tagada kindel ja tasakaalustatud metsakasutus, ühesugused põhiõigused ja -kohustused kõigile metsaomanikele ja -haldajatele. Kuid nende eesmärkide saavutamise teed on üsna erinevad. Detailsema võrdluse aluseks on valitud seitse metsaseadusega reglementeeritud ala, mis on erametsaomanikele eriti tähtsad: “metsa” mõiste määratlus, metsavalduse haldamine, metsas käimine, raie, metsa uuendus, -korraldus ja -kaitse.

“METSA” MÕISTE ON MÄÄRATLETUD ERI MOODI
“Metsa” mõiste on valitud võrdluseks, kuna just see näitab seaduse rakendusobjekti. Ilmneb, et kõigis kolmes riigis on metsa defineeritud üsnagi erinevalt. Leedu ja Läti metsaseaduse järgi saab näiteks metsaks pidada 5 korda väiksema pindalaga puistuid kui Eesti metsaseaduse järgi. Leedu Vabariigi metsaseaduses on kirjas, et mets on vähemalt 0,1 hektari suurune ala, kus kasvavad puud, mille kõrgus looduslikus kasvukohas küpses eas on vähemalt 5 meetrit, samuti muu metsataimestik, harvenenud või taimestiku kaotanud alad (raielangid, põlengukohad). Põldudel, teeäärtel, veekogude ääres, elukohtades ja kalmistutel olevad puuderühmad, kitsad (kuni 10 meetri laiused) puuderibad, hekid, üksikud puud ja põõsad ning linnades ja maakohtades istutatud pargid ei ole määratluse järgi mets. Läti Vabariigi metsaseaduse kohaselt on mets ökosüsteem, kus valdavad on puud, mis võivad looduslikus kasvukohas saavutada kõrguse 7 meetrit, puuvõrade liitus peab aga olema vähemalt 20%. Metsamaa on maa, kus kasvab mets ja kuhu kuulub metsa infrastruktuur seal asuvate metsalagendike ja soodega, mis paiknevad metsa sees või piirnevad sellega. Metsaks ei peeta kuni 0,1-hektarisi puuderühmi, puuribasid laiusega kuni 20 meetrit, samuti viljapuuaedu, parke, kalmistuid ja puukoole. Eesti metsaseaduse järgi on mets vähemalt 0,5-hektarine puittaimestiku kasvukoht, kus kasvavad vähemalt 1,3 meetri kõrgused puud ja puuvõrade liitus on vähemalt 30%, või mida majandatakse puidu ja teiste metsasaaduste saamiseks või muudel metsaseadusega ette nähtud eesmärkidel. Metsaks ei peeta parke, haljasalasid, marja- ja viljapuuaedu, metsaistikute kasvualasid ega puukoole, arboreetumeid, raudteid, automagistraale, põldude kaitseribasid, mille laius ei ületa 20 meetrit, metsaistandusi, põõsastikke ja veekogude kaitseribasid. Metsaseadust ei rakendata ka eramaale, mis maakatastris pole registreeritud metsamaana ja kus kasvavad puud on alla 20 aasta vanad.

LÄTIS JA EESTIS PIIRANGUD METSAS KÄIJATELE
Metsa haldamise poolest on eripärane Leedu metsaseadus. Nimelt on seal pandud paika erametsa valdamispiirang, mis ei luba metsaomanikul jaotada oma valdust osadeks, kui see on või jääb jaotuse tagajärjel alla viie hektari. Läti ega Eesti metsaseaduses selliseid piiranguid pole. Kõige liberaalsemad nõuded erametsades viibijatele on sätestatud Leedu Vabariigi metsaseaduses. Seal on kirjas, et erametsa omanikul pole õigust keelata isikutel oma metsas käia, ühtlasi võib korjata vilju, ravimtaimi, pähkleid, marju ja seeni. Samal ajal Läti Vabariigi metsaseaduse järgi võib erametsa omanik keelata oma metsas käia, samuti keelata korjata marju, vilju, seeni, pähkleid ja ravimtaimi. Säärastest keeldudest peab metsaomanik teatama teabesiltidega. Lätis võib vabalt käia vaid riiklikes või omavalitsustele kuuluvates metsades. Eesti metsaseaduse järgi võib vabalt liikuda, korjata marju, seeni, pähkleid, iluoksi, ravimtaimi, ilutaimi ja nende osi vaid nendes erametsades, mis pole tarastatud või mida metsaomanik pole tähistanud. Huvitaval kombel võib omanik Eesti metsaseaduse kohaselt võtta maksu marjade, seente, pähklite, iluokste, ravimtaimede, ilutaimede ja nende osade korjamise eest oma metsas, kui ta on teinud kulutusi nende metsasaaduste produktiivsuse parandamiseks.

RAIE ON RANGELT REGLEMENTEERITUD
Kõigi kolme riigi metsaseaduses on ette nähtud, et metsa võib raiuda üksnes vormikohase loa alusel, välja arvatud teatud juhtudel. Leedu Vabariigi metsaseaduse järgi on raie ja selle piirangud diferentseeritud metsarühmade järgi (mis vastavad metsa funktsioonidele); maksimaalsed lubatavad lageraie langid on määratud eri metsarühmade kaupa (näiteks majandamismetsas on see 8 ha). Seadus sätestab üldistatult, et raiet ei tohi teha ilma ettenähtud korras välja antud loata, kui õigusaktide kohaselt on selline luba vajalik. Ühtlasi on ette nähtud, kes annab välja raielubasid. Kõik üksikasjalikud reglementeeringud on esitatud vastavates õigusaktides. Läti Vabariigi metsaseadus sätestab küllalt täpselt need juhtumid, millal võib metsa raiuda uuendusraiega (kaasa arvatud uuendusraie minimaalse metsavanuse tabel, kus raievanus on diferentseeritud puude põhiliikide ja boniteedi järgi) ja millistel juhtudel on vajalik riikliku metsateenistuse raieload. Samuti on kindlaks määratud, millal võib metsa langetada ilma loata. Huvitav on see, et uuendusraie on lubatud, kui puistu saavutab uuendusraie vanuse või vastava ettenähtud rinnasdiameetri. Eesti metsaseaduses on detailselt ja eraldi reglementeeritud raieliigid ning nõudmised nendele. Seaduses on ette nähtud maksimaalsed lubatavad lageraie ja raiesmike pindalad (näiteks vastavalt 5 ha ja 100 aastat puistute korral, kus hakatakse uuendama okasja kõvalehtpuid), samuti on määratud maksimaalne turberaie pindala – 10 ha. Lageraie korral ei tule langile jätta mitte üksnes seemnepuud ja järelkasv, vaid ka säilikpuid ja bioloogilise mitmekesisuse tagamiseks vajalikke puid kogumahuga vähemalt 5 m3/ha, samuti on määratud minimaalne vanus lageraieks (männi ja kõvalehtpuude korral 100 aastat, kuuse jaoks 80 aastat, kasel 70 aastat). Ilma loata ei või langetada mitte ainult tuulemurdu, lumemurdu (kui nende maht ei ületa 5% kogu puistu mahust), vaid ka tarbepuitu 3 m3/ha aastas (mitte üle 15 m3 aastas kogu metsavalduselt). Selline seadusesäte loob metsa omanikule tingimused toota puitu majanduslikeks vajadusteks, ilma et oleks vaja taotleda lisalube ja arvestada piiranguid. Seaduses on ka nõue metsaomanikule teatada kohalikule keskkonnakaitseteenistusele andmed ostja ja müüdud puidu hulga kohta kahe nädala jooksul pärast metsa langetamist või langetamisõiguse müümist. Läti ja Eesti metsaseadus reglementeerivad metsaraiet tunduvalt üksikasjalisemalt kui Leedu metsaseadus. Kuid ei Lätis ega Eestis ei diferentseerita metsa vanust uuendusraiel olenevalt metsa funktsionaalsest kasutusest, nagu see on Leedus. Peale selle on Eestis metsaomanikule antud võimalus raiuda ilma mingi eriloata oma metsast kuni 15 m3 tarbepuitu aastas.

METSAKORRALDUSKAVA EEST MAKSAVAD METSAOMANIKUD LÄTIS ISE, LEEDUS JA EESTIS MITTE
Kõigi kolme riigi metsaseaduses on ette nähtud, et raiutud (või muul põhjusel hõrenenud) mets tuleb uuendada kolme aasta jooksul pärast raiet. Kuid vaid Eesti metsaseaduses on selgelt öeldud, mida pidada uuendatud metsapindalaks (sel pindalal kasvab vähemalt 1200 puud/ha metsa puude peapuuliikidest, mille kõrgus on vähemalt 0,8 m ja mis kasvavad ühtlaselt jaotununa). Peale selle on Eesti metsaseaduses kohustus uuendada vaid üle ühehektarise pindalaga lageraiutud või hukkunud metsapindu (Leedus tuleb uuendada lageraieala, mille pindala on üle 0,1 ha ja kus võrade liituvus on alla 0,2). Huvitav on ka selline nüanss, et kui Eesti metsaomanik ei uuenda metsa seitsme aasta jooksul pärast raiet, korraldab keskkonnaministeerium metsa uuendamise metsaomaniku vahenditega. Leedu metsaseaduse alusel inventeerib riik kõigi omandivormide metsi riigi raha eest. Metsakorraldusprojektid tehakse kõikide erametsade jaoks, olenemata nende suurusest. Metsahaldajad või -omanikud, kellele kuulub üle 500 ha metsa, ei tohi ületada aastaraie normi, teised aga peavad kinni pidama kümne aasta raienormist. Läti metsaseaduses on ette nähtud, et metsa omanik või haldaja peab korraldama oma metsa inventeerimise ja tellima metsakorralduskava selle jaoks vähemalt kord kümne aasta jooksul. Inventeerimise andmete õigsuse eest vastutab omanik või haldaja ise. Eesti metsaseaduse kohaselt tehakse inventuuri ja metsakorralduskavu kõikides metsades. Erametsade inventeerimise ja nende metsakorralduskavade eest tasub riik. Kuid metsaomanik võib ka omal algatusel ja oma raha eest tellida metsakorralduskava. Seega on kõigi kolme riigi erametsades kohustuslik koostada korralduskavu, kuid nende rahastamine on lahendatud küllaltki erinevalt.

METSAKAITSE ON OMANIKU MURE Kõigis kolmes metsaseaduses on ette nähtud, et metsakaitse eest erametsas vastutavad metsa omanikud. Vaid Leedu Vabariigi metsaseaduses on kirjas, et ka erametsades kehtib üldriiklik metsakaitse tuletõrjevahendite süsteem, mida finantseerivad metskonnad ja omavalitsused. Leedu riik eraldab ka vahendeid metsakahjurite ja -haiguste suurte kollete tõrjeks. Läti metsaseaduse järgi peavad metsaomanikud jälgima metsa seisundit ja teatama riiklikule metsateenistusele metsakahjustustest. Eriti suurte kahjuri- või haiguskollete korral võib ministrite kabineti otsusega keelata või peatada kõik raied, välja arvatud sanitaarraie, mida tehakse kujunenud olukorra kõrvaldamiseks. Tuleb märkida, et sanitaarvajaduse korral, selleks et kaotada kiiresti tuulemurd või korda teha tulekahjust kannatada saanud ala, võib puid langetada riikliku metsateenistuse spetsialisti suulisel loal. Kontroll tehakse alles pärast ala korrastamist. Siis antakse ka välja kirjalik luba ehk kinnitus õigustatud raie kohta. Eesti metsaseadus näeb ette, et eraomanduses olevas metsas peab metsakaitse korraldama omanik ise.

METSAOMANIKULE NÄIB OLEVAT KÕIGE SOODSAM EESTI SEADUS
Üldistatult võib märkida, et Läti ja Eesti metsaseadus on suurema mahuga, põhjalikumad ja reglementeerivad palju detailsemalt metsakorraldust ja -kasutust, ka erametsades, kui Leedu metsaseadus. Leedus on suur osa nõudeid esitatud seaduse rakendusaktides. Hinnates neid seadusi valitud seitsmest aspektist (“metsa” mõiste määratlus, metsa haldamine, metsas käimine, raie, metsa uuendus, -korraldus ja -kaitse), on näha, et metsaomanikule on kõige ebasoodsam Leedu Vabariigi metsaseadus. Erametsa omanikule on soodsaim Eesti metsaseadus, kuigi seda on rangemaks muudetud kohustuslike raielubade vajaduse poolest. Artikkel ei pretendeeri väga ammendavale ja detailsele analüüsile, kuid ka siin esitatud võrdlustest piisab veendumaks, et samu eesmärke võib saavutada isemoodi ja samu küsimusi võib küllalt edukalt lahendada eri viisil. Otsides teid täiustamaks Leedu erametsamajandust, tuleks sagedamini silmas pidada naabrite (praktilisi) kogemusi.