Aastakümneid Surju metskonna metsaülemana töötanud autor jälgib Surju metskonna luitemetsade majandamist ja hooldamist alates metskonna loomisest 1920. aastal kuni praeguseni.

SÕJAEELSEL AJAL PANDI ALUS KAITSEMETSADE MAJANDAMISELE
Surju metskond loodi 1920. aastal endisest Uulu, Surju, Sindi, Vaskrääma mõisametsast ja Laiksaare kroonumetskonna riigimetsast. Metskond koosnes kahest metsandikust: Surju ja Uulu. Uulu metsandik moodustus endistest Uulu mõisa metsadest (499,4 ha) ja Laiksaare kroonumetskonna metsadest (1239,8 hektarit). Metsandik kulges mööda Pärnu– Riia maanteed 15 kilomeetri pikkuselt ja kuni ühe kilomeetri laiuselt Uulu kanalist Timkanalini. Kuna metsandiku metsad olid väga heas kättesaadavas kohas, siis tegid kohalikud elanikud ja Vene sõjavägi seal Esimese maailmasõja ajal omavoliliselt suuri raied, et ehitada kindlusi ning saada sõjaväele kütet. Tollal olid ka ulatuslikud metsapõlengud ligi 60 hektaril (neist suurim 15,6 ha 1909. aastal).
1924. aasta metsamajanduskava järgi oli metsandikus harvikuid 62 ha, lagendikke 59 ha ja raiesmikke 27,3 ha. Küllalt suur oli ka esimese vanusklassi puistute pindala – 184,8 ha. Metsaga kaetud metsamaad oli 1348,1 ha, sellest 99,8% männipuistud keskmise vanusega 81 aastat. Samas metsakorralduskavas on märgitud, et Uulu (hilisem Tahkuranna) metsandik asub liivaluidetel (düünidel), kus on võimalik liivatuiskamise oht, mispärast on metsandikul kaitsemetsa iseloom. Seetõttu hakati Uulu metsandiku metsi majandama kaitsemetsadena. Lõppraie viisiks määrati lageraie 10 ha aastas, raievanus 140 aastat, raiesihitus põhjast lõunasse, langi laius kuni 30 meetrit, liitumisaeg kaks aastat. Et vähendada tuiskliiva tekke ohtu, asendati 1935. aastal lageraied valikraietega, mille korras tuli esmajoones raiuda vigastustega ja üleseisnud üksikpuud või teha raiet häiludena. 1935. aastal tuli ette metsapõlenguid 36 hektaril (suurim 20 ha). Aasta raienorm oli 900 tm, mida 1938. a. suurendati 1500 tihumeetrini.

NÕUKOGUDE AJAL UUENDUSRAIE VANUST ALGUL VÄHENDATI, SIIS SUURENDATI
Metsandusnõukogu 1941. aasta 25. aprilli otsusega vähendati raieringi 120 aastale ja kasutust suurendati 2560 tihumeetrit aastas valikraiena. Tegelikult, nagu selgub Pärnu metsamajandi 1948. aasta metsamajanduskavast, raiuti metsa kitsaste 40–50 meetri laiuste raielankidena, tehti ka üleribalist raiet. Üleliidulise juhendi järgi arvati Tahkuranna metsandiku metsad pinnasekaitsemetsade kategooriasse. Üleseisnud puistute hulka arvati 140-aastased puistud. 1958. aasta metsakorralduskava alusel ei planeeritud taastusraiete suurust aastate kaupa. Jaotas metsamajand taastusraiete fondi ja normi järgi. Põhiliselt tehti häilraieid. Esmajärjekorras valiti häilraieid puistutesse, kus varem olid häilud olemas ja neis elujõuline männiuuendus. Et soodustada looduslikku uuendust, mineraliseeriti vanemates puistutes pinnast, kasutades traktori taga veetavat rasket randaali. 1960. aastatel tehti veerraieid 8,8 hektaril, veeru laius oli 20 meetrit. Veerudevaheline riba, mis oli 40 meetrit, jäi kasvama. Tulemus oli metsauuenduse seisukohalt väga hea. Kuid järgmine metsakorraldus antud osatükile raiet enam kahjuks ei kavandanud. Häilraieid tehes kasutati elektrijõujaama ja elektrisaage, sest sortimendid valmistati kohapeal. Üks sortimente oli 0,53 meetri pikkused katuselaastupakud. Katuselaaste valmistati samuti kohapeal. 1967. aastal kardeti metskonnas metsakorralduskava ellu viies, et luitemetsade raiemahud suurenevad ja kuna kaitsekategooriad muutusid (osa metsi arvati teeäärsete metsade kategooriasse ning osa pinnasekaitsemetsade hulka), vähendati kunstlikult osaliselt küpsete ja üleseisnud puistute vanust kuni 40 aastat. See viga parandati 1997. aasta metsakorralduskavas. Hiljem selgus, et puistute vanuse näiline suurendamine oli olnud suur viga. 1979. aastal kehtestatud ENSV metsakoodeksi järgi võis erosioonitõrjemetsades teha ainult hooldus- ja sanitaarraiet. Häilraietega oli vanadesse puistutesse looduslikult tekkinud väga ilus männi järelkasv ja nende valgusning kasvuolude edasine parandamine sattus ohtu. 1979. aasta metsakorralduse nõupidamisel leiti, et ainus tee säilitada elujõulist männijärelkasvu on sanitaarraiena üksikute puude väljaraie 15% hektari kohta, mis kajastus ka metsamajanduskavas. Häädemeeste metskonna loomise tõttu 1979. aastal anti liivaluidete kõrgem osa Kaasiku vahtkonnas Surju metskonnalt ära. Metsa looduslik uuenemine katkes praktiliselt 1979. aastal, kui kehtima hakanud sanitaarraie eeskiri ei lubanud tooreid kände metsas. Surju metskonnas kasutati elujõulise männi järelkasvu säilitamiseks hooldusraiet, põhimõttel, et vana puistu ja järelkasvu täius kokku pärast raiet pidi jääma 0,70. Puude väljaraie tehti ainult järelkasvu pealt. Häädemeeste metskonnas hukkus või jäi kiratsema väga palju elujõulise järelkasvu häile, sest sealne metskond sai rajoonidevaheliselt inspektorilt trahvi tooreste kändude tõttu sanitaarraies, kuigi sanitaarraie oli metsakorralduse planeeritud.

TÄNAVUSTE ULATUSLIKE TORMIKAHJUSTUSTE PEAMINE PÕHJUS: LIIGA VANAD PUISTUD
Metsa loodusliku uuenemise katkemise tõttu on nüüdseks metsad muutunud liiga vanaks. Selle kujukas tõestus on olnud viimase tormi ulatuslikud kahjustused, võrreldes varasemate tormide tekitatuga. Näiteks 1967. ja 1969. aastal oli luidetel kasvavates puistutes tormikahjustusi ainult ligi 2000 tihumeetrit. Tol korral toimisid luitemetsad peale tormikahjude vähendaja veel teise rühma metsades, vaigistades seal tuult, nii et sealgi olid tormikahjustused minimaalsed. Selle aasta jaanuaritormi kahjustused luitemetsades olid eelmise suurtormiga võrreldes kümme korda suuremad: ligi 20 000 tihumeetrit. Peapõhjus on puistute suur vanus. Surju metskonna 1997. aasta metsakorralduse elluviimisel kavandati endise Tahkuranna metsandiku metsade seisundi ja tormikindluse parandamiseks üle 130 aasta vanustes puistutes ulatuslikke valikraieid, mis olid kooskõlastatud ka looduskaitsjatega. Mainitud kava järgi jagunesid luitemetsad kaheks kategooriaks: 1) kaitsemetsad (kvartalid SJ232– SJ265) – puhkemets; valikraiet kavandati 323,6 ha raiutava tagavaraga 21 336 tihumeetrit. 2) hoiumets (kvartalid SJ266–SJ302) – looduskaitsemets. Rannametsa- Soometsa looduskaitseala. Valikraiet kavandati teha kokku 193,7 ha, raiutava tagavaraga 12 930 tm. Kokku planeeriti endisesse Tahkuranna metsandikku Surju metskonna 1997. aasta metsamajanduskava alusel 517,3 ha valikraieid raiutava tagavaraga 35 792 tm, seega pidi aastalank olema 3579 tm. Metsamajanduskava sattus vastuollu 1998. aasta metsaseadusega. Sealse § 28 järgi on hoiumetsas majandustegevus keelatud ja § 19 (3) lubab esimese valikraiega välja raiuda vaid kuni 20% elusate puude tagavarast tingimusel, et metsa ülarinde täius ei lange alla 0,6. Seega katkes Rannametsa-Soometsa looduskaitsealal 1999. aastast peale tegelikult igasugune majandustegevus.

HOOLDUSRAIED NOORTES METSADES ON AIDANUD KAASA MARJA- JA SEENEROHKUSELE
Järgnevalt võtan vaatlusel alla nooremate metsade hoolduse. 1960. aastate algul olid nooremad metsad põhiliselt hooldamata, väga tihedad ja alustaimestikuvaesed. Põhjus: peenemõõdulise sortimendi tarbeks polnud turgu. Puude kehva kasvu tõttu oli paberipuude väljatulekuprotsent väga väike ja polnud tulus teha tollal müügil olevat sortimenti „kaikapuu“. Tagamaks tuleohutust raiejäätmed põletati. Kuna rohkem tuli tulle ajada, kui materjali saadi, siis jäid tööliste töötasud väga väikeseks. 1960. aastatel hakkas Pärnus Niidu tänaval tööle puitplaaditehas, see aitas kaasa hooldusraiete suurendamisele luitemetsades. 1980. aastatel oli tavaks pika tüve valmistamine. Jämedamad tüved veeti siis Kilingi-Nõmme lähedal asuvasse Marana asulasse ja peenemad tüved purustati kohapeal raielangi ääres ning puitlaast veeti Püssi või Niidu tehastesse. Aastail 1970–2000 tehti hooldusraieid luitemetsades 30–40 ha ja 900–1200 tm aastas. Metsad muutusid väga headeks marjaja seenemetsadeks ning seal käidi üha rohkem. Tänu hooldusraietele suurenes märgatavalt puistute alustaimestiku katteväärtus.

LUIDETEL PAIKNEVAD KAITSEMETSAD ON PRAEGU ÜLDISELT HEAS SEISUNDIS
Praegu võib pidada kaitsemetsade (kvartalid SJ232–SJ265) olukorda üldiselt heaks. Suurem osa tormikahjustustest on kõrvaldatud. Valik- ja hooldusraietega on puistu liigiline koosseis muutunud, suurenenud on lehtpuude osatähtsus. Kask on muutunud levinud kaaspuuliigiks männile. Tänu Uulu mõisniku rajatud tammealleedele ja pasknääridele, kes oma talvise toidulaua eest muretsedes on aktiivselt kaasa aidanud tamme looduslikule uuendusele, on kvartalitel SJ232–SJ234 asuvates puistutes väga hea tamme järelkasv vanade mändide turbe all. Kui männid järk-järgult tammede pealt ära raiuda, võib saada kauni tamme parkmetsa. Kohati tuleb ette isegi vahtra arvestatavat järelkasvu. Lehtpuude selline aktiivne pealetung luitemännikus on arvatavasti seotud ilmastikuolude muutustega. Kui 40 aastat tagasi oli antud metsades kask haruldus ja väga kehva kasvuga, siis praegu on ta täiesti arvestatav puuliik nende metsade tule- ja tormikindluse parandamisel. Kaitsemetsade rüpes asuvad Pärnu linnale kuuluv Uulu kalmistu ja Jõulumäe tervisekeskus, mis on mõeldud kogu maakonna ja linna inimestele. Jõulumäe tervisekeskuse suusa- ja jooksurajad asuvad kaitsemetsas ja on välja valitud koostöös metskonnaga. Kaitsemetsades paiknevad ka endised ja praegused liivakarjäärid. Tänu õigeaegsetele sanitaarraietele on kaitsemetsade seisund väga hea. Probleeme tekitab vääriselupaikade rohkus ja suurus (suurim 18,1 hektarit). Vääriselupaigad on välja valitud peamiselt männi vanuse järgi ja tegelikult puudub võimalus neid puistuid järk-järgult uuendada. Nüüd on mõnedes nendest raskusi viimase tormi kahjustuste kõrvaldamisega. Näiteks võib tuua kvartalil SJ236 eraldusel 6 asuva vääriselupaiga. Kunagi asus seal Uulu mõisa metsataimla, kus sirgus väga ilusaid nulgusid. Nende seemnetest on männikusse tekkinud nulu järelkasv. Rahvasuus tuntakse seda kohta Lillelohu nime all. Jaanuaritorm kahjustas sellest puistust ligi 50%. Kuna ala on arvele võetud vääriselupaigana, pole seal lubatud tormikahjustusi kõrvaldada. Samal põhjusel jääb sellistes vääriselupaikades luitemetsaaladel kokku kõrvaldamata ligi 2000 tihumeetrit tormikahjustusi.

KAS ON ÕIGE JÄTTA HOIUMETSADES TORMIKAHJUSTUSED KÕRVALDAMATA?
Hoiumetsade (kvartalid SJ266–SJ302) olukord on minu meelest ebarahuldav, kuna kohalike looduskaitsespetsialistide ja ornitoloogide arvates tuleb ligi 4000 tihumeetrit tormiheidet luitemetsades jätta koristamata. Nende kinnitusel luuakse nii head tingimused rähnide toidulauale ja soodustatakse nõmmelõokese ja kivisisaliku levikut. Keelatud on koristada ka teedel ja sihtidel olevaid puid, et takistada inimese liikumist seal. Meil on kahjuks juba olemas kogemus 2002. aastast, kui hoiumetsades jäeti loodusliku mitmekesisuse suurendamise nimel tormimurd koristamata. Selle tagajärjel tekkisid üraskikahjustuse kolded. Kuidas aga käsitada näidet kvartalilt SJ295 eralduselt 10? Seal asus 1923. aastal rajatud viimane hästi säilinud tuiskliivade kinnistamiseks istutatud mägimänni kultuur. Kohaliku ornitoloogi algatusel raiuti see maha, et tekitada tuiskliiva ja näidata inimestele, millised olid luited vanasti. Metsakasvatajate vastuolu looduskaitsjatega ja eriarvamused tekivad seetõttu, et metsamehed peavad üraskeid metsa vaenlasteks, looduskaitsjad aga lindude toidulaua tähtsaks komponendiks. Tundub, et Eesti Vabariik on väga rikas, kui sellise kahtlase eksperimendi tegemiseks lubatakse hävitada miljonite kroonide eest riigi vara (s.t. metsa) ja ühtlasi küsitakse veel Euroopa Liidust eri projektidega raha juurde. Vanema põlvkonna metsameestele, kes on näinud vaeva, parandades luitemetsade tormikindlust ja pinnasekaitse omadusi ja luues sinna inimestele paremaid puhketingimusi, on praegused looduskaitsjate seisukohad arusaamatud. Loob ju tormikahjustuste koristamatajätmine eeldused üraskikahjustuste tekkeks, suurendab tulekahjuohtu ja muidki riske. Luitemetsade tormikindlus, pinnase kaitsevõime ning sobivus puhkajate jaoks muutuvad aina viletsamaks.