Eesti erametsandus on taasiseseisvumise järel saanud areneda ligi 15 aastat. Algul
nii lootusi kui ka pettumusi toonud areng jõudis uude etappi 2003. aastal, kui asuti
koostama erametsanduse arengukava. Nüüd on see valmis.

EESTI TAASISESEISVUMISE JÄREL LOODETI ERAMETSANDUSE HOOGSAT ARENGUT Kindlasti leidub metsandustegelaste seas neid, kes praegugi imestunult küsivad: milleks on vaja eraldi erametsanduse arengukava? Metsapoliitikat on siinsetes metsades aetud vähemalt paarsada aastat. Omandivormi järgi on aga metsi jagatud vaevalt ühe metsapõlve jagu. Ent kui metsanduse õigusaktides on vaatluse all riigimetsade majandamise erisused, küllap siis on loogiliselt võttes põhjendatud ka erametsanduse erisused.

Viimase statistilisel valikmeetodil tehtud metsavarude hindamise alusel on meil metsamaad 2,264 miljonit hektarit. Sellest 835 000 hektarit ehk 37% on riigimetskondade hallata; teiste valdajate käes on 1,429 miljonit hektarit. Viimasest omakorda 386 000 hektari ehk 27% puhul on omand määramata. See, et ligi kolmandik meie metsavarudest on kasutusest kõrvale jäetud, on mõtlemapanev fakt. Eesti metsapoliitikat hakati koostama 1995. aastal. Tollal räägiti ühtsest metsapoliitikast, olenemata omandivormist: mets ja tema elustik ei pidavat vahet tegema, kelle omandis see parasjagu on. Üks huvirühm nõudis siiski eraldi erametsaseaduse loomist. Riigi korraldatud erametsaomanike nõustamine pidi tagama säästliku ja tõhusa metsamajanduse. Metsade erastamisel loodeti kohalikke elanikke eelistades tugevdada maapiirkondade majanduslikku alust. Seaduse järgi pidi toetusi makstama tegusate metsaomanike organisatsioonide kaudu: nõnda loodeti kiirendada metsaühistute loomist. Peagi pidi toimima hakkama ka konkurentsi põhimõtetel rajanev turustusnõustamine. Nüüd tagantjärele teame, et erametsanduse arengut kujundav maksupoliitika kujunes selliseks, et hakkas soosima metsakinnistute müüki firmadele, kes olid huvitatud vaid metsa kiirest mahavõtmisest. ERAMETSANDUSE ARENGUKAVA KOOSTAMINE ALGAS 2003. AASTAL Olukorrast tingituna hakati juba 1999. aastal koostama uut pikaajalist metsanduse arengukava; tegevus planeeriti aastaiks 2002–2010. Endistviisi oli kõne all metsamaade erastamine, ühtlasi taheti luua tulusalt majandatavad maaüksused. Kohaliku huvi korral eeldati mõnedes piirkondades ka ühismetsade haldamist. Erametsanduses planeeriti riigi toetust 12 põhilisele tegevusvaldkonnale, alates metsauuendusest ja -hooldusest ning lõpetades ühistegevuse ja sertifitseerimisega. 1999. aastal asutati SA Erametsakeskus. Euroopa Liidu maaelu arengut mõjutavate määruste põhjal tuli luua kohalikud õigusaktid – nõnda tekkis 2003. aastal lisavajadus täpsustada metsanduse arenguvaldkondi ja eesmärke. Valmimas oli rahandusministeeriumi juhend ja nõuded strateegiliste arengukavade koostamiseks. Et sõnastada lähteülesanded, kogunes 10. oktoobril 2003 Pillapalusse nii metsaomanikke-praktikuid kui ka asjatundjaid. Metsanduse tegevusjuhend otsustati koostada valdkonniti (majandus, keskkond, kultuur ja sotsiaalelu), et saada parem ülevaade kavandatud tulemustest. Juba detsembris kutsuti kokku eri huvirühmade esindajatest koosnev arengukava töörühm, kes pidi suunama kogu kavandatud protsessi tasakaalustatud arengut. Üle poole aasta selgitati valdkondade arengu põhieesmärke ja nende saavutamise viise, seejärel kavandasid eksperdid konkreetsed tegevused ning planeerisid rahalised vahendid. Tänavu 2. mail arutati erametsanduse arengukava keskkonnaministeeriumi metsanduskomisjonis ja kiideti põhimõtteliselt heaks. Võtame arengukava vaatluse alla eri valdkondade kaupa. PÕHIEESMÄRK ON SUURENDADA TOOTLIKE PUISTUTE PINDALA, TAGAVARA JA JUURDEKASVU Majanduse vallas on ilmne vajadus suurendada tootlike puistute pindala erametsades, sest nende osakaal on tunduvalt väiksem kui riigimetsades. Võrrelgem kummagi boniteete ja vanuseid: männikute puhul on boniteet erametsades keskmiselt 2,8, aga riigimetsades 3,0, kuusikute puhul erametsades 1,6, kuid riigimetsades 1,7, segapuistute puhul erametsades 2,0, riigimetsades 2,4. Veel suuremad on puistute keskmise vanuse erinevused. Näiteks kuusikute keskmine vanus erametsades on 63 aastat, kuid riigimetsades 47, kaasikute vanus erametsades on 43, aga riigimetsades 39 aastat. Kuidas suurendada tootlike puistute pindala, tagavara ja juurdekasvu? Esimesega ei ole suurt muret: sööti jäänud põllumaad metsastuvad ise ja seda protsessi saab suunata, toetades põllumaade metsastamist ning noorendike hooldamist. Sööti jäänud põllud on aga enamasti suure boniteediga. Puistute juurdekasv suureneb, kui parandada kasvuolusid kas hooldusraietega või kuivendussüsteeme hooldades. Tulususe suurendamisele aitab kaasa pikaajalisi investeeringuid soosiv maksusüsteem, ühtlasi metsa kõrvalkasutusest ja eriti jahindusest saadav lisatulu. Milliseid positiivseid muutusi on oodata erametsade majandamises aastaks 2009? Hooldusraiete maht peaks suurenema vähemalt 40%. Arvatavasti pooltel uuendusraie aladel on aidatud kaasa uue metsapõlve tekkele. Metsakuivendussüsteemide taastamise maht on oletatavasti kahekordistunud ja metsamaale tehtud investeeringud kõigile maksuvabad. ÜKS SIHTE ON HOIDA METSADE HEAD SEISUNDIT Keskkonna valdkonnas tuleb silmas pidada tõsiasja, et erinevalt riigimetsadest on erametsades märksa keerulisem järgida ühtlase kasutuse printsiipi vanuselise jaotuse järgi. Põhjus on erametsaüksuste väiksus. Ühe kinnistu mets on tihti võrdlemisi ühevanuseline ja seetõttu on seda ühtlaselt kasutada raske. Vaadelgem näiteks juhtumit, kus erametsaüksusel on rohkesti üleseisnud puistuid. Üleseisnud puistutes võib alatasa tulla ette suuri metsakahjustusi (tormimurd, putukarüüsted, seenekahjustused). Teiselt poolt võivad sellises metsas peituda suured loodusväärtused. Majanduslikult ei ole kindlasti otstarbekas jätta küpsed puistud uuendamata. Paraku lükkab metsaomanik mõnikord uuendusraieid edasi seniks, kuni tal tekib nende järele tõsine vajadus. Nii lükatakse võib-olla terveteks inimpõlvedeks edasi ka võimalus metsast tulu saada. Kuidas aga suhtuda üleseisnud puistute loodusväärtusesse? Kahtlemata tuleb sedagi silmas pidada. Metsas peaks alati leiduma looduslikus seisundis alasid, kus saaksid areneda normaalse metsakeskkonna taastumiseks vajalikud liigid. Nende väärtuslike elupaikade tähtsus on tunduvalt laiaulatuslikum kui konkreetne maaüksus. Üldhuvidest lähtudes oleks arvatavasti õige teha erametsaomanikule suure loodusväärtusega metsa eest maksusoodustusi. Metsa kui keskkonda tervikuna mõjutavad eelkõige suuremad metsaomanikud. Kas või sellepärast, et nende metsades tehakse valdav osa töid metsamasinatega. Juhtide teadlikkusest ja kohusetundest oleneb suuresti metsa tulevane seisund. Milliseid positiivseid muutusi eeldame 2009. aastaks selles valdkonnas? Metsaõigusrikkumisi on loodetavasti poole vähem ja metsatöid teevad heade kutseoskustega töötajad. Metsamaa ei ole siis enam põllumaast kõrgemalt maksustatud ja riigimaade vahetamine kaitsealuste metsade vastu on lõpetatud. LOODUSLÄHEDANE ELULAAD JA KULTUURIVÄÄRTUSED AU SISSE! Pärandkultuuriväärtused erametsas erinevad riigimetsades leiduvast, kuna ajalooline taust on kummalgi erisugune. Seda eeskätt hilisemal ajal: ka viimase poolsajandi jooksul on metsadesse jäänud kultuuriväärtusi, millest tuleb saada selge ülevaade. Uued maaomanikud vajavad juhendeid, kuidas tunda ära pärandkultuuriobjekte ja kuidas sellele tuginedes rajada või hooldada metsa. Kuid ainult teadmine kultuuriväärtustest ei taga veel nende säilimist – on vaja jätkata traditsioonilist metsandustegevust ja turgutada nendele rajatud ettevõtlust. Nii luuakse ühtlasi uusi võimalusi mitmekesistada maaelu. Et saada ülevaadet pärandkultuuri tegelikust olukorrast, peab ühtse metoodika põhjal inventeerima kõik metsad ja looma objektide registri. Selle alusel saab edaspidi kompenseerida objektide hoolduse ja tutvustamise kulutusi. Pärandkultuuriobjektide inventeerimiseks ja hoiuks oleks lähiajal vaja kuni 3 miljonit krooni aastas. Loodame, et 2009. aastal saavad pärandkultuuriobjektide andmebaasi kasutada nii metsaomanikud kui ka riigiametnikud. Poolte registrisse kantud objektide kohta on siis arvatavasti sõlmitud ka kaitsekorralduslepingud. Eesti üldsusel on kujunenud arusaam kultuuripärandi kaitse vajadusest ja metsandusel on selles arvestatav osa. TÄHTIS ON PARANDADA ERAMETSANDUSE MAINET Sotsiaalvaldkonna kohta peab nentima, et kiire omandireform tekitas Eestis hulga metsaomanikke, kellel polnud mitte mingit kogemust tööandjana. Mitu metsamaade erastamise skeemi võimaldasid osta metsamaid suhteliselt odavalt ja puiduhindade tõustes tekkis võimalus teenida ülikasumeid. Omanikuvastutuse põhimõtetele rajatud metsaseadus osutus jõuetuks kaitsma metsa omanikku tahtliku kahjustamise eest. Tagajärg oli erametsanduse maine langus, metsavargused ja müüki sattunud puistute üleraie. Piirkondlikud metsaomanike organisatsioonid ei suutnud arendada majanduslikku ühistegevust, kuna nõudmine puiduturul ületas pakkumise ning maksupoliitika soosis ettevõtlikke vahendajaid. Vähendamaks tööhõive langust erametsanduses on vaja leida uusi metsaga seotud teenuseid ja parandada töötajate oskusi. Et metsaomanike arv ei väheneks, tuleb arendada infrastruktuuri (side, kaubandus, teenindus) ja eelistada toetusi makstes pikaajalisteks investeeringuteks organiseerunud metsaomanikke. Ühtlasi tugevdab see kohalikke metsaomanike ühendusi. Erametsanduse maine parandamise nimel ei tohiks meedia võimendada negatiivseid juhtumeid – eelkõige tuleks tuua esile positiivseid tendentse. Ühe meetmena võiks kaaluda ideed kompenseerida metsaomanikule metsade avaliku kasutamise hõlbustamiseks tehtud kulutused. Kõike seda arvesse võttes ei ole loodetavasti tööhõive 2009. aastaks vähenenud üle 2%. Eeldatavasti ei ole vähenenud ka maal elavate metsaomanike arv; metsaomanike organisatsioonidesse kuulub üle 3% metsaomanikest. Metsanduse üldine maine on paranenud, metsasektori eri organisatsioonid on kooskõlastanud oma ühishuvid ja teevad koostööd. Hea erametsanduse tava on selleks ajaks saanud erametsade majandamisel üldiseks normiks. Seega on erametsanduse arengukava valmis ja keskkonnaministeeriumi metsanduskomisjonis läbi arutatud, kuid see ei jää siiski aastateks muutusteta kehtima. Keskkonnaministeeriumi metsandusosakond hakkab seda pidevalt võrdlema tegelike muutustega erametsanduses. Koostöös metsaomanike organisatsioonide ja teiste organisatsioonidega jätkatakse arengukava täiendamist. Aga juba 2008. aastal asutakse välja töötama uut erametsanduse arengukava.