Jõulupuu tuuakse tavaliselt oma kodumetsast või ostetakse. Ostes on raske leida igati rahuldavat puud. Metsa all või kraavipervel kasvanud kuused on tihti ühepoolse võraga või liiga hõredad. Nüüd on Eestis hakatatud üha vilkamalt ostma ja müüma välismaal kasvatatud jõulupuid. Kuid samasuguseid kvaliteetseid jõulupuid võiks saada ka Eesti istandikest.

Kasvatada võib mitmesuguseid kuuseja nululiike
Eestis prooviti juba ligi kolmkümmend aastat tagasi kasvatada näärikuuski istandikes. Seitsmekümnendatel aastatel rajasid tolleaegsed metsamajandid nääripuuistandusi kokku paarikümnele hektarile. Kuuseistikud pandi kasvama seaduga 1 x 1 meetrit. Seejärel lihtsalt oodati, millal need müügikõlblikeks, st. vähemalt pooleteistkümne meetri kõrgusteks kasvaksid. Mingeid hooldusvõtteid ei kasutatud. Paljud istandusteks valitud alad olid kuusele ebasobivad. Peale selle varastati puukesi üsna ohtralt. Seepärast otsustati esimeste kogemuste järel, et nääripuuistandikega ei tasu tegelda.
Praegusel ajal on huvi nääri- ehk jõulupuukasvatuse vastu uuesti tärganud. Selle põhjus on eeskätt soov leida kasutust söötis põllumaale. Eri ekspertide hinnangul on Eestis 100 000–300 000 ha põllumaad, millel pole põllumajanduslikku rakendust. Miks mitte kasvatada osal neist maadest jõulupuid?
Meie kliimaoludes sobib kõige paremini harilik kuusk kui meil looduslikult kasvav liik. Looduses on tal vähe haigusi ning kahjureid, samuti talub ta hästi võra kujundamist. Harilikul kuusel on mitmesuguseid vorme, lähtudes võra tüübist, okaste asetusest ja kujust. Fenoloogilistest vormidest on sobivaim hiljapuhkev vorm, sest varapuhkev vorm kannatab tihti hiliskülma all.
Kindlasti ahvatlevad ka eri nululiigid: fraseri nulg, hall nulg, jaapani ja siberi nulg. Nululiikide eelis kuuse ees on kindlasti parem okaste püsimine puul, eelkõige kuivema õhuga ruumides. Nulutaimi hankides tuleks kindlasti pöörata suurt tähelepanu tema päritolule. Euroopa soosituima jõulupuu – kaukaasia nulu kasvatamine tuleb meil kõne alla vaid saartel, kus kliima on selleks sobilikum. Mandriosas võib kaukaasia nulg karmimatel talvedel külmuda lumepiirini. Seepärast võib näiteks kuus aastat kenasti sirgunud nulu taim seitsmendal karmil talvel saada suuri külmakahjustusi ning loodetud saak hävib. Kuuseliikidest on dekoratiivsed torkav kuusk, serbia kuusk ning kanada ja must kuusk.

Oluline on valida õige kasvupaik ja kujundada võra
Jõulupuuistandust planeerides on oluline hinnata mulla sobivust. Sobivad nõrgalt happelised keskmise viljakusega saviliiv- ja liivsavi mullad. Kindlasti ei sobi ajutiselt liigniisked, suure huumusesisaldusega mullad. Eri puuliikidel on enesestmõistetavalt erisugune nõudlus kasvupinna järele. Kuuske ei tasu kasvatada aladel, kus on hiliskülma oht ja ajutiselt liigniisked maad.
Kui ala sobib mullakaardi järgi, võib alustada planeerimistöid. Istanduse rajamisele eelneval sügisel tuleks teha umbrohutõrje ning harida maad. Kui piirkonnas on rohkesti ulukeid, peaks ilmselt ehitama aia. Olulisim on siiski istutusmaterjali valik. Kuna meil ei ole seemnevarumisel tehtud valikut puistute kohta, on võimalik kasutada kas puistuseemnest või seemlaseemnest kasvatatud taimi. Nad erinevad kasvukiiruse poolest; seda saab korrigeerida tagasilõikamisega. Istutuskõlblikud taimed peaksid olema kvaliteetsed, ühtlase kõrgusega. Suletud juurekavaga taimi on kergem istutada kui paljasjuurseid. Imporditud taimede puhul tasub kindlasti uurida nende päritolu ning hinnata nende sobivust meie kliimasse. Istutatakse seaduga 1–1,8 x 1–1,8 meetrit, olenevalt, kui kõrgena soovitakse puid müüa. Levinuim on seadu 1,2 x 1,2 meetrit; sobivaim istutusaeg on kevad.
Pärast istutamist algab vegetatsiooniperioodil heintaimede tõrje: kas mehaaniline või keemiliste preparaatide abil. Heintaimed mõjutavad puu kasvu, konkureerides mullas sisalduvatele toitainetele. Kui mullas on vähe puutaime kasvuks vajalikke toitaineid, lisatakse neid väetistega. Et saada teada toitainete hulka, peab tegema mulla analüüsi.
Kui kuusepuu on juba ühe või poolteise meetri kõrgune, tuleks alustada ladvalõikust. Kui oksakodarike vahe on liiga suur, lõigatakse tagasi latva. Ka liiga pikki külgoksi kärbitakse. Võra hakatakse kujundama vajaduse korral. Eelkõige peaks teadma, millist kuuske soovitakse: kas kitsa- või laiavõralist. Lõigata võib varakevadel või kesksuvel ning vaid viimase aasta võrseid. Kui kord on juba lõigatud, tuleb seda teha edaspidigi. Tagasilõikamine on tõsine aednikukunst ning enne oma istanduses katsetamist oleks mõistlik kätt proovida mõne loodusliku kuuse peal. Võrakujundamine tuleb lõpetada üks-kaks aastat enne müüki.
Kuusk kasvab istanduses müügikõlblikuks jõulupuuks 8–10 aastaga.
Jõulupuu müümine on kogu ettevõtmise äärmiselt vastutusrikas osa.
Lühike müügiperiood eeldab täpseid eelkokkuleppeid müüja ja kuuskede kasvataja vahel.

Peeter Rivis jagab kogemusi
Peeter Rivis on õppinud mehaanikainseneriks ja elab Tartus. Ta sai Tartumaal tagasi oma esivanemate maa, kus põhiliselt olid põllud. Peeter Rivis arvas, et tõsist põlluharijat temast ei saa. Jõulupuu istanduse kasuks otsustas ta seepärast, et see nõuab üsna vähest tööjõukulu ning tundus huvitava ideena. Kõigepealt uuris ta põgusalt, kuidas kasvatatakse jõulupuid Belgias ja Taanis. Need erinevad kliimaoludelt Eestist ning sealseid kogemusi ei saa otse üle võtta, küll aga kasvatuspõhimõtteid.
Nüüd on Peeter Rivisel juba kolme aasta kogemused. Praegu leiab ta, et tegemist on siiski küllalt tööjõumahuka ja üsna suuri investeeringuid nõudva ettevõtmisega. Esimesed kuused on istutatud 2000. aastal ning järgmistel aastatel on istutatud juurde. Praegu on istanduse all kokku kaks hektarit maad. Senini kasvavad põllul vaid erisuguse päritoluga harilikud kuused. Osa jõulupuu istikuid on pärit Taanist, osa Valgevene päritolu Rootsis kasvatatud kuuseistikud ning osa kohalikud taimed. Head ja ühtlase kasvuga on Valgevenest pärit taimed. Kuid paraku pole neil kaunist välimust, mistõttu väga kvaliteetseid jõulupuid neist vaevalt saab. Ka Taani puudel on ilmnenud üks viga: 2002. aasta kevadel oli palju ladvapungade kahjustusi. Nad paistavad olevat liiga tundlikud siinsete kevadtemperatuuride suhtes. Mõnikord teevad neile kahju järsult saabuvad sügiskülmad. Siiski loodab Peeter Rivis, et Taanist pärit taimed kasvavad Eesti omadest kiiremini ja omandavad vähese töövaevaga jõulupuule iseloomuliku kuju. Kõige kehvem istutusmaterjal on saadud Eestist. Nende hulgas leidub rohkesti ebaühtlase kasvuga või hoopis juurdekasvuta istikud. RMK Räpina taimlast ostetud taimede kohta öeldi, et need sobivat hekiks. Ilmselt olid nad lihtsalt välja sorteeritud metsa istutamiseks mõeldud kuusekeste seast. Kuid põllule istutatuna muutus nende iga-aastane juurdekasv väga ebaühtlaseks.
Peeter Rivis leidis Interneti vahendusel Soome asjaarmastajate jõulupuukasvatajate ühenduse: jõulupuukasvatajate seltsi. Praegu on ta selle seltsi liige. Retked põhjanaabrite istandustesse on andnud kindlust, et seda tööd tasub siiski jätkata.
Enne taimede istutamist põllule haris ta maad. Kõige rohkem tööjõudu on vaja läinud taimede istutamisel ning umbrohutõrjel. Seni on Peeter Rivis kasutanud paljasjuurseid taimi ning istutanud käsitsi. Umbrohutõrjet on ta teinud tõrjeainetega, millel nimeks glüfosaadid. Praegune töömaht on olnud paras oma perele, nii ei ole lisajõudu palgatud. Umbrohutõrje on väga suurt täpsust nõudev toiming: herbitsiid ei tohi sattuda kuusetaimedele. Seda tööd polekski saanud võõrale usaldada.
Pärast esimeste taimede istutamist ala tarastati, sest ümberringi on üsna avatud maastik ning hulgub palju metskitsi. Ühtaegu arvab Peeter Rivis, et taral on ka teatud psühholoogiline efekt: iga mees enam kuuskede juurde ei tiku. Põhjanaabritel olevat tarastatud istandusi siiski väga vähe, kuid Eestis on veidi teistmoodi.
Loomingulisem tegevus – kuuse kujundamine jõulupuuks ehk kujunduslõikus on veel ees. Taas tuleb minna põhjanaabrite juurde kogemusi omandama.

Millised võiksid olla jõulupuude kasvatamise perspektiivid?
Majandusliku tasuvuse kohta ei julge Peeter Rivis veel ennustusi teha. Investeering on pikaajaline ning eeldab stardikapitali nii taimede ostuks kui ka hooldustöödeks. Tegelikke tulemusi näeb kümne aasta pärast. Plaanis on kasvatada tulevikus peale hariliku kuuse ka serbia kuuske ja torkavat kuuske, nululiikidest aga palsami nulgu ja fraseri ning palsami nulu hübriidi. Taimed tuleks tuua Taanist, sest praegu pole Eesti taimlates neid liike piisavalt saada. Paraku ei ole Taani taimed Eesti kliima jaoks kõige sobivamad. Miks ei võiks keegi hakata koguma nende liikide seemneid Eestis sirguvatelt puudelt ja kasvatada neist jõulupuude istikuid?
Omaette küsimus on, kas jõulupuude kasvatamine kuulub metsanduse, põllumajanduse või hoopis aianduse valdkonda. Võib-olla tuleks seda tegevust pidada üheks aianduse haruks, täpsemini dekoratiivtaimede kasvatamiseks? Näiteks Saksamaal kuulubki jõulupuude kasvatamine aianduse valdkonda. Kuid millised institutsioonid peaksid seda tegevust toetama? Kust saaks tulevane jõulupuude kasvataja nõu ja abi? Kindlasti ei ole otstarbekas, kui iga kasvataja tegutseb omaette katse-eksituse meetodil.
Praegusel ajal võib Eestis jõulupuuistanduste kogupindala hinnata 35–40 hektarile. Müügiikka jõudnud istandusi meil veel ei ole. Samas pole ka teavet, kui palju Eestis jõulupuid vajatakse. Hinnanguliselt on välja pakutud 190 000 puud aastas. Kvaliteetsete jõulupuude järele on linnades kindlasti nõudlust. Miks muidu ostetakse küllalt kalli hinnaga mujal Euroopas kasvatatud jõulupuid? Eestis kasvatatud sama kvaliteediga puud võiksid hinna poolest nendega kindlasti võistelda.
Vaieldamatu tõsiasi on ka see, et jõulud tulevad meil igal aastal uuesti ja seetõttu on vaja ka kenasid jõulupuid.