Et langetada õigeid otsuseid Eesti metsapoliitika kohta, peab muu hulgas olema hästi kursis ka mujal Euroopas toimuvaga. Metsanduse olukord ja metsapoliitika on igas Euroopa riigis omanäoline. Ent mingil määral on neid võimalik võrrelda ja üldistada. Riikide metsapoliitika kujunemist mõjutab paljude rahvusvaheliste organisatsioonide tegevus.

Metsapoliitika areng oleneb suures osas metsavarudest
Euroopa pindalast on metsadega kaetud ligikaudu kolmandik. Metsasus ja sellest tulenev võimalus arendada välja oma terviklik metsasektor ning katta vajadus puidu ja teiste metsasaaduste järele kõigub riigiti suuresti, küündides ühest protsendist 74-ni. Iga eurooplase kohta tuleb keskmiselt alla poole hektari metsa ja muud metsamaad. Metsaga kaetud alade pindala moodustab näiteks Soomes 74,2% ja Rootsis 74,1%. Samas on see vastukaaluks Maltal vaid 1,1%, Islandil 1,4% ja Iirimaal 6,6%.
Enamik Euroopa metsadest on eraomanduses, ehkki peaaegu kõikides riikides on mitmesugustel riigiasutustel märkimisväärne osa metsadest. Põhja-Euroopa riikides on metsadest saadav tulu väga oluline, seetõttu majandavad seal riigimetsi enamasti mitmesugused riigi tulundusasutused või äriühingud. Lääne- ja Lõuna-Euroopas on esikohal metsa keskkonna- ja puhkefunktsioonid, mille puhul metsast saadav majanduslik tulu on vähene. Sageli rahastatakse seal metsaomanikke riigi eelarvest.
Euroopa metsade pindala suureneb aeglaselt: ligikaudu ühe miljoni hektari võrra aastas (0,6% pindalast). Ligi 40% kogu metsauuendusest moodustab pindala järgi arvestades looduslik uuenemine.
Enamikus Euroopa riikides ei ole inimtegevusest puutumata metsi. Ürg- või põlismetsailmelisi metsi leidub märkimisväärselt vaid Skandinaavia maades ning Venemaal. Enamikus riikides on eri rezhiimiga kaitsemetsade osakaal 10–35% kogu metsapindalast.
Üldsus võib käia enamikus Euroopa metsades, olgu need riigi valduses või eraomanduses.

Metsapoliitikat kujundab mitmete organisatsioonide tegevus
Kontinendi kui terviku metsapoliitika kujundamisel on kõige olulisemad Pan-Euroopa ministrite metsakaitsekonverentsid koos konverentside vaheajal toimuvate kontaktrühma töö- ja ekspertnõupidamistega. Tähtis, kuigi viimasel aastakümnel peamiselt jälgiv rolli, on olnud ÜRO toitlus- ja põllumajandusorganisatsioonil. Euroopa Liidu liikmes- ja kandidaatriikidele on olulised ka Euroopa Liidu metsapoliitikat käsitlevad dokumendid. Euroopa Liidul endal pole metsapoliitika raamdokumenti. Metsandusprobleeme on käsitletud EL-i keskkonna, energeetika, maaelu arengu jt. dokumentides, samuti Euroopa Liidu 1998. aastal valminud metsandusstrateegias. Kahjuks on see strateegia praeguseks üsna aegunud, mitmed seal viidatud määrused on kaotanud oma kehtivuse või on neid muudetud.
Euroopa Liidu metsasektori arengut puudutavad direktiivid ja määrused ei kujunda niivõrd metsapoliitikat, kuivõrd reguleerivad eelkõige selle elluviimist.
Euroopa Liidu juures tegutseb alaline metsanduskomitee, mis koguneb tavaliselt kaks-kolm korda aastas. Tema peamised ülesanded on järgmised: 1) anda nõu, reguleerida ja juhtida eriomaste metsandusmeetmete kasutust; 2) järelevalve metsandusabinõude või liidu poliitika raames algatatud maaelu arengu, keskkonnakaitse või teadusuuringute üle; 3) vahetada infot liikmesriikide ja komisjoni vahel ning kooskõlastada rahvusvahelisi metsandusküsimusi.
Pan-Euroopa ministrite metsakaitsekonverentsid on seni peetud 1990. a. Strasbourg’is, 1993. a. Helsingis ja 1998. a. Lissabonis.
2003. aasta kevadel toimub Viinis neljas konverents, kus rahvusvaheliste organisatsioonide ja riikide valitsuste esindajad annavad ülevaate, mil moel on riikide metsapoliitika ning maailma organisatsioonide tegevus aastatel 1998–2002 arendanud säästvat metsandust (programmid, infosüsteemid, toetusskeemid jne.).

Viini metsakaitsekonverentsi põhitemaatika
Järgmine ministrite konverents peetakse 2003. aasta 28.–30. aprillil Viinis. Eksperdid on ette valmistanud Viini deklaratsiooni, selle lisad ning mitu eelnõu allkirjastamiseks eraldi resolutsioonidena.
Need dokumendid pole küll riikidele õiguslikult siduvad, kuid samas sisaldavad nad üldpoliitilisi arengusuundi ja mitmeid riikide kohustusi, mida ei saa jätta tähelepanuta.
Seni ette valmistatud lisade eelnõud sisaldavad: 1) seisukohavõttu rahvuslike metsandusprogrammide kohta; 2) soovitusi, kuidas parandada säästva metsanduse kriteeriume ja indikaatoreid; 3) hoiu- ja kaitsemetsade uut klassifikatsiooni.
Eraldi võetakse konverentsil vaatluse alla olulised üksikteemad: 1) metsade bioloogiline mitmekesisus, 2) metsamajanduse tulukus, 3) kliimamuutus ja metsade säästev majandamine, 4) metsade säästva majandamise kultuuriline aspekt.

Arutlustel esitatud seisukohad
Globaliseerumine ja Euroopa metsandus. Paratamatult avaldab globaliseerumine üha enam mõju ka metsandustegevusele. Euroopa ministrite metsakaitseprotsessi vaadeldakse selles kontekstis kui üht osa globaalsest säästva metsanduse arendamise ja tagamise süsteemist, kui näidet säästva metsanduse eduka rakenduse kohta, võrreldes Aasia, Ladina- Ameerika ja eriti Aafrika metsade sageli röövelliku majandamisega. Euroopa paistab silma hea riikidevahelise koostööga metsasektoris, hästi väljaarendatud säästva metsanduse kriteeriumide ja näitajate süsteemiga ning originaalse metsakaitsealade klassifikatsiooni ja võrgustikuga. Märkimist väärib ühtne arusaam rahvuslike metsandusprogrammide printsiipidest ja elementidest. Kõiki neid seisukohti kajastavad Viini konverentsil vastu võetavad dokumendid.
Teiste majandusvaldkondade üha suurenev mõju. Metsad ja metsandus on paljude huvirühmade keskmes. Põllumajandus, tööstus, energeetika, rahandus jt. mõjutavad üha rohkem metsandust oma poliitika, arengukavade ja finantsskeemidega. Ühtaegu otsustavad metsade säästva majandamise ja tõhusama metsanduse abinõude üle sageli teised sektorid ja rahvusvaheline kapital.
See eeldab koostööd eri valdkondade vahel, mis omakorda loob vajaduse teha kindlaks võtmesektorid ja kaardistada mõjuskeemid. Metsanduseksperdid peaksid oma poliitikat ja arengukavu koostades kaasama kindlasti teiste alade esindajaid, ühtlasi osalema nii sageli kui võimalik teiste sektorite poliitika ja arengukavade väljatöötamisel.
Metsandustegevuse mitmekesistumine. Puidukasutuse kõrval hindavad riikide õigusaktid ja metsandusprogrammid samavõrra metsa kasutamist keskkonna ja looduse kaitseks, rolli süsinikuringes, inimeste puhkealana jm. Metsaaladel, kus omandivormist olenemata leidub kaitset vajavaid metsakooslusi või üksikobjekte, on looduskaitse kujunemas esmatähtsaks. Samas on metsade bioloogilise mitmekesisuse kaitse tasakaalustatud metsapoliitika kui terviku seisukohalt siiski vaid üks säästva metsanduse põhilüli. Tuleb tunnistada, et säästva metsanduse võtmeküsimus ning metsandusega seotud huvirühmade konfliktsete huvide sõlmpunkt on nii viisi, aja kui ka hulga poolest sobiv puidukasutus.
Rahvuslikud metsandusprogrammid. Metsapoliitikas on tähtsal kohal rahvuslikud metsandusprogrammid. Nende põhjal kavandatakse ja viiakse ellu säästvat metsade majandamist riiklikul ja regionaalsel tasandil.
Metsandusprogrammid koostatakse enamasti riikides, kus on tugev metsasektor. Näiteks viimasel paaril aastal on uued metsanduse arengu dokumendid valminud Soomes ja Saksamaal. Samas on mitu väiksema metsasusega Lääne- ja Lõuna-Euroopa riiki, nagu Holland ja Hispaania, kus metsade põhifunktsioon on keskkonna kaitse, kinnistanud ka metsapoliitika põhiseisukohad keskkonna-, samuti maaeluarengu poliitikas või mujal.
Metsanduse tulukus. Üks otsustav kriteerium säästva metsanduse viiside ja vahendite valikul on tulukus. Maksukoormus, metsakasutuse keskkonnapiirangud, tööjõu kallinemine jt. tegurid vähendavad metsamajanduse tulukust ja metsaomandi tootlust. Metsandusjuhid peavad oma otsuseid langetama pidevalt muutuvas olukorras. Karmistunud tingimuste tõttu tuleb nii era- kui ka riigisektoris ühineda või koonduda, kontsentreeruda, laiendada tegevust, spetsialiseeruda ja otsida tulusaid ni‰‰e vms.
Metsauuendus. Raiutud või metsakahjustuste tagajärjel hukkunud metsaosad tuleb uuendada. Siingi pole leitud üksmeelt. Maailma looduse fond on rõhutanud vajadust suurendada looduslikult uuenenud metsade, sealhulgas segaja lehtmetsade osatähtsust. Vastukaaluks sellele on näiteks Hispaania ja Portugali esindajad korduvalt toonitanud, et kui seal ei uuendata metsa kultiveerimise teel, ei uuene ta üldse. Kaasnevad pöördumatud keskkonnamuutused, mis põhjustavad erosiooni, mitmes kontinentaalses piirkonnas isegi kõrbestumist. Ainus tulus moodus on seal kiirekasvuliste eksootliikide – eukalüptid, paplid – kasvatamine tselluloosi tarbeks, sest neid võib raiuda üsna noorelt. Mitmetes Põhja-Euroopa riikides suhtutakse aga sedalaadi metsanduslikku suunda küllaltki kriitiliselt.
Puidu- ja puittoodete kasutuse soodustamine. Korduvalt on rõhutatud puidu kui tooraine ning energiaallika looduslähedust ja taastuvust, võrreldes keskkonda saastavate ja mittetaastuvate fossiilsete kütuste, metalli ja plastidega. Seetõttu ongi vaja propageerida puidu kasutust.
Lõpuks olgu öeldud, et seni on kolme konverentsi käigus alla kirjutatud kokku 12-le resolutsioonile. Protsessi jätkamisel oleks uute deklaratiivsete seisukohtade vastuvõtu kõrval vajalik pöörata tõsist tähelepanu ka senistes dokumentides fikseeritud kohustuste täitmisele ning hinnang anda rakendatud metsapoliitiliste meetmete tulemuslikkuse ja efektiivsuse kohta.