Üheskoos erametsas
Tänavu septembris peeti Tallinnas esinduslik Euroopa põllumajanduskongress. Selle raames tegutses tõhusalt metsanduse töörühm, kes koostas resolutsiooni “Peremetsandus loob aluse Euroopa metsade säästvaks majandamiseks”. Resolutsioon sai täpne ja selge, sest enne kongressi oli tehtud tõsist tööd ning igapidi võrreldud Balti riikide metsanduse praktikat Euroopa sajanditepikkuse arenguga. Eesti Erametsaliit alustas eeltöid juba aasta tagasi, kui hakati tihedamalt suhtlema Euroopa Metsaomanike Konföderatsiooniga, tegema tõhusamat koostööd Põhjamaade metsaomanikega ning Läti ja Leedu erametsaorganisatsioonidega. Kongressil keskenduti Balti metsandusele, sest Kesk Euroopa metsaomanikele oli siin palju arusaamatut ja kahtlustäratavat. Oluline sündmus oli ekskursioon Vardi metsaühistusse ja Taavi Ehrpaisi peremetsatallu. Austria, Saksa, Belgia, Hispaania ja teiste riikide metsaomanikud said seal oma silmaga näha, milline näeb välja Eesti eramets. Võidi tõdeda, et Eesti erametsades istutatakse metsa, hooldatakse noorendikke ja rakendatakse tulundusmetsa kujundamise võtteid. Meie erametsaomaniku uhkus on vääriselupaigad, põlispuud, kaunid loodusvaated. Metsas said selgemaks ka omanike probleemid Eestis.

Tähendusrikas oli käik ASi Palktare. Noorkarjalaudast on Euroopa Liidu tollipoliitika “abiga” saanud puiduettevõte, mis on toonud mahajäetud hoonetesse uue elu. Veel küllaltki tagasihoidlikes tingimustes toodab firma palkmaju, mille vastu on Euroopas laialdane huvi. Hiljem võisime veenduda, et paljud eelarvamused meie erametsanduse suhtes hajusid ekskursioonide käigus ning teineteisemõistmine metsaomanike vahel paranes tunduvalt.

Erametsanduse valupunktid Eestis
Hoolimata kongressi tihedast ajagraafikust kuulati ära viis pikemat ettekannet Baltimaade metsandusest ning arendati diskussiooni kuue lühiettekande põhjal. Teema ikka meile kõigile oluline: kuidas arendada peremetsandust ühinevates riikides.
Omanikukogemused ja seisukohad olid erisugused, samuti nagu metsadki ja nende ajalugu. Nähtavasti polegi nii lihtne leida põhjamaise tulundusmetsa omaniku, Baieri kahehektarilise kodumetsaomaniku, Austria ruutkilomeetrise metsavalduse omaniku ja tulekahjuhirmus Portugali metsaomaniku huvide ühisosa.
Kuid huvitaval kombel on säästev metsandus just see ühisosa, mis aitab leida üksmeelt kõigis teistes küsimustes.
Euroopa põllumajanduskongressi metsanduse töörühm pööras tähelepanu mitmele teemale. Eelkõige oli kõne all metsaomand. Sajanditepikkune omandiõiguse järjepidevus on metsaomanikele õpetanud, et alati peab valitsema selgus: kes on omanik; mis täpselt moodustab tema omandi; millised on täpsed piirangud tema omandiõigusele. On vaja kindlustunnet, et riik kaitseb omandit ebaseadusliku ründe vastu: omaniku vastutuse määr peab olema piiritletud, peab olema võimalus seda vastutust edasi kindlustada. Seetõttu peavad kogu Eesti metsal olema selged omanikud. Maareformi lõpuks ei saa olla maid, mida võidakse võõrandada turu reeglite vastaselt, kuna see muudaks reeglistiku ebamääraseks ja raskendaks arvestust metsaomandi väärtuse üle.
Teine keskne teema oli säästev metsandus. Euroopa kogemus näitab, et peremetsandus on säästva metsanduse mootor. Saavutamaks säästvat metsandust, on seepärast vaja kiirendada ja korrastada erametsaomanike teket (mõeldud on eeskätt füüsilisi isikuid). Uued metsaomanikud, kes on enamasti saanud tagasi suguvõsa metsad, vajavad siiski koolitust, haridust ja koostööd. Euroopa Liidu erametsanduse organisatsioonid otsivad võimalusi, kuidas jagada oma kogemusi ja teadmisi kandidaatriikide erametsaomanikele. Sageli ei ole tegemist vaid puhtmetsandusliku hariduse ja koolitusega. Omanik vajab teadmisi ja oskusi omandi haldamise, kasutamise ja käsutamise kohta, et teda ei saaks ninapidi vedada või et ta teadmatusest ise endale halbade nõustajate tõttu kahju ei teeks.
Arutluste käigus jõuti tõdemusele, et erametsaomanikele tuleb tagada täpselt samaväärsed võimalused säästliku ja tulutoova metsanduse arendamiseks, kui näiteks riigi metsandusele. Tuleb hoiduda turu mõjutamisest monopoli kaudu, erametsaomanikel peavad olema samaväärsed rahastus- ja tööjõuvõimalused.
Kui võrrelda kongressi tähelepanu pälvinud probleeme Eesti Riigikogus arutusel oleva metsanduse arengukavaga, märkame vähe sarnast, ent palju erinevat. Metsaomandi staatus on endistviisi ebaselge. Riigimetsa sektorile luuakse veelgi eeliseid. Õigusakte ei korrigeerita mitte sihiga piiritleda täpsemalt omaniku õigusi – pigem on eesmärk anda ametnikele lisavõimalusi karistada omanikku. Lõpuks: selle asemel, et koolitada metsaomanikke ning soodustada omanike koostööd, loodetakse ikka veel ametnikust nõustajale, kes hoolimata heast tahtest ja teadmistest ei saa olla samaväärne koolitajaga omanike endi organisatsioonist.