22.novembril lakkas tuksumast teeneka metsamehe Eduard Klaosi süda. Eduard oli rajaleidja ja rajahoidja. Inimene, kes lasi oma mõtetel ja tegudel kaasa minna maailma kiire arenguga, hoides samas sidet nii ruttu ununeva minevikuga. Eduard Klaos sündis 30. jaanuaril 1944. aastal Avandusel. 1973. aastal lõpetas ta Eesti Põllumajanduse Akadeemia metsamajanduse insenerina. Oma töömeheteed alustas Klaos Pedja metskonnas, jätkates metsaülemana Sallas, Pälsoni-nimelises sovhoosis ja Veneveres. 1990. aastal edutati ta Eesti Riikliku Metsaameti metsakasutuse nõunikuks. 1992. aastal asus Eduard tööle Venevere metsaülemana ning alates 1997. aastast töötas ta Kirde regiooni projektijuhi ja hiljem juhatajana. 1999. aastal asus Eduard tööle Riigimetsa Majandamise Keskuse nõunikuna ja 2000. aastal arendusspetsialistina. Eduard Klaos oli organisatsioonile hindamatu, sest ta oli eatu, innovaatiline, alati kaasa- ja ettemõtlev. Tänu inimestetundmisele, oskusele arvestada teiste võimeid, oskusi ja soove, oli Eduard kolleegina asendamatu. Eduardi arvutihuvi, tugev loogikameel ja laialdased teadmised metsanduse kohta olid hämmastavad. Alati oli ta valmis midagi uut looma või parendama – seda nii üksi oma Lääne-Virumaa kodus töötades kui ka aktiivselt juhtkonna mõttetalgutel osaledes. Kolleegina oli Eduard mõistev ja toetav, vestluskaaslasena haarav ja tihti ka emotsionaalne. Liiga vara väsis ta süda, liiga äkki tuli ängistav paratamatus. Palju jäi pooleli või alustamata…
|