Vana Tartu–Võru maantee ehk Postiteena tuntuks saanud liiklussoone ääres on rohkesti ajalooliselt huviväärset. Kuid seda teed saab hästi kasutada ka looduse õpperajana.

Tee on eelkõige ajaloomälestis, kuid pakub põnevust ka loodusesõbrale
Kõlleste vallavalitsuse algatatud ja riiklike programmide toel edasi arendatud Postitee projekt väärtustab huvitava turismiobjektina ajaloolist liiklus- ja postiveoteed Tartu ja Võru vahel, nn. Vana Võru maanteed ehk Postiteed, mis on umbkaudu 65 km pikk. Et inimesi ja posti kiiremini edasi toimetada, ehitati ligi 150 aastat tagasi Tartu ja Võru postijaamale lisaks hobupostijaamad Maidlas ja Varbusel. Tähtsat osa etendasid arvukad kõrtsid Postitee ääres, mis enne postijaamade võrgu rajamist olidki nende eelkäijad. See veosüsteem töötas kuni autode kasutuselevõtuni. Esimene bussiliin Postiteel avati 1922. aastal.

Postitee lõiku Tartust Liivani ilmestavad peamiselt ajaloomälestised (Uhti Valge kõrts, Vana- Kuuste mõisahoone, Maidla postijaam jt.). Sama võib öelda ka Puskaru–Võru lõigu kohta (neli kõrtsi, kaks mõisa, Kirumpää linnus jm.). Looduslikke huviväärsusi leidub kõige rohkem Liiva–Puskaru lõigul (ligi 25 km). See Postitee osa oma mitmekesise loodusega on viinud mind mõttele, et siin saaks väga edukalt õppida tundma loodust ja selle seaduspärasusi. Väite kinnitusena püüan kirjeldada huviväärsustest rikast loodust Liiva–Puskaru teelõigu ääres. KohaliKu looduse üldtutvustus Tee alt läbi või vahetult kõrval voolab siin seitse jõge-oja ja muidugi kuulsa Ahja jõe rahutu selgeveeline ülemjooks. Samuti helgivad ligiduses kolm järve (Palojärv, Väike-Palojärv, Penijärv). Tee läbib kokku ligi seitsme kilomeetri pikkuselt mitut RMK hallatavat metsalaama: Liiva, Voorepalu, Palojärve ja Tilleoru metsi (teest ühe kilomeetri kaugusel). Siia ligidusse jääb Penijärve raba. Reljeefivaheldust pakuvad Voorepalu mõhnastik, Tilleorg ja Kantsimägi. Mitmekesine on teeäärne haljastus: leidub kuusehekke, silma hakkavad kase-, papli- ja vahtraallee. Haljasaladest saab tutvust teha Varbuse mõisa pargi, Eesti maanteemuuseumi hiljuti rajatud haljasala ja Karilatsi talurahvamuuseumi rohealaga. Kaitsealasid paikneb tee lähedal viis. Esmalt mõistagi Postitee enda Liiva– Varbuse 20 km pikkune maanteelõik koos kahel pool asuva 50 meetri laiuse loodusliku ja inimese rajatud haljastusega, s.o. Liiva-Varbuse maastikukaitseala. Siis tulevad Ihamaru vanametsa looduskaitseala, Tilleoru maastikukaitseala ja Ahja jõe ürgoru maastikukaitseala. Tee ligidal kasvab kuus tähelepanuväärset üksikpuud: Tilleoru tamm, Merioone mänd, Varbuse pargi hall pähklipuu, Ala- Musti tamm, Pika talu kuusk ja Voorepalu ristimänd. Hoiualasid on siin ümbruses kuus: Palojärve ja Väike-Palojärve, Penijärve, Osetsoo, Hilba jõe ning ulatuslik Ahja jõe hoiuala, lisaks veel Liiva vääriselupaik. Tähelepanuväärivad maakive leidub kokku viis: Intsupalo mälestuskivi, Põdrakivi, Varbuse kalmekivid ja ohvrikivi Ukukivi, peale selle elamuslik Merioone liivakivipaljand. looduse õpperaja Kolmes esimeses vaatepunKtis võiKs KesKenduda metsale Vaatleme nüüd täpsemalt, millistes ajaloolise Postitee paikades saaks edukalt keskkonnatarkusi edasi anda ja õppida. Alustame Vooreküla-Liivalt, kus Postitee hargneb Põlva suunas. Siin kohe Võru poole käänduva maantee ääres on Postiteel rajatud korralik tähistatud puhkekoht, kus paiknevad infotahvlid annavad hea ülevaate peatee kulgemisest ja huviväärsustest selle ääres. Loodusevaatlejatele võiks aga samas ligidal tee ääres olla esimene vaatepunkt. Vaatepunkt 1. Huvi pälvib Liiva metsa vääriselupaik (Põlvamaa metskonna Kiidjärve metsandiku kvartalil KJ002 eraldusel 13, pindala 1,94 ha). Siin Porijõe ja Postitee vahel kõdusoo metsatüübis kasvav põline 120-aastane kuusik on võetud kaitse alla oma vanuse ning haruldaste taime-, seene- ja samblikuliikide pärast (sulgjas õhik, kännukatik jt.). Väärismetsa saab hõlpsasti uudistada, sest ta asub otse maantee ääres (tavaliselt paiknevad vääriselupaigad teedest kaugemal). Siin on hea matkajatele selgitada vääriselupaikade eesmärke ja RMK osa selles. Vaatepunkt 2. Kahel pool teed 2,4 km pikkusel alal kasvab Voorepalu mets (enamikku majandab RMK). Siin metsa vahel asub Postitee maastiku kõige kõrgem punkt – 115 m kõrgune Röövlimägi. Selline kõrgus märgib, et Voorepalu mõhnastik on Otepää kõrgustiku (mille piiriks on 100 m kõrgusjoon üle merepinna) kõige kaugem kirdepoolne nurk. Rahutu maastik ilusa männimetsaga annab siin häid võimalusi korraldada nii loodusõpet kui ka puhkemajandust. RMK ongi seda juba mõned aastad teinud. Teeäärsetelt infotahvlitelt leiab teavet matka- ja õpperadade ning kelgumäe kohta. Tee ääres paikneb hea puhkekoht ning Põrgurajaks ristitud lühike (0,5 km), aga elamusrikas loodusrada, mille alguses kasvab ristimänd. Viimase ränga sõja sündmusi meenutavad pommiaugud ja kildudest räsitud männid. Röövlimäe ja selle kõrval Vabadussilla oruga on seotud hulk rahvajutte, kuid siin on ka tegelikult tulnud ette dramaatilisi juhtumeid. Siit kandist algab veel pikem matkarada, mis viib tumedaveelise rabajärve Penijärve juurde ning sama nime kandvale rabale. Puhkekoha juures kasvab rekultiveeritud suures kruusakarjääris noor männimets. (Varem oli siin Voorepalu kõige kõrgem mägi, mille tipust nägi isegi Tartu torne.) Talvel on siin metsade ja küngaste vahel vaheldusrikas ja mõnus suusarada ning kelgumägi. Kui aga postiteeline soovib Voorepalu õppe- ja puhkealal kauem aega veeta, on võimalik ööbida ja keha kinnitada Mesikamäe puhkemajas, mis asub metsa Võrupoolse ääre ligidal. Leidub eriiLmeLisi veekogusid ja pinnavorme Kolmes järgmises vaatepunktis saab tutvuda vooluveekogudega. Seejärel pälvivad tähelepanu kaks huvitavat puistut ning viimaks uhked pinnavormid. Vaatepunkt 3. Leevi jõgi (pikkus 37 km) voolab tee alt läbi Karilatsi asulas ja enne suubumist Ahja jõkke Koorveres toidab Karilatsi kalamajandi kalatiike ja Vastse-Kuuste paisjärvi. Jõgi on üldiselt kalarikas, siit on saadud ka jõeforelli ja võldast. Vaatepunkt 4. Piigaste jahedaveeline oja (pikkus 14 km) voolab tee alt läbi Karilatsi talurahvamuuseumi juures. Ojast on samuti püütud jõeforelli ja võldast. Vaatepunkt 5. Hilba jahedaveelises ja hapnikurikkas jões (pikkus 14 km) leidub rohkesti võldast ja jõeforelli, seepärast on jõgi hoiualana kaitse all. Jõe kaldal asuvad Ala-Musti kõrtsi varemed; saab vaadelda vana teetammi sillakohaga. Vaatepunkt 6. Põdrakivi on võimas rändrahn, kus nõukogude ajal ei paiknenud mitte põdra-, vaid hirve betoonskulptuur, mis kõrvaldati nelikümmend aastat tagasi. Vaatepunkt 7. Ihamaru-Palojärve mets (tee ääres kolme kilomeetri pikkuselt) on enamjaolt RMK majandada. Metsalaama piirab läänest Hilba jõe hoiuala ja idast Ahja jõe hoiuala. Põhjapiiril lausa tee äärest Ahja jõe poole ja veidi sellest ülegi laiuvad Ihamaru looduskaitseala 60 aastat majandamata vanad metsad. Metsa lõunaosas paikneb kaks kaitsealust järve: ühel pool teed selgeveeline hea ujumiskohana tuntud Palojärv, teisel pool tumedaveeline Väike-Palojärv. RMK on rajanud Palojärve äärde puhkekoha ujumissillaga ning Väike-Palojärve juurde kolmekilomeetrise õppe-matkaraja. Selle raja ääres asub vahva väike vabaõhulava pinkide ja laia kiviga ning lähedases männikus pärandkultuuriobjekt, vaigutuslank. Vaatepunkt 8. Varbuse mõisa park on rajatud 19. sajandi teisel poolel. Park on üsna hästi säilinud, kuid vajab hooldamist. Selle puistu kõige haruldasem puu on hea tervisega hall pähklipuu (Juglans cinerea). Mõisa puidust peahoone põles 1981. aastal. Säilinud on mõisa kõrvalhooneid. Endist kuivatihoonet kujundab laulu- ja muusikahooneks (muusikamõisaks) koorijuht Kalev Lindal. Vaatepunkt 9. Ahja jõe kõrgel kaldakuplil Tilleoru ääres maanteemuuseumi lähedal paikneb Varbuse Kantsimägi, mis arvatakse olevat vana linnamägi. Seda on kasutatud rahvapidude platsina. Esimese Eesti Vabariigi ajal taheti sinna rajada suur Vabadussõja mälestusmärk, meenutamaks Ahja jõe joonel 30. jaanuaril 1919 peetud vihaseid lahinguid punastega. Lahingus saavutasid vabadusvõitlejad osava ümberhaaramismanöövriga Punaarmee väesalga üle võidu. Kahjuks jäi memoriaal peatse Eesti okupeerimise tõttu püstitamata. Kantsimäe kõrval on sellega sarnane kaldaneemik Rõõmumägi. Rahvas peab ka seda linnamäeks, kuid arheoloogid ei ole sealt ühtegi kultuurikihti leidnud. Nagu nimigi viitab, on sellel künkal peetud lustipidusid. Vaatepunkt 10. Tilleorg (Tilleoru MKA laiub Ahja jõe kallastel maanteesillast allavoolu üle kolme kilomeetri pikkusena kuni Möksi veskini) on maastiku poolest kõige ilusam koht Postiteel. Orus kulgeb tee üle selgeveelise lookleva Ahja jõe (kogupikkus 95 km). Silla juurest algab jõe kaldal kohati 140 aasta vanuses põlismetsas kulgev matkarada; ligi 2 km kaugusel kaldajärsakul paikneb punane liivakivisein. Paljandist voolab välja väga kaunis veerohke allikas, millele rahvas on andnud nimeks Merioon. Rahvajutu järgi olevat allikas ühenduses merega. Oru kaldal, poole kilomeetri kaugusel Postiteest, kasvab kaitsealune Tilleoru tamm. Merioone liivakivipaljandi laele on rajatud RMK puhkekoht, seal kasvab haruline põlismänd. Ehkki männi kooresse lõigatud ristid on aja jooksul peaaegu kinni kasvanud, nimetab rahvasuu puud tänini ristimänniks. MitMekesised võiMalused käsitleda loodusteeMasid Kirjeldatud paigad Postiteel võimaldavad võtta õpilastega vaatluse alla erisuguseid loodusteemasid. Näiteks võiks metsaga maastikel õppida tundma taimi, põõsaid ja puid ning samblaid, samblikke, seeni ning putukaid, määrata metsakasvukohatüüpe, tutvuda metsloomade elupaikadega, anda ülevaade metsade majandamisvõtetest, määrata puude kõrgust, dia meetrit ja vanust. Jõgede, järvede ja soode puhul saab toonitada nende tähtsust, tutvustada sealseid taimi ja loomi ning rääkida kalavarudest. Eri kaitsealadel saab tutvuda nende loomise põhjustega, samuti on seal kohane selgitada, mis on maastikukaitseala, looduskaitseala, hoiuala ja kaitstavad looduse üksikobjektid. Mägede ja orgude puhul saab käsitleda geograafiateemasid. Pärandkultuuriobjektide abil saab käsitleda kohalikku ajalugu. Peale koolide võiksid siinsete loodusväärsuste juurde korraldada rühmamatku ka RMK looduskeskused ja mitmesugused muud keskkonnaharidusega tegelevad organisatsioonid.