2/2011

artiklid
Eesti metsakorraldus läbi aegade

Rahvusliku metsakorralduse areng on väldanud ligi sajandi. Esimest korda püütakse seda iseloomustada tervikuna algusaegadest kuni tänini. Loodetavasti ärgitab kirjutis lugejaid polemiseerima.

Metsakorraldus on olnud valitseva ideoloogia metsapoliitiliste otsuste elluviija
Palju ja uhkusega on räägitud meie Campenhausenini ulatuvatest juurtest ja rahvusliku metsakorralduse rajamisest vaevalt sündinud Eesti Vabariigis 1919. aastal. See oli ju üks märk meie kultuurilisest kuulumisest ja väärtushinnangutest. Nii nagu metsakorralduse loomine ja areng ei ole toimunud iseenesest, nii peame ka metsakorralduse praegust olukorda vaatlema ühiskonna, majanduse ja muidugi metsanduse üldise arengu seisukohalt. Samas ei adu me alati päris hästi, kui palju on siin tegemist arengu objektiivsete protsessidega ja kui suur mõju on olnud selles osalenud inimestel.

Kahtlemata on metsakorraldus olnud läbi aegade valitseva ideoloogia metsapoliitiliste otsuste elluviija. Metsakorraldajate enda osa selle ideoloogia kujundamisel on eri aegadel suuresti erinenud. Kui Campenhausenit võime Liivimaa viitsekubernerina pidada nii tollase metsapoliitika ideoloogiks kui ka selle rakendajaks, siis hilisemal ajal on vahe metsapoliitiliste otsuste langetajate ja nende otsuste elluviijate vahel järjepidevalt suurenenud. Nii on juba Eduard Schabak saatnud kriitikanooli tsaarivalitsuse metsanduse keskaparaadi pihta, see on jäädvustunud tema legendaarses teoses „Taksaatori märkmed” (Sankt-Peterburg, 1914). Omaette epopöa on metsapoliitiline võitlus ennesõjaaegses Eesti Vabariigis.
Alustades riigimetsandusele aluse pannud 1919. aasta maaseadusest, millega natsionaliseeriti ja riigistati mõisametsad, jätkates asundustaludele tehtud juurdelõigetega (109 000 ha ehk 14% riigile kuulunud metsamaast) ning lõpetades vaidlustega metsamaa definitsiooni ümber, saamegi loetelu neist põhiprobleemidest, mille ümber murti piike ennesõjaaegses vabariigis.
Säilinud kirjutiste põhjal võib vaid ette kujutada, millist pinget pidid taluma tollased mõtlevad metsamehed Oskar Daniel, Paul Reim, Andres Mathiesen, Eduard Schabak jt. „Intelligentsi jõuetuse koomilisus” on vist sobiv väljend, iseloomustamaks seda muljet, mis tekib, lugedes tollaseid mõtteavaldusi. Tsiteerime siinkohal H. Uuemõisa sõnu 1937. aastal metsateadlaste päeval: „Kokkuvõttes on pilt meie senisest metsade kasutamisest kaunis kurb: riigimetsi on kasutatud üle normi, vanade talude metsad on kannatanud suurel määral laastamise all, uustalud on aga peaaegu täielikult hävitanud oma metsad...”
Sedalaadi hinnang ennesõjaaegsele metsandusele ei ole haruldane. Lippude ja pasunakooride väljatoomine, et metsanduse probleemidest „üle vaadata”, oli juba vaikiva ajastu sümbol.

Põhimõte, et taastuva loodusvara kasutus ei tohi ületada juurdekasvu, oli möödunud sajandi esimesel poolel vahest isegi endastmõistetavam kui praegu
Diskussiooni põhisisu – metsade „kasutusnormi” määramine – ei ole muutunud. Põhimõte, et taastuva loodusvara kasutus ei tohi ületada selle taastumist, oli tol ajal vaata et iseenesestmõistetavam kui nüüdsel ajal. Vahe on vast ainult selles, et kui tol ajal tuletasid seda põhimõtet valitsejatele meelde meie metsateadlased, siis praegu on see jäänud pigem metsast eemal seisvate huvirühmade viimaseks argumendiks vaidluses „spetsialistidega”.
Vassimine ja kohati eneseimetluseni küündiv mäng juurdekasvu defineerimisega ei muuda ka tänapäeval olematuks tõsiasja, et 100-aastase, 300-tihumeetrise hektaritagavaraga metsa keskmine juurdekasv on kolm tihumeetrit aasta kohta. Teoreetilised arutlused võimalikust jooksvast juurdekasvust ei ole asjakohased, kui kogu metsamajandus on orienteeritud lõppraietele ja väljalangevusest kasutatakse vaid marginaalset osa.
Ka väide, et meie metsade pindala on nüüdseks kahekordistunud, ei ole päris korrektne. Võrreldes metsade pindala ja sellest tulenevat üldtagavara 1919. ja 1990. aastal, oleme tekitanud infomüra, oleme püüdnud võrrelda võrraldamatut, kuna metsade pindala arvestuse reeglid on eri aegadel olnud erinevad. Küll aga võime veidi suurema korrektsusega võrrelda keskmise hektaritagavara muutust ajas ning ehkki puuduvad pädevad andmed 1919. aasta kohta, oli 1940. aastal riigimetsade keskmine hektaritagavara 122 tm ja kõigis metsades kokku vaid 88 tm. Siiski võib arvata, et 1919. aastal oli see mõnevõrra suurem. Tsiteerime: „ .. aastatel 1924–1934 raiuti meie metsades 32,2% üle tegeliku juurdekasvu” (Reim, 1940). Seega ressurss (keskmine hektaritagavara ligi 180 tm), mille ümber pärast taasiseseisvumist kired lõkkele lõid, oli võrreldamatult suurem sellest pärandist, mille noor Eesti Vabariik 1919. aastal Balti mõisnikelt üle võttis.

Sõjaeelses Eesti Vabariigis oli ülikooli lõpetanul soovitatav töötada enne metsaülemaks või -teadlaseks saamist mõnda aega metsakorralduses
Eriti kriitiliselt suhtus mõisnike tegevusse enne maade natsionaliseerimist vastloodud metsakorralduse büroo juhataja Eduard Schabak, kelle esmaülesanne oli anda ülevaade riigistatud mõisametsade olukorrast. Noorel riigil läks seda ülevaadet hädasti tarvis, et oma kasinatest ressurssidest tagada nii valuutareservid kui luua asundustalusid. Seega oli rahvusliku metsakorralduse teke ja kujunemine suuresti ühiskondlik tellimus.
Ehkki ka sõjaeelses Eesti Vabariigis tuli metsakorraldusel taluda mõningaid tagasilööke, ei ole päris selge, kas need tekkisid objektiivsetel asjaoludel majanduskriisi surutise tõttu või olid sellel subjektiivsemat laadi põhjused, pidades silmas Eduard Schabaku keerulist loomust ja kommet nimetada asju nende õigete nimedega. Igal juhul suutis Schabak karismaatilise isiksusena need löögid pareerida. Selle tohutu korraldustöö kõrval, mida Schabak tegi metsakorralduse institutsiooni loomiseks, tuleb kindlasti mainida „Eesti Vabariigi metsakorralduse juhatuskirja”, mille ta andis välja juba 1920. aasta märtsiks. See juhend jäi pikemaks ajaks metsakorraldustööde aluseks Eestis.
1927. aastaks oli Schabakul koostatud ja kasutusele võetud Morozovi ja Cajanderi metsatüpoloogia, mis oli kohandatud meie oludele. Just Schabaku algatusel võeti põhimõtteks, et pärast ülikooli lõpetamist on noorel metsateadlasel soovitatav töötada kaks aastat metsakorralduses, et saada igakülgne kogemus. Hiljem muutus see eelduseks metsaülema ametisse nimetamisel.
Eduard Schabak rõhutas tihti metsakorralduse juhtivat rolli metsanduses ning metsakorraldajaid kutsus ta metsanduse intelligentsiks. Suure vaimustusega võttis Schabak vastu ka esimesed katsed kasutada metsakorralduses aerofotosid ja kuulutas uuele meetodile suurt tulevikku.
Kuna Eduard Schabak läks 1934. aastal pensionile, asus metsakorralduse büroo juhataja kohale metsateadlane Arved Reinvald. Tema eestvedamisel valmis 1935. aastal uus metsakorralduse juhend. Metsakorralduse büroo juhatajana töötas A. Reinvald kuni 1939. aasta 14. oktoobrini, mil ta lahkus Saksamaale. Uueks metsakorralduse büroo juhatajaks määrati Elmar Saar. Sellel kohal töötas ta kuni 1944. a. septembrini. Hiljem määrati ta metsakorralduse büroo peainseneriks, ühtlasi juhataja asetäitjaks. 1945. aasta sügisel lahkus E. Saar metsakorraldusest ja asus tööle Tartu ülikooli õppejõuna.
1939. aastal lõpetati algkorraldus riigimetsades ning alustati revisjoniga. 1940. aaastaks oli peale riiklike metsade korraldatud ka enamik linnade ja vabrikute metsi. Samuti olid korraldatud kõik kaitsemetsad. Metsakorraldus jätkas oma tööd institutsioonina nii sõjaaastatel kui ka pärast sõda.

Nõukogude aja algusaastad olid metsakorralduse jaoks heitlikud
Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu 20. oktoobri 1944. aasta määrusega nr. 200 loodi ENSV Metsamajanduse ja Puidutööstuse Rahvakomissariaadi juurde Metsakorralduse Büroo, mille juhatajaks määrati 1928. aastal Leningradi Metsatehnilise Akadeemia lõpetanud ja Nõukogude Venemaal mitmetel juhtivatel ametikohtadel töötanud Nikolai Gräzin. Päevakorda kerkis metsafondi täpsustamine, millega jõuti ühele poole 1945. aasta lõpuks. Võrreldes 1941. aasta metsafondi seisuga ei olnud toimunud suuri muudatusi fondi üldmahus, sest Narva, Petseri ja osa Permisküla metskondade kaotuse „kompenseeris” erametsade natsionaliseerimine (56 100 ha). 1946. aasta seisuga oli riikliku metsafondi suurus 1,12 miljonit hektarit, millest metsamaa hõlmas 715 900 ha.
Oluliseks peeti ka metsade kasvukäigu uurimist mahutabelite tarbeks. Tsiteerime veel kord J. Okast: „Käsikäes metsafondi täpsustamistöödega asuti 1945. a. oktoobrikuus tarbus- ja sortimentide tabelite koostamiseks vajalike materjalide kogumisele. Rahvakomissari poolt 6. oktoobril 1945. a. nr. 349/4 metsaülematele antud korralduse kohaselt pidid nad puistutes eraldama proovitükid, võtma mudelpuid ja materjalid koondama keskasutusse. Selle töö kiirendamiseks, s.o. juhtnööride ja vajaliku abi andmiseks komandeeriti metskondadesse metsakorralduse van. ins. E. Tomingas, taks. G. Toovre, taks. K. Püvi, ins. A. Püll, taks. E. Talve, van. ins. J. Okas. Kogutud materjalid saadeti Leningradi prof. Tretjakovi korraldusse, kelle juhendamisel töötati läbi ja määrati kindlaks Eesti NSV männi-, kuuse- ja kasepuistute keskmised kõrgused ja diameetrid boniteedi ja vanusklasside järgi”.
Soovimata mingilgi määral arvustada tollast tööd, jääb kroonikuid lugedes mulje, et tegemist oli suure peataoleku ja segaduste ajajärguga. Kui Gräzin oli ametis kuni 1950. aastani, siis tema asetäijad vahetusid kiirelt, ettevõtte nime ja alluvust muudeti korduvalt ja töötajate arv suurenes mitu korda. Alustati metsamelioratsiooniga, „kogemuste vahetamine” Leningradi ja Moskvaga oli intensiivne, töönorme muudeti tihti, vaheldusid tüki- ja ajatöö.
1953. aastal lõpetati riigimetsade esimene metsakorralduse ring. Seega oli kuue-seitsme aastaga korraldatud 1,12 miljonit hektarit, sellest metsamaad 720 000 hektarit. Samal aastal lahutati metsamelioratsioon metsakorraldusest ning allutati Agrometsaprojektile. Pöördudes veel kord J. Okase meenutuste juurde, loeme: „Järgmiseks aastaks ei olnud metsakorralduse töid Eesti NSV piires ette nähtud, sest metsakorralduse ring sai täis. Tuli asuda metsakorraldustöid tegema väljaspool vabariigi piire. Eesti Kontorile oli planeeritud 1954. aasta metsakorralduse tööd Kasahhi NSV-s” [7]. Kasahhi sõit jäi siiski ära, kuid selle asemel tuli reisida Vologda oblastisse, kus eestlastele oli määratud korraldamiseks Beloþerski metsamajand. Selline gastroleerimine oli nõukogude ajal väga levinud, kuid eestlasi puudutas see siiski vaid veel mõnel korral, kusjuu29res kunagi ei hõlmanud see enam kogu ettevõtet.

Järgnevatel nõukogude aastatel metsakorraldus stabiliseerus ja täiustus
Põllumajandusmetsade korraldamisega alustati 1955. aastal, esimesel aastal tagasihoidlikumalt, kuid 1956. aastal kujunes tööde mahuks 236 000 ha. Tööle võeti 43 (!) uut töötajat (osa neist tulid küll tagasi metsamelioratsioonist) ning lisaks 24 ajutist töötajat metskondadest.
Sellest ajavahemikust võib täheldada mõningaid aktsendimuutusi: 1956. aastal hakati koostama taastamisraiete kava ning 1957. aastal oli Loodusuurijate Seltsi metsandussektsioonis arutuse all uus kasvukohatüüpide klassifikatsioon (Tappo). Samal aastal asus asutuse etteotsa Arnold Aru. Hakati koostama metsamajanduse arendamise generaalplaani. Loodi kahekümnest insenerist koosnev töörühm, mida juhtisid Johannes Okas, Edvin Soodla, Edgar Toomingas ja Kaljo Kivimägi, koostööd tehti nii ZBI kui ka EPA teadlastega.
Vahepalaks sobib seda ajastut iseloomustav seik J. Okaselt: „Palju vaeva nähti ka asjaliku Eesti NSV metsade kaardi koostamisega (mõõdus 1:200 000), mis aga valmimisel osutus „kasutuskõlbmatuks” tema „grifi” ehk salajasuse astme tõttu”.
Samal ajal tehti tavapäraseid korraldustöid nii riigi- kui ka kolhoosi- ja sovhoosimetsades. Paistab, et just sel ajal joonistusid välja asutuse edaspidine struktuur ja töösuunad pikkadeks aastateks. Ehkki 1972. aastast lisandus parkmetsade ja puhkealade korraldamine ning 1974. aastast jahimaade korraldus, jäid need pigem kõrvalharudeks.
Generaalplaanide ja muu samalaadse iseloomuga tööde suurte arvude maailmast kujunes edaspidi andmetöötluse haru. Kindlalt jääb metsakorralduse ajalukku aasta 1962, kui metsakorraldustöödel kasutati esimest korda aerofotosid (meenutame, et esimesed katsed seda meetodit rakendada tehti juba 1920-ndatel), ning aasta 1963, kui rakendati esimest korda perfoarvuteid väliandmete töötlemisel. 1965. aastal võeti takseerimisel kasutusele metsakasvukohatüüpide uudne variant (Karu ja Muiste varianti olid täiendanud ja parandanud Tappo ja Katus); 1984. aastal hakati lähtuma E. Lõhmuse ordineeritud metsakasvukohatüpoloogiast.
Kindlasti tuleb teetähisteks pidada nii 1980. aastal esimest korda katsetatud metsaandmete aktualiseerimisprogramme kui ka aastatel 1981–1985 koostatud metsade andmebaasi. 1987. aastal asus Eesti Metsakorralduskeskuse etteotsa Mati Polli. Eesti Metsakorralduskeskuse lahtihaakimine Moskva alluvusest 1990. aastal ja allutamine Metsamajanduse ja Looduskaitse Ministeeriumile kulges edukalt. 1991. aastal Polli lahkus ja järgnevateks aastateks, kuni Eesti Metsakorralduskeskuse sulgemiseni 2003. aastal, võttis juhtimise üle Ülo Viilup.

Raiete planeerimist määrab tohutu hulk mõjutegureid
Nõukogude aega metsakorralduses võib käsitada mitmeti. Kuna tegu oli nõukogude majandusele omase tsentraliseeritud juhtimisega, olid raamid väga rangelt paigas ning nende nihutamine ei olnud õigupoolest võimalik. Metsakorralduse järgud määrati ja sellest tulenevad normatiivid koostati Moskvas ning vabariikide sõnaõigus oli siin küsitav. Teiselt poolt oli raamide sees siiski mõningane mängumaa.
Raske öelda, kui palju oli näiteks metsakasvukohatüpoloogia arendamises, kaitsealade projekteerimises, andmebaaside koostamises jne. parteilist tellimust ja kui palju tegijate innovatiivsust ja loomingulisust. Samas ei tahaks nõustuda arvamusega, et tänu tol ajal töötanud inimeste ennastsalgavale tegutsemisele võisime taasiseseisvumisel üle võtta nii mahuka metsaressursi. Metsade pindala laienemine tulenes siiski otseselt maakasutusest ning metsade tagavara kasv lähtus nende vanuselisest jaotusest ja tollastest projekteerimisnormatiividest. Siinjuures ei tohi kindlasti kahtluse alla seada metsameestele tol ajal omast aatelisust, mida aitas kindlasti hoida isiksusena särav minister Heino Teder.
Kuigi metsakorraldajatel polnud vähimatki võimalust sekkuda ideoloogiasse, oli siiski iga majanduskava natuke selle koostaja nägu. Termin „erilise tähtsusega mets” oli defineeritud nii umbmääraselt, et seda mõistlikult järgides oli võimalik vähemalt lokaalselt eirata normatiividest tulenevat. Kui palju ja kui targalt seda kasutati, olenes metsakorraldaja isikuomadustest ja väärtushinnangutest ning oskustest oma otsuseid kaitsta. Siiski võib arvata, et suur osa hiljem avastatud vääriselupaiku või loodud metsakaitsealasid on saanud oma alguse võimalusest omal ajal just seda terminit kasutada.
Üks huvitav, metsakorraldajaid ja metsaülemaid alati intrigeerinud teema oli aastalankidele konkreetse raieaasta märkimine või märkimata jätmine. Vaidluse juured on 1888. aasta Vene metsaseaduses (teatavasti kehtis see Eestis kuni 1934. aastani) või õigemini selle alusel koostatud metsakorralduse juhendis. Ehkki Eduard Schabak jättis selle nõude 1920. aastal oma juhatuskirjast välja, nõudes vaid lankideks jagamist, ilma aastaarve märkimata, taastati see nõue nõukogude ajal. Põhimõtteliselt oli vaidlus metsaülema usaldamises. Kui Schabak leidis, et metsaülemale tuleb anda vabad käed, siis nõukogudeaegne raamistik seda ei soosinud.
Samas tuleb tunnistada, et päris hästi ei ole tänini mõistetud Eduard Schabaku taotlust: usaldusega kaasneb alati ka vastutus – tuleb tagada eeldused vastutust kanda. Kui raiefond jäeti aastate viisi jagamata, ei tähendanud see seda, et raiuti, mis ette satub ja mida on mugavam raiuda. Samuti ei tähendanud raieaastate fikseerimata jätmine, et ei tehtud ruumilist planeerimist kogu revisjoniperioodi peale, vaid sellega anti metsaülemale manööverdusruum juhuks, kui mingil põhjusel mingi lank jääb raiumata või näiteks kahjustuste tõttu tuleb raiuda midagi, mis ei ole raiekavas kirjas.
Reegel, et viletsamas seisukorras olevad puistud raiutakse varem, oli iseenesestmõistetav ning erakorraliste raiete korral jälgiti, et kogu lanki ei ületataks. Lõppraiete planeerimine nii ajas kui ka ruumis on tõeline „klaaspärlimäng”, kus otsusetegemine on koormatud tohutu hulga mõjuteguritega, mille hoomamine on jõukohane vaid konkreetset objekti läbi ja lõhki tundvale inimesele. Iga konkreetse otsuse otstarbekus ei saagi olla mõistetav kõrvaltvaatajale, kes ei peagi suutma näha seoseid ega suhestatust kogu süsteemis. Schabak uskus, et metsaülem suudab seda.

Nõukogude ajal suutis Eesti metsaametkond metsi käsitleda küllalt avara pilguga
Nii nagu metsanduses tervikuna, on ka metsakorralduse valdkonna võlusõna läbi aegade olnud „efektiivsus”. Metsakorraldustööde maksumust on ikka võrreldud puidu hinnaga. Nõukogude ajal hõlmasid kulud metsakorraldusele keskmiselt 10% okaspuupalgi tihumeetri hinnast korraldatud hektari kohta. Samalaadne suhe on püsinud ka hiljem, arvestades, et erametsade väikeste majandusüksuste korraldamine on üldiselt aktsepteeritult vähemalt kolm korda töömahukam ja seega ka kallim kui suurte üksuste korraldus. Siinkohal meenub üks õpetlik lugu 1970.
aastatest, kui mingil põhjusel olid tollase metsatööstuse esindajad sattunud metsakorralduse nõupidamiste laua taha. Otsustati, et metsamajanduse efektiivistamise eesmärgil tuleks ühe metsamajandi kümne aasta raiefond jagada nii, et kogu peakasutusraie tehtaks metskondade kaupa: kogu metskonna kümne aasta maht raiutakse ühe aastaga. Pole teada, kellel mõistus siiski õigel ajal pähe tuli: valminud kava kästi ümber teha.
Jääb mõistatuseks, kus oli tol ajal see filter, mis elimineeris sedalaadi lennukad ideed. On huvitav, kuidas tollases ideoloogilises õhustikus suutis Eesti metsaametkond tõlgendada loosungit „kõik rahvamajanduse ees seisvate ülesannete täitmiseks” omasoodu: primitiivsest vaatenurgast tulnuks „lauavabrikutele” ükskõik mis hinnaga tagada tooraine, ent tunduvalt avarapilgulisema tõlgenduse alusel suudeti selgitada, et esmajoones metsade taastamine, nende hooldamine ja kaitse ongi see „rahvamajanduse ees seisev ülesanne”. Ilmselt puudus suletud majanduses tellimus ammendada ülekülluses olevad loodusvarad selleks vahendeid valimata. Olukord muutus aga kiiresti, kui 1980-ndate lõpus „perestroika” käigus seati sihiks regioonide isemajandamine: metsanduse kontekstis otsustati selle valdkonna doteerimine ehk nn. Siberi kännuraha jagamine lõpetada ning võtta kasutusele „sisemised reservid”.

Metsakorralduse esimest perioodi taastatud Eesti Vabariigis võib nimetada ülesehitusajajärguks
Viimase ajavahemiku taasiseseisvumisest tänini võib laias laastus jagada kaheks. Esimest osa sellest võib nimetada ülesehitusperioodiks; ajavahemikku sajandivahetusest kuni praeguseni või õigemini 1999. aasta metsaseaduse vastuvõtmise järgset aega võiks nimetada „juriidilise korrektsuse” ajastuks.
1990. aastad olid metsakorraldusele suur proovikivi. Esmalt uue andmetöötlusprogrammi ja kaarditarkvara kasutuselevõtt, metsamaade hindamine, et määrata nende maksustamishind, metsa hindamine erastamise tarbeks, mitmesugustes rahvusvahelistes projektides osalemine. Seejärel tuli riigimaad maakatastrisse kanda ja käivitada statistiline metsainventuur. Seega oli Eesti Metsakorralduskeskus leidnud kiiresti olulise koha muutunud tingimustes.
1993. aastaks oli reformide tegemiseks olemas seadusandlik alus: omandireformi aluste seadus ning maareformi seadus. Neile sekundeerisid 1994. aasta metsaseadus ning 1995. aasta säästva arengu seadus. Ehkki tagantjärele tarkusena võib kritiseerida mõningaid olulisi valearvestusi reformi ideoloogias, vastas püüd tekitada maasuhetes 1940. aasta status quo rahva ootustele ajaloolise ebaõigluse heastamisel.

1999. aastast alanud ajavahemikku võib nimetada „juriidilise korrektsuse” ajastuks
Hoopis uue olukorra lõi aga 1999. aastal riigikogu heakskiidu saanud uus metsaseadus. Metsamaa erastamiseks loodud metsa hinna määramise metoodika lähtus 1994. aasta metsaseadusest, kus metsa kasutusnorm määrati metsakorralduse järgi ja seega püüti pikemaks ajaks tagada jätkusuutlik metsade majandamine, mis õigustas ka soodushinna rakendamist erastamisel. Kuna uue seaduse järgi sätestati metsa raiet reglementeerivad kriteeriumid otse seaduses ning metsakorraldusele jäeti vaid metsa inventeerimise roll, tekitati olukord, kus raienorm (raie võimalus) kolmekordistus ning metsa erastamiseks kasutatav soodushind ei vastanud enam kuidagi nüüd juba seadusandlikult toetatud metsavarude ammendamisele.
Kujunenud olukorras oli metsakorraldus üpriski ebamugavas positsioonis. Muidugi ei tulenenud uue suuna rakendamine metsamajandust käsitlevates õigusaktides pelgalt taotlusest raiuda erastamise käigus omandatud kinnistud tühjaks. Tellimus metsavarusid kontrollimatult kasutada tulenes siiski metsatööstuse sihist rajada oma tegevus odavale toorainele. „Eesti metsatööstus saab areneda ainult puidu pakkumise tingimustes,” on öelnud selle kohta üks metsatööstuse juhtfiguure. Seega oli saavutatud olukord, kus metsa kasutusnorm ei tulenenud mitte enam metsade võimest puitu toota, vaid metsatööstuse võimest puitu tarbida. Sellise ideoloogia õigustamiseks olid kõik vahendid lubatud. Tarvitusele võeti sobivad põhimõtted, mis olid suunatud puidu kui biomassi kasutuse maksimeerimisele, kuid mujal maailmas ei olnud need välja töötatud mitte loodusmetsade, vaid metsaistandike (plantations) majandamiseks. Selline arusaam eiras täielikult metsa kui taastuva loodusvara kasutuse fundamentaalseid põhimõtteid. Säästva arengu seaduses sätestatud reaalset juurdekasvu arvestavat ressursikasutuse nõuet, kasutuse planeerimist, aga samuti taastuva loodusvara kasutatava ja mittekasutatava varu eraldi käsitlemist kasutusnormi määramisel lihtsalt ignoreeriti.
Metsamajanduse efektiivsust hakati väljendama lausa kummalisel kombel: näitajaks muutus raiutud puidu hulk ja hind, mitte aga muutused metsaressursi väärtuses. Enamgi veel, igasugune seire ja analüüs välistati, et ei peaks vastama ebamugavatele küsimustele säärase metsamajanduspraktika jätkusuutmatuse kohta.
Ilmselt just püüd kujunenud olukorda kirjeldada ning analüüsida sai Eesti Metsakorralduskeskusele saatuslikuks: 2003. aastal ettevõte lihtsalt suleti.
Viimastel aastatel on metsakasutuse üldmaht küll stabiliseerunud, kuid seda kindlasti mitte tänu praegusele metsapoliitikale, vaid pigem selle kiuste. Elatustaseme kasv pärast liitumist EL-ga on tunduvalt vähendanud eraomanike vajadust iga hinna eest oma metsa raiuda. Aga see omakorda on tekitanud surve riigimetsale.
Metsakorraldus on teisenenud traditsiooniliselt mõistetavaks metsapraakeri tööks. Seetõttu eiratakse tasakaalustatud metsakasutusele olulisi strateegilisi suundi ning metsade raie põhineb üksikotsustel. Selle põhimõtte vilju hakkame maitsma tulevikus.

Kirjandus
1. Daniel, O. 2001. Mets ja metsandus Eestis. Tartu, Ilmamaa
2. Meikar, Toivo. 1999. Riigi võimupiiridest erametsanduses. www.metsakorraldus.ee/ajalugu.html
3. Mathiesen, A. 2004. Metsa mõte. Tartu, Ilmamaa
4. Luik, J. 1940. Talumetsanduse arendamise sihtjooni ja abinõusid selle teostamiseks. – Eesti Mets, IV: 121.
5. Vester, E. 1931. Meie maareform ja selle mõju metsandusele. – Eesti metsanduse aastaraamat, VI: 284–325.
6. Reim, P. 1940. Metsade rahvamajanduslik tähtsus – Eesti Metsaühingute Liit 1930–1940. Tallinn: 104.
7. Okas, J. 1968. Eesti metsakorralduse kroonika (käsikiri).



Lembit Maamets, OÜ Metsakorralduse Büroo juhataja

Loe kommentaare (1)
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: