2/2011

Ajalugu
Üheksakümmend aastat Lembit Muiste sünnist

Tuntud Eesti metsateadlase Lembit Muiste 90. sünniaastapäeva puhul meenutame tema elu ja teadustööd.

Metsandusõpingud katkestas vahepeal sõda
Väärib märkimist, et sõjajärgsetel aastatel oli mitu Tartu riikliku ülikooli ja hiljem Eesti põllumajanduse akadeemia metsandusteaduskonna õppejõudu pärit Viljandimaalt. Tuntuimad nendest olid August Karu, Peeter Rõigas, Olev Henno ja Lembit Muiste. Sõjajärgsel ajal Tartu suurkoolis metsandust õppinutele on need nimed hästi tuntud. Võimalik, et nende nelja mehe elukutsevalikul oli teatud roll ka Mulgimaa kütkestaval loodusel ja uhketel metsadel.

Lembit Muiste sündis 23. aprillil 1921. aastal Viljandimaal Tarvastu vallas Pata talu kuuelapselises peres. Alghariduse sai ta kohalikus Ämmuste algkoolis, mille lõpetas 1935. aasta kevadel. Andekas ja õpihimuline poiss jäi koolijuhatajale silma ja viimase soovitusel saatis pereisa Lembitu edasi õppima Viljandi poeglastegümnaasiumi. Sealgi kulgesid õpingud edukalt ja 1941. aastal sai ta küpsustunnistuse. Lembit otsustas käia oma vanema venna Juhani jälgedes ja omandada metsandusliku kõrghariduse.
Tollal valitsenud sõjaolukorra tõttu polnud võimalik haridusteed kohe jätkata ning alles 1942. aasta veebruaris õnnestus tal astuda Tartu ülikooli põllumajandusteaduskonna metsaosakonda. Esimesed õpinguaastad suurkoolis olid rasked: vaevu köetud õpperuumid, elatusvahendite nappus, karm sõjaolukord. Sügav huvi õpitava eriala vastu ja suur tahe aitas aga kõigist raskustest üle saada.
1944. aasta veebruarimobilisatsioon katkestas õppetöö ülikoolis: pidi minema rindele. Sõjategevusest tuli osa võtta Narva jõe ääres piirikaitseüksuse koosseisus. Suurte inimkaotuste hinnaga õnnestus väeosal taganedes vältida piiramisrõngasse jäämist ning jõuda tagasi kodumaile. Ametliku versiooni järgi oli Lembit tol ajal aga hoopis kodutalus pelus. Ainult nii oli võimalik jätkata õpinguid ülikoolis. Hoolimata suurest riskist söandas Lembit siiski selle sammu astuda. 1946. aasta alguses võeti ta tolleaegse põllumajandusteaduskonna prodekaani August Karu otsusega teaduskonda tööle vanemlaborandina ja saadeti Järvseljale komandeeringusse puistute kasvukäiku uurima – kaugemale „kompetentsetest organitest”.

Mitmekülgne õppejõud
1947. aastal lõpetas Lembit Muiste metsandusteaduskonna ja asus tööle üldmetsateaduse kateedris assistendina. Sel ajal hakkas ta ka uurimistööd tegema. Põhiteemaks kujunes männikultuurpuistute kasvukäik Kagu-Eestis. Ühteaegu uuris ta koos August Karuga Eesti metsakasvukohatüüpe. Sel otstarbel koguti mitme aasta jooksul materjali paljudest Eesti metskondadest. Täiesti põhjendatult võib väita, et Lembit Muiste oli tol ajal üks paremaid Eesti metsade tundjaid.
1. jaanuarist 1957 määrati ta metsakasvatuse kateedri vanemõpetajaks. 1958. aasta novembris kaitses Lembit Muiste väitekirja „Uurimusi Kagu-Eesti männi kultuurpuistutes” ning sai bioloogiakandidaadi kraadi. Samal aastal ilmus tema sulest broðüür (kaasautor A. Karu) „Eesti metsakasvukohatüübid”, milles olid kokku võetud paljuaastased uurimistulemused. Alates 1964. aastast töötas Lembit Muiste dotsendina. Ta õpetas üliõpilastele metsakasvatust, -fütopatoloogiat ja -kaitset ning oli paljude diplomitööde juhendaja. Metsakasvatuse kursuse esimese osa, s.o. metsabioloogia õpetamise kohta oli tudengite hulgas käibel humoorikas ütlus „Muiste õpetab metsa mõju tuulele ja tuule mõju metsale”. Lembit Muiste oli teaduskonnas populaarne õppejõud, üliõpilaste suhtes heatahtlik, sõbralik ja abivalmis.
1960. aastail hakkas Lembit Muiste agaralt uurima hooldusraieid. Tema juhendusel rajati rohkesti hooldusraiete katsealasid nii Järvseljale kui ka riigimetskondadesse. Vastukaaluks intensiivsele metsamajandusele, mis neil aastail Eesti riigimetsades kippus võimust võtma, soovitas ta pigem mõõdukust. Nii oli ta seisukohal, et haava- ja kasepuistutes võib teha „tugevaastmelisi põimendusraieid”, männipuistutes võiks neist loobuda ja kuusepuistutes ei tohiks neid üldse teha. Paraku oli tegelik olukord selline, et just okaspuupuistutes püüti teha ulatuslikke raieid, et saada materjali.
Eesti metsi räsinud 1967. aasta augustitormi järel etendas Lembit Muiste tänuväärset osa tormikahjustuste parandamisel, ühtlasi töötas ta välja meetmed, mille abil tõkestada putukkahjurite levikut.
Lembit Muiste on kirjutanud ligi 70 teaduslikku ja populaarteaduslikku artiklit. Ta on üks õpiku „Metsamajanduse alused” kaasautor. Alates 1992. aastast töötas ta metsandusteaduskonnas vanemteadurina.

Hulk ühiskondlikke ülesandeid
Õppetöö kõrval oli Lembit Muistel rohkesti ühiskondlikke kohustusi. Ta oli EPA üliõpilaste teadusliku ühingu (ÜTÜ) kauaaegne teaduslik juhendaja, samuti juhendas ta hulk aastaid metsakasvatuse teaduslikku ringi. Tema juhendusel on EPA ÜTÜ konverentsidel esitatud üle 120 ettekande. Pärast August Karu surma sai Lembit Muistest loodusuurijate seltsi (LUS) metsasektsiooni esimees. Aastail 1976–1984 oli ta Eesti LUS-i aseesimees, 1985. aastast seltsi auliige. Ligi veerand sajandit oli ta teaduste akadeemia looduskaitse komisjoni liige, aastatel 1978–1984 kuulus ka ajakirja Eesti Loodus toimetuse kolleegiumi. Akadeemilise metsaseltsi taasasutamisel 1989. aastal valiti Lembit Muiste selle asepresidendiks. Looduskaitse seltsi liikmeskonda kuulus ta ühe esimese metsamehena. Peaasjalikult tema eestvõttel rajati 1971. aastal August Karu mälestuspark.
Muu hulgas oli Lembit Muistel meistrimehe kalduvusi. Peamiselt oma kätega ehitas ta suvila Karijärvele. Üks kirglikke harrastusi oli jahilkäimine.
Lembit Muiste suri 10. novembril 1994. aastal. Tema põrm puhkab Tallinnas Metsakalmistul. Tema kauaaegne viljakas tegevus metsandusõppejõuna on jätnud sügava jälje eesti metsateaduse ja metsandusliku kõrghariduse ajalukku.



Heino Kasesalu, metsandusloolane

Loe kommentaare (2)
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: